Milline kaootiline, kuid vahva nädal. Kõik, mis Adaminaby bakerys on, näib üles ütlema. Charlotte vahutas vihast: küll said joogid otsa, küll hakkas kohvimasin lekkima või nõudepesumasin jupsima. Suurem osa päevast telefon näpus, toksis ta Carolinile aina uusi eriskummalisi sõnumeid, millest ühelegi vastust ei tulnud. Caroline tempokat elu vaadates, pole midagi imestada. Proovisime aina letile visatud probleeme oma peaga lahedada, teadmata, et see kõik on alles algus ... Päev hiljem Amandaga kohviku esimesi kliente vastu võttes, andis ka see nigela võitu internet otsad - teisisõnu, ükski makseterminal ei töötanud. Kas inimestel siis sularaha ei ole? Muidugi on! Aga sellest pole kasu, kui KÕIK masinad katki lähevad, kaasaarvatud kassaaparaat koos sularahaga. Proovi siis kohvikut mängida, kui ainuke raha mida aktsepteerida saad on senditäpsusega paberkupüür. :)
Esimesed püsikad lasime moonaga minema, uskudes, et tulevad homme võlga tasuma. Kuid eks neid tühjade kätega minema saadetud kodanikke oli ka omajagu. Amada, meie talendikas IT guru, sai internetiühenduse kella üheksaks korda. Pigistasime silma kaotatud nelja tunni koha pealt kinni ja võtsime igat sisse astujat avasüli vastu.
Juubeldavas meeleolus tatsasin kööki, et äsja tellitud peekonivõikud kähku valmis vorpida. Jalge all olevale veeloigule suurt tähelepanu pööramata - külmikutest lekkiv vesi on igapäevane nähtus. Rohke või ja juustuga üle kallatud saiakäntsakas ahju, peekon ja muna grillile ning hiljem kogu kupatus üheks pätsiks kokku. Justkui ilma kotletita burger, mida tehes ei suuda ma ühtegi veenvat põhjust välja nuputada, miks keegi seda tellima peaks... Eriti mõeldes mürgisele grillipuhastile, mida rohkelt õhtu lõpus sinna kallama oleme sunnitud. Loodan, et teised ei märka, et minud tulekuga on hakanud puhastusvahendit kauemaks jätkuma, kuid kanget äädikat jõudsalt vähenema (leotan seda peale pesu mitu head mitut äädikavedelikuga, lootuses mürkidest natukenegi vabaneda). Taldrikuga saali minnes kiikasin nii muuseas korraks nõudepesumasina poole... ja ma tardusin. Masina alt sõnaotseses mõttes purskas vett! Teadmata kuhu istuda või astuda, jooksin peale murdosa mõtlemist võikudega saali poole. Sisse voorivate klientide vahel proovisin Amandale märku anda, et köök ei ole enam leebe lastebassein, vaid juba midagi tsunaami lähedast. Jättis kohvid sinna paika, tormas kööki ning keeras kogu veesüsteemi välja. Proovin ette kujutada, mis oleks saanud, kui tal poleks õrnaaimugi olnud, kus see nupp asub... Igatahes nii jäi meie armas Adaminaby Bakery ilma soojavee ja nõudepesumasinata. :)
Et mul ikka blogimaterjali jaguks, sellega meie väljakutsed ei lõppenud. Hetkel kui meie tagaruumidest sai uhke veekeskus, pidi valmis saama suur matkapaki tellimus. Sinna kuulus võiku, puuvili, mahl ja kook. Mis kook pakki panna, kust puuviljad ja mahlad saada, oli meile mõistatuseks. Kogu kupatus pidi juba eile koos Carolinega kovikusse jõudma. Mida muidugi ei juhtunud. Caroline kõnedele ega sõnumitele ei vastanud. Lõime käega, viskasime omavoliliselt letist mõned koogid ja laost värskelt pressitud mahlad kotti ning puuvilja “unustasime” panemata. Mida pole, seda pole. Tore, et tegemist oli kauaaegse püsikliendiga, kes ehk on nõus sel korral silma kinni pigistama ja tulevikus uuesti tellima.
Saime just tellimuse üle antud, kui uks kägisedes lahti lajatas ja sisse trampis terve plejaad näljaseid mootorrattureid. Nendega koos ka teadmatakadunud olnud Caroline. Nahktagides ja hõbedastes kettides rammumehed hakkasid armu andmata kohvisid ja võikusid tellima. Tramm mulle meeldib! Aga mitte siis, kui Caroline ja kohvimasina paigaldaja otsustavad samal ajal uusi masinaid seina kruttida, võttes 80% alast enda alla. Amanda ei öelnud sõnagi, klammerdudes kassaaparaadi külge, et jumala eest sinna segasummasuvilasse kohvi tegema ei peaks minema. Sain temast 100% aru. Pressisin end kiitsaka, äärmiselt positiivse, noormehe ja Caroline vahele, paludes üht sekundit masinat kasutada.
Pikajutu lõpuks, tegelikult on meil väga vahva! :D Õhtuti muljetame ümmarguse pitslinaga kaetud laua taga, lastes kaminal enda külmunud varbaid soojendada. Olen siinse rütmiga nii ära harjunud, et päevad justkui lendavad. Peatselt ees ootavad muudatused tekitavad pisut hirmu. Mina kolin Nimmitablesse, nagu eelmises postituses mainisin, saades endale uued majakaaslased. Amanda lendab Melbourne uusi seiklusi otsima ning Charlotte, kelle kannatus on küll viimsepiirini viidud, plaanib hetkel veel Adaminabysse jääda. Oma nädala pärast saabuvate uute majakaaslaste üle pole ta absoluutselt vaimustunud.
See info on kõigile, kes arvasid/ arvavad, et tulin Austraaliasse palmi alla puhkama ja rohkelt D-vitamiini ammutama. Samal ajal kui Eestis loodus vaikselt üles ärkab, tabavad meid vahelduva eduga karged lumetormid ning temperatuur langeb öösiti miinusesse. Üks hommik tööle minnes, kui kogu küla alles magas, purskasin kõva häälega üle tänava naerma. Amanda kirjeldas tusaselt, kuidas ta pool ööd enda näruse radiaatoriga võitles. Nägu ja varbad nii külmunud, et suutis neid vaevu liigutad - lubas samal õhtul endale villaseid sokke ostma minna. Erinevalt minust, on nii temal kui ka Charlottel kõige soojemaks riideesemeks töövormi hulka kuuluv fliis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar