Kaua ettevalmistus aega ei jäänud. Peale Caroline kõne sain ühe päeva asjade pesemiseks-pakkimiseks ja reede hommikul startisime Airlie Beachilt, auto kastide raskuse all mõned cm madalamale vajunud. Päris tõsiselt mõtlen, et minu - Richardi vahelised vestlused ja koos veedetud aja peaks piilukaameraga üles filmima. Võite kindlad olla, et igav meil ei hakka, eriti arvestades, kui palju võib nägemus maailmale nii suure vanusevahega erineda. Või äkki ei tohiks selles vanust süüdistada? Kui tee ääres olev silt soovitab teetööde ajal 60ga 100 km/h alas sõita (all on kellaajad) ja olgugi, et teetööd on lõppenud ja kiirusepiirangu aeg läbi, oli Richard raudpolt kindel, et peame 60ne piiridesse jääma. Kuniks lõpuks seitsme meetrine rekka oma ninaga meil tagumikus kinni oli ja üle Queenslandi laevapasunat lasi... Keerasin kõrvad lukku ja vajutasin gaasi.
Kuna Richardi silmad kuidagi sõites lahti ei taha püsida, siis suurem osa ajast istun mina roolis. Mulle sobib, BMWga sõitmise vastu pole mul midagi. Proovin alati raadiost rahustavat muusikat lasta, et Richard kiiremini magama jääks. Kui esimene missioon õnnestub, tuleb igat auku eriti hoolikalt vältida, et ta võpatusega üles ei ärkaks. Peale kiiruinakut jätkab tavaks saanud vatramine tema eluaegsetest sõpradest ja tõsine lahkamine nende valesti elatud elude üle. :D Pean igat oma sõna hoolega jälgima, kuna pole kahtlustki, et hiljem kantakse kogu dialoog - veidi kohendatud versioonis - järgmisele helistajale ette. Enamasti, kui juba helistamiseks läheb, proovib Richard kõik oma põhikunded kätte saada. Viimase kõne ajal tahaksin kohati kahe käega peast kinni hoida... varem enam-vähem tõetruu lugu on 50% Richardi poolt ära muudetud. Kas kellelgi on veel küsimusi, kuidas kuulujutud tekivad? :D
Laupäeval jõuame tema põhilise vestluskaaslase, Simoni, juurde, kellega Richard iga õhtu tundide viisi lobiseb ja hiljem mulle teda pahuralt turtsudes teatraalselt immiteerib. Mineku eelsel õhtul teed juues ja pistaatsia pähkleid süües vahutas ta, kuidas Simon ja Kelly ei oota meid enne kella nelja õhtul. Kehitasin õlgu ja minu ootamatu, nende käitumise õigustamine, ajas tema vere veel rohkem keema. Onju igati normaalne, kui inimene palub meil kell 16:00 jõuda, et nad saaksid rahulikult maja korda teha. Richardi silmis ei taha Simon temaga aega veeta, tembeldades ta äärmiselt ebaviisakaks sõbraks ning hakkas emotsiooni pealt motelli endale valima. Õnneks suutsin ta maa peale tagasi tuua. :D
Esimese öö veetsime Queensalndis üpriski tuntud linna, Childeri, lähistel. Tegemist oli pensionile jäänud abielupaari rajatud Airbmbga, otse wallabide ja opossumitest pungil metsa sügavustes. Loomulikult suutsime ära eksida, sest Richard keeldus aadressi Google mapsi panemast. Autol oli oma GPS, mis siis, et olime sellega päeva jooksul juba kolm korda ära eksinud. Aegunud nikerdisele truuks jäädes, lõpetasime keset mudamülgast, kellegi hoovis. Enne välja ukerdamist, panin enda telefoni mapsi aadressi ja jõudsime edukalt kohale. Loodan, et homme meil sellel teemal vaidlusi ei esine. :D
Armas pererahvas ootas meid juba ukselävel. Vaatasid kaugelt, kuidas me viie kilomeetrise tunnikiirusega nende poole voorime - madala põhjaga BMW ei ole just kõige sobivam künklikuks maastikuralliks. Peremees Tim suunas kätega vehkides ideaalse parkimiskoha poole, Jane hoidis kahe käega kahte suurt valge-musta kirjut koera ohjas. Huh, võisin rahulikult hingata, et ei ole taas kellegi valdustesse tunginud.
Autoust enda järel kinni lüües, valati meid soojade tervitustega üle, nagu oleksime vanad tuttavad. Jäin maja ammulisui vahtima. Olin aru saanud, et läheme räämas farmerite poolt kokku klopsitud karavanparki, Richard krimpsutas pool teed piltidelt nähtud ajale jalgu jäänud mööbli peale nägu. Aga ees avanev pilt oli täiesti vastupidine. Meenutas kangesti mõnd Nõvale ehitatud suvila kompleksi, mille Tim ja Jane oma kätega valmis ehitasid. Eluaeg keskkonnaametis töötanud Timi jaoks oli maja tema esimene ehitusprojekt. Peene kondi ja malbe näoga Jane vangutas pead, tema tõmbas enda avokaadofarmis tehtud karjäärile joone alla, kui kuldsete kätega abikaasa projektiga lõpule sai. Võibolla peaksin peale farmitundide täis tegemist nende juurde ehitamist õppima minema…
Nii pererahva kui ka külalistele mõeldud aiamajakesed olid ühtemoodi hallikatest puuliistudest laotud ja äärmiselt hubaselt ära sisustatud. Pehme vaipkattega põrandad, mõlemal pool voodid asetsevad öökappidele paigutatud lambikesed ja maalähedases/ pisu antiikses stiilis lai voodi, tekitasid minus automaatselt koduse tunde. Olugigi, et pole nendest põranda külge klammerdatud ületoa vaipade loogikale pihta saanud (kui kõik toas ja õues samade jalanõudega ringi marsivad). Beežikates kappides leidus piisavalt rätikuid, linu, taldrikuid, potte, panne, pesuvahendeid .. – kõike, mille peale me isegi poleks mõelda osanud! Suure teleka all paiknev raamaturiiul pakkus mulle kõige rohkem elevust. Tundsin ära oma vanad lemmikud: Videviku, Lohetätoveeringuga Tüdruku ja paljud teised armastatud teosed. Jäin lummatult majakest imetlema, kui meie lobamokk Richard pererahvaga vestluse eest hoolt kandis. Vahepeal kutsus Jane mind sosistades enda juurde ja näitas maja seina külge klammerdunud erkrohelisi konnasid, nii suuri kui ka väikeseid.
Kui Richard viimaks tuppa sai, avasime kaasa võetud toidujäänused ja meisterdasime datlitest, jogurtist ja brie juustust päris kosutava õhtusöögi. Kühveldasin toidu kähku sisse ja vedelesin ülejäänud õhtu hubaselt sisustatud magamistoas raamatut lugedes ja blogi kirjutades. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar