Teine tähelepanek, mis me reisi lõpuks avastasime, on kõikjal olevad Austraalia avalikud WC’d! Kui aus olla, muutus see märkamatult minu uueks normaalsuseks, kuniks teel Alstonvillesse mitte ühtegi käimlat maantee äärde ei jäänud. Õnneks sõit pikk ei olnud, võib olla tuleb kasuks aegajalt põit treenida.
Taevast varjutas tihe pilve kiht, muutes kõik sombuseks; halli pilveteki all oli soe ja lämbe. Alstonville sisse keerates tervitas meid pisike armas linn Coffs Harbouri ja Nuusa vahepeal. Puidust nikerdustega majad ja valgeks võõbatud plankaiad viisid mu hetkeks tagasi lapsepõlve, Tom Sawyeri multikasse, mis meid igal hommikul kell seitse ärkama motiveeris. Koha valisime puhtalt seal oleva odava karavanpargi tõttu - 25$ elektriga varustatud jalgpalliväljak, millest oli tehtud päris arvestatav meiesuguste rändurite ööbimiskoht.
Ilm polnud paremaks läinud, mis võimaldas mul süümepiinadeta suurem osa õhtust köögis veeta ja Mattil arvutis eelseisvateks päevadeks plaane kokku panna. Ja kui juba liikumiseks läks, proovisin enda kokkamise ja pesu pesemise plaane ühildada. Polnud mitu päeva ühegi pesumaja otsa sattunud - miski, millega seljakotirändurid peavad leppima. Pakkisime enda käteseebiga kraani all pestud riided kokku ja viisime need köögi kõrval olevasse majakesse. Minu juhendamisel toppisime masina triikitäis, koksasime mündid masinasse ja vajutasin nuppu. Sain kohe aru, et midagi on valesti. Ükski pesumasin ei hakka nii kiiresti tööle… enne peaks ikka vesi sisse tulema. Aga mis tulemust ma siis ootasin, kui kogu kupatuse kuivatisse ladusime. :))) Tegin mõttes meelekohtades ringe ja jalutasin vastuvõtu majakesse uusi münte vahetama. Hea oli, et sahtlipõhjast piisavalt palju sularaha leidsime. Vastuvõtulauas ristsõna lahendav vanake kuulas mu puterdava loo ära, raputas emotsioonitult pead ja nentis surmtõsiselt, et peame nüüd topeltsumma masina kasutamiseks maksma. Matt ainult irvitas seal kõrval, enam üldse mitte üllatunud minu tahestahtmata juhtuvate apsakate pärast. Vanamees vantsis meiega pesuruumi ja selle asemel, et mu ulatatud pabertäht müntideks vahetada, koukis ta pesumasina kasti lahti ja võttis minu sisse pandud mündid välja. Kui armsaid ja toredaid inimesi on olemas. :)
Masin edukalt tööle pandud, hakkis Matt kiirelt vajaminevad sibulad (ta ei suuda vaadata, kuidas sibula hakkimine mu silmadele mõjub :D) ja jättis mu kööki askeldama. Hindan väga, kuidas ta ilma ütlemata mõistab, et naudin üksinda kokkamist sada korda rohkem, kui suure kompaniiga. Lisaks minule istusid pisikeses väliköögis neli prantslast, kes - jumal tänatud - olid enda nutella ja röstsaiaga äärmiselt rahul. Vastasel juhul oleks kahe plaadiga pliidi jagamine keeruliseks muutunud. Üks neist, pistaatsia-roheliste silmadega pikka kasvu noormees, astus ligi ja vedas heakskiitvalt ninaga. Pilk pannil podiseval “meistriteosel”, uuris ta mis siin nii hästi lõhnab. Tegemist oli mu järjekordse improvisatsiooni puhanguga ehk polnud õrna aimugi, mida ma täpselt teen, aga nimetasin seda tofu-karriks.
Kui hiljem karpidesse pakitud toiduga külmikus tetrist mängisin, lõi Mattil taas tuluke põlema. Ilmselt sai pesumasina juhtumist hoo sisse. Kuna ma juba seal askeldasin, palus nii muuseas mul kontrollida, kas külmkapp ikka töötab. Muidugi ei töötanud. Ehmatusega vaatasin talle otsa, peast kõik võimalikud stsenaariumid läbi käimas - kas autoakud on nii ruttu tühjaks saanud?! Matt maigutas suud ja ütles, et äkki on juhe halvasti kinni, paludes mul seda kontrollida, kuniks ise midagi kapi kõrval nokitses. Küll katsusin ja surusin juhtmeid igalt poolt kõvemini sisse, kuid midagi ei muutunud. Porisesin omaette, lubades selle veidra asjanduse esimesel võimalusel maha müüa… kuniks Matt ei suutnud enam naeru kinni hoida. Muidugi… elekter polnud sisse lülitatud. Võimalik, et see on tema õpetamise viis, kuidas mind rohkem sinna ebaloogilisse segasesse tehnikamaailma viia. Ilmselt oleks iga loogilise mõtlemisega inimene esmalt elektrikappi kontrollinud.. :))
Ühel hetkel vihm vaibus. Mõlemalt niiskest Whinnys kopp ees, tõmbasime veekindlad kaitserüüd igaks juhuks selga ja veetsime tunnikese Alstonvilles ringi jalutades. Armastame siinseid pisikesi linnasid, nende puidust nikerdistega majasid ja armsaid inimestest pungil kohvikuid. Isegi aeg ajalt endast ilmutav vihmavaling ei heidutanud meid, siinses kliimas mõjub see eelkõige turgutavalt. Leidsime mulle suurepärase kohviku järgmiseks hommikuks, mis meenutas mu lemmikut, Tallinna Vanalinna Rahva Raamatu poodi - raamaturiiulite vahele peidetud imearmas pagarikoda, mille ruumid iga hommik värske saia lõhnaga täituvad. :) Linnale tiiru peale tegemiseks kaua aega ei kulunud. Jätsime peagi paljajalu ringi jalutavad kohalikud omapäi ja tõttasime tagasi Whinnysse vihmavarju. Lagi hakkas allavanduma, tilkudes juba neljast erinevast kohast vett läbi. Katsime põranda kausikestega ega vaevanud rohkem enda pead. Soojendasime hoopis karrit (enamasti lepime külma toiduga, kuna gaasiballoon hakkab vaikselt otsi andma) ja vaatasime Officet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar