Sydneyst Canberrasse sõites tegime kiire peatuse pisikeses linnas nimega Campbelltow. Viimane koht, kus ootaksime Poola toidupoodi leida, aga vot just seal me selle otsa sattusime. Mõte seda otsida tekkis reisi alguses brainstormi käigus, kui nuputasime mida Davidile külakostiks ja Richardile tänutäheks viia. Guugeldasime ka Eesti poode, kuid ilma erilsite ootusteta saime kinnitust, et lähim (võimalik et ainus) Eesti pood asub Perthis. Olin sealse kohaga isegi kursis, kui Facebookis mõned kuud tagasi kartulisalatit ja Maiuspala komme reklaamivat postitust nägin. See-eest tekitas Poola alternatiiv piisavalt koduse tunde.
Hädavaevu leitud nukra välimusega pood asus linnahoonete vahele peidetud käigus, kus suurte ümmarguste prillidega vanaproua parajasti ristsõna lahendas. Miski seal meenutas mulle kunagist Balti Jaama turgu või Nõmme Turu lihaosakonda. Meid nähes tõstis proua üllatunult pea - vist ei ole kõige tihedama klientidevooga kohake. Peale Matti poola keelset tervitust - eeldamata, et sealt samas keeles midagi vastu tuleb - kukkusid need kaks mulle mõistmatus keeles ohjeldamatult lobisema. Ideaalne, sain segamatult riiulil olevate toodetega tutvuda.
Proua pidas poodi juba enne koroonat, mis sel ajal äärmiselt edukas oli ja terve pere ära toitis. Nüüd aga vaevleb ta endiselt kriisijärgsete kahjude käes. Varem igapäevased külastajad õppisid ilma tema saadusteta hakkama saama, külastades nüüd poodi heal juhul kord nädalas. Kurb kuulda... aga kuna inimene on harjumuste ori, on kaks aastat võõrutusravi ilmselt piisav, et igavesti nii mõnestki püsikast ilma jääda. Nägin seda juba Hetke põhjal.
Meie igal juhul lahkusime poest hunniku kommide, hapukurgi purgi ja taimsete pelmeenidega. Poola- Poolaks, veidi kodusema tunde tekitas ikka. :)
Canberra - Austraalia suurlinnade varju jäänud pealinn. Kui juba linnade isiksusetüübideks lahterdamiseks läks, siis Canberra võiks olla logistik ehk praktilise ja faktimõtlemisega indiviid, kelle usalduses ei saaks kahelda. Armusime temasse esimesest silmapilgust. Mitte tema erakordse arhitektuuri või hubase atmosfääri tõttu, vaid ainuüksi sealsete avarate sõiduteede, põhimõtteliselt olematu liikluse ja üksikute ringiuitavate inimeste tõttu. Peale stressirohket suurlinnas sõitmist loksusid meie perspektiivid hoopis teises kohas paika - “vältida suurlinna ummikuid ja sihtida tasaseid, "turistide vabasid" kohti”. Kui minu välja valitud parkimisplatsi juurde jõudsime, saime viimase tõuke, et alavääristatud pealinn lemmiklinna tiitli võidukalt endale saaks. Esimene asi mida nägime oli suur campervan’e ja karavane suunav teesilt. Pikkade ja avarate parkimiskohtade kõrvale paigaldatud sildil seisvad neli tähte moodustasid iga backpackeri unistuste sõna: “F-R-E-E”. Peale Queenslandi, kus iga parkla oli “no camping” märgiseid täis puugitud, ei suutnud me taolist vedamist uskuda. Parklas seisi peale meie vaid üksainus karavan, mille ees armas vanapaar parajasti lõunapausi pidas. Avasin kohe Campermate appi, et meie äsjaavastatud kullavaramu teiste jaoks ka üles märkida. :) Isegi WC asus 200m kaugusel.
Mattil hakkas suurest rõõmujoovastusest vist aju uuel levelil tööle, tulles peagi lagedale geniaalse ideega 24/7 Fitnessiga prooviperioodi diil teha. See tähendas siis telefonis kodulehel enda nime ja e maili sisestamist ning oledki prooviperioodiks registreeritud, ilma midagi maksmata. Meie põhieesmärk oli sealseid luksuslikke pesemisruume kasutada, kuid kohale jõudes sattusime nii elevusse, et veetsime mõned kümned minutid kauaigatsetud masinate taga.
Kui teenindaja ära minnes head aega hõikasin, pidas ta mind kinni ja lehvitas A4 suuruse värvilise paberiga. Rühmatreeningute tunniplaan! Body Attacki trenni nähes, said minu homsed hommikused plaanid sekundiga tehtud (mu kõige lemmikum trenn läbi aegade!).
Saades 24/7 avatud jõusaalist inspiratsiooni, hakkasin valjuhäälselt enda ideid edasi genereerima. Miks ei ole näiteks jõusaali kõrval asuv Aldi (toidupood) või Nike spordipood ööpäev-läbi avatud? Paigaldagu kaamerad ja sõrmejälje lugejad, et hiljem vajadusel vargaid lihtsam tuvastada oleks. Matt pahvatas hetkeks naerma ega paistnud minu ideega nõustuvat. Küll aga lisas, et kindlasti tuleks ka krediitkaardi info ja ID-kaardi koopia lisada.
Kui hiljem õhtul kinno läbi suletud keskuse jalutasime, tegi Matt suured silmad ja jäi jahmunult Aldi poole vaadates seisma. Pood ei olegi lahti? Kõõritasin pead raputades tema poole, suutmata uskuda, kuidas talle kõik mu öeldud laused saavad meelde jääda. Kinos vaatasime juba kuid ketratud Avatari, mis meid mõlemaid positiivselt üllatas.
Teisel päeval püüdsid mind keset jooksutiiru kinni kari jalgrattureid. Elasin neile mõttes kaasa. Taoliste ürituste nägemine ajab mulle meeletu spordivõistluste isu peale, seega meenutasin enda lohutuseks, et varsti on Brisbane maraton . :) Samuti tuli mul uus vapustav mõte, et äkki võiks teha elueesmärgi osaleda nii paljude eririikide maratonidel kui võimalik. Kuidas kõlab? Loodan, et kellelgi selle jutu peale vererõhk tõusma ei hakka... :D
Whinny juures jäin jahmatusega seisma. Olime ümbritsetud rahvamassidest ja vilkuvate tuledega autodest - kõik ennist mööda vuhisenud ratturid olid sinna jõudnud. Muidugi, parkisime vist otse sportlaste toitlustusalase… läksin asja uurima ja õnneks pidi kogu pidu poole tunni pärast läbi olema. Mattil oli karavanis nalja nabani, kui uuris miks pagan ta ümber piirati. xd
Viimastest võistlejatest häirida laskmata läksin jõusaali pesema. Mind ootas perfektne hommikupoolik ONA kohvikus. Kirjutasin blogi, rüüpasin jänese pildiga flat white ja nautisin kohvikus lastavad folkrokki.
Pärastlõunal alustasime linnatiiruga. Avastasime kultuuri ja ajaloo suurepäraseid monumente ja galeriisid, mis olid ümbritsetud parkide ja massiivsete põõsastega. Külastasime Austraalia sõjamemuaari, mis pani meid tundma justkui jalutasime Buckinghami palee ees. Astusime läbi sealsamas asuvast Rahvusmuuseumist, kus saime end esimese ja teise maailmasõja vallas pisut täiendada. Veetsime seal peaaegu kaks tundi, nii palju korruseid ja huvitavaid infotahvleid. Kultuuri tuuri lõpetuseks jalutasime parlamendi hooneni. Oma silmi uskumata hakkas Matt pilti enda Poznani Tehnikaülikoolist otsima, mis meie ees kõrguva parlamendihoonega praktiliselt identne oli. Ehituse aastaarve guugeldades jõudsime tema suureks pettumuseks järeldusele, et poolakad kopisid Canberrat.
Ega meil ükski päev ilma naljata ka mööduda ei saa. Tänaseks põhiteemaks oli minu käevangu võetud kampsun (hommikul oli külm!), mis kogu tähelpanu meie jalutusretkel enda peale sai. “Väga hea, et sa selle kampsuni täna, 27-kraadise kuumusega, kaasa võtsid. Oled juba homseks kargeks Kosciuzcko mägimatkaks valmis.” Proovis Matt tõsist nägu ette manades lausuda, endal suunurgad vägisi üles kaardumas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar