Betti Alver küsib oma kuulsas luuletuses ("Algav Päev"): “Miks algav päev on argipäev su nimeks, ma kuulutan su sekundid kõik imeks.” Olgugi, et paljude inimeste ellu saabub esmaspäevaga karm olelusvõitlus, töönädala askeldused ja kuidagimoodi hakkama saamine...siis siin, Kellerberrinis, pole kellelgi vahet mis päev parajasti on. Kui linna ainus toidupood oma lahtiolekuaegu laupäev-pühapäev ei muudaks, toimuks siin tõenäoliselt ajaarvamise revolutsioon. Töötame praktiliselt iga päev, kus vaba päev ilmutab end pisteliselt, alla 12-tunnise etteteatamisega.
Kõrvutades eelmist hooaega, olen sunnitud uhkeldama enda uue õpitud oskuse - käsivarrejämeduste jackide paigaldamisega. Cali sõnul kaaluvad need 10-15 kg ja mälu järgi ei jaksanud neid jaanuaris normaalselt tõstagi. Nüüd aga võitlen logisevate raudkolakate pärast, mida eesti keeles vist kutsutakse tungrauaks? Jaanuaris korralikult puid saanud Twisteri a ka "pitskruvi" (Rasmus tutvustas esmakordselt mulle taolist sõna :)) ) hoidmise loovutasin rahuliku südamega poistele.
On omamoodi naljaks kujunenud, et olenemata, mis tööd ma teen, tembeldatakse see automaatselt kõige “lihtsamaks tööks”. Isegi varem “puhkuseks” kutsutud twisteri hoidmine muutus üleöö erakordselt vastutusrikkaks ülesandeks - loomulikult hetkeni, mil mina seda hoidma hakkan. :))
Kui midagi nässu läheb, otsekui oodatakse, kuniks Birgitti Pilvet platsis on, et siis kõik minu amatöörlike ehitamisoskuste varna ajada. Raputan enamasti pead, suutmata midagi arukat selle peale kosta. Rain (üks kaksikutest, keda ma nüüdseks väga erinevateks pean) selgitas, et see on paratamatus, kuna keegi ei ütle mulle midagi halvasti. Vaimustusin omamoodi komplimendi üle ja lubasin neil rahuliku südamega alusetuid süüdistusi jätkata.
AGA ärge valesti aru saage - kõike mõeldakse naljaga ja mulle läheb taoline huumor väga peale. Eks see on mind põhjusega lapsepõlvest peale saatnud.
Nii nagu Melbournes ja Nimmitabelis, ei pääse ka Kellerberrinis enda rohkete hüüdnimede "needusest". Bridgemite (tuletatud austraallaste lemmikust määrdes: vegemite), BridgeBiden, Spagetthi, Flie, Frog, Mushroom, Midget, gängster (kannan vöökotti, et kruvisid ja taskunuga läheduses hoida) ja kõikide kõige lemmikum: Bugatti. Viimane on ilmselt ainus, mis mind nägu krimpsutama ei pane.
...
Kaks nädalat enne Harvesti algust veetsime valdavalt Kodjis. Peade kohal kõrguvatest katusepragudest tulvasid sisse üksikud valguskiired, mis niisketelt kividelt meie jalge alt vastu peegeldus. Tahmasele kivipõrandale joonistusid ereda päikesekollase ruudud. Imetlen Quentinit, et ta laseb kogu kamraadil töötada, olgugi, et tööd kõigile ei jagu. Pahatihti ulbime tegevusetult keset saali põrandat nagu piimasisse sattunud saiapuru. Õnnega üle valatuna veetsin mina pool aega kas puhkemaja või autosid koristades (äkki peaksin CVsse professionaalse koristaja ameti ka kirja panema?).
Vabadel hetkeldel tatsas Quentin minu juurde, jahvatades elevusest pulbitsedes, kui väga ta Rasmuse saabumist ootab. Lubas lausa Kellerberrini Väikeseks Võruks nimetada (Rasmus on võrust pärit) ja minuni jõudnud info kohaselt olevat mina pärit linnast, kus inimesed kepslevad rõõmsalt tänavatel, miski ei lähe kunagi valesti ja kogu linn on ehitatud imemaitsvast šokolaadist (loodetavasti Lindorist või Fazerist). Särasin nagu videviku järgne latern ja mõtisklesin, kuidas ma küll nii toredad inimesed enda ümber ära olen teeninud.
Neljandast nädalast hakkas tarpingu hooaeg tuure koguma. Kodjisse sattusime vaid korra ning lahkudes kõlas metsikult raske ukse sulgumisest metalset lõplikust. Ülejäänud kuus päeva tiirutasime alates 00:50st tunni-kahe kaugusele jäävate linnade vahel.
Jackide paigaldamise korraks kõrvale jättes, olen nüüdseks saanud endale täiesti uue rolli - nöörijooksja ja kõplaja (loodan, et mu vanavanemad ja vanaonu Võrus on mu üle uhked haha). Eesti keeles kõlavad need äärmiselt kummaliselt.
Töö eesmärk on ühest autost nöör, seismisplaat ja kõplaja haarata, nendega mööda viljahunnikut üles joosta, plaat ja kõplaja tippu jätta ning nöör teisel pool ootavate abilisteni toimetada. Seniks, kuni nemad tarpi kinnitavad, pean mina kärmelt tagasi üles jooksma, Mount Everesti meenutavad viljatipud siledaks lükkama, seismisplaadi paika sättima ja nööri plaadi keskele asetama. Selleks hetkeks olen enamasti pealaest jalatallani viljapuudriga kaetud.
Kui paremal ja vasakul käel seisvad kodanikud valmis on, pean kindlaks tegema, et autod paiknevad paraleellselt ja tarp jääb lõpptulemusena täpselt keskele. Pilkases pimeduses on see omamoodi väljakutse, kui esimestel sekunditel valgusvihust pimestatuna autode asukohta üritan tuvastada. Kellel küsimus tekkis, siis plaat päästab mitmesaja kilose tarbi uppumissurmast. Ma lisan alla pildid ka... hetke kirjeldused pole just kõige hiilgavamad..
Kui tarp edukalt üle on tõmmatud, sätin õiged ääred üksteise peale, et need siis neljase kambaga kinni õmmelda. Ka selle toimingu võiks jõusaalis käepäevana kirja lugeda. Kokku õmmeldud tarbi tõmbame lahti, proovides igast kortsukesest lahti saada. Viimasena eemaldame üleääre rippuva tarbi, puurides need puuliistu ümber mähitult kasti külge. Ilmselt kõige lõbusam osa tööst, kus alati juhtub midagi naljakat. Viimati näiteks ulatas Zane Xavierile kaks õmblusmasinat, paludes tal need teisele poole toimetada. Teisel pool polnud aga kedagi ning Xavier tuli sama targalt tagasi. Aeglane nagu ta meil on, ärkas alles peale mõnekümne minutilist seismist. Prahvatas, miks pagan ta neid masinaid hoidma peab, lastes valla farmis kasvanud austraallasele omase roppuste valingu. Zane oli enda õnnestunud naljaga äärmiselt rahul, mina ka. :D
Viies nädal vältisime 100% Kodjit ning omakeskis peame seda hooaja alguseks. Pakatasime tegutsemislustist, isegi, kui veetsime päeva sügelema ajavate odraterade sees võimeldes.
Nädalavahetusega muutus meie töökaaslaste liit täiuslikuks - Rasmus ja ta muheda olekuga sõber, Karl, jõudsid pärast pika ootamist kohale! Meie mõistes ööhakul (18:00) sain Rasmuselt kõne. Totaalselt unesegaselt püüdsin sõnu arusaadavaks jutuks kodeerida, kuniks mind tabas taipamine, et nende auto oli 30 km enne Kellerberrinit üles öelnud. Silmad pooleldi kinni, koperdasin harvesti ajaks kõrval tuppa kolinud Zane juurde. Suureks kergenduseks järas ta alles bensukast ostetud kanatiiba ning kaks minutit hiljem kihutasime kauaoodatud sõpradele appi. Midagigi kasu, et kohalikud unetundidesse nii ükskõikselt suhtuvad.
Juhtum oli ka ehe näide, et miski ei saa olla parem, kui taolist situatsiooni huumoriga võtta! Kui olukord on nagu ta on, midagi enam muuta ei saa, siis mis kasu oleks negatiivseid emotsioone ligi lasta. Naerusaatel jätsime auto üheks ööks maanteäärde puhkama ja põrutasime Kellerisse. Tööpäeva alguseni olid vaid loetud tunnid jäänud.
Lõpetuseks natuke Karlist, kelle läbielamistele mõtlemine mind siiani kihistama ajab. Ta on Austraalias olnud vähem, kui nädal, kuid juba rohkem tuulest ja veest läbi käinud, kui mina kogu aasta + paari kuuga. Enda kadunud pagasist, valetpidi viisale pandud nimedest ja sellega kaasnevatest probleemidest pajatades, jäi tema nägu pruunide juuste all eestlaslikult emotsioonituks. Toetas vaid vastu poplsterdatud seljatuge ja teatas, et ei saa isegi pangakontot ega telefoninumbrit teha. Purskasime kõik naerma.
Jätkan järgmises postituses ….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar