Kas ma alustan igat postitust ilma või jooksmise kirjeldamisega? … Ilmselt midagi muud siin hommikutundidel ei toimu. Jätkasime traditsiooni ka Goffs Harboris, kus enneolematute tingimuste tõttu mõlemad kohe eriti pika tiiru tegime. Milline energia õues valitses! Päike polnud veel tõusnudki, kuid spordiriietes aktivistid jooksid, jalutasid või sõitsid erisuguste ratastel vahenditega. Eestis näeb sellist pilti vaid kuid ette kuulutatud rahvajooksudel... Mu pilku püüdis vanaaegsetel rulluiskudel vastu tuiskav naisterahvas, kes suured klapid peas läbi promenaadi liugles. Tänapäeval vaikimisi seatud tõekspidamisi allavandudes, laulis ta täiest kõris klappidest kostuva muusikaga kaasa, laskmata end kaasmaalaste kõõrdi vaatavatest pilkudest häirida. Hindasin tohutult tema julgust ja jätkasin jooksmist. Proovisin inimeste ja ringi sibavate krabide vahel hakkama saada, tundes kuidas aina positiivsem energia soontesse voolab.
Tagasi Whinny juures, tegi veel jooksust tilkuv Matt rehvi najal venitusharjutusi. Mind nähes käis ta välja suurepärase idee siin veel üks öö veeta - tulime siiski puhkusele, mitte autos istuma. Otse loomulikult olin nõus, oivaline võimalus mõned tunnid äsjaleitud armsas kohvikus veeta ja blogile natuke aega pühendada. Minu äraoleku ajal tegi Matt kiire taustauuringu ning leidis meile pärastlõunaseks matkaks paljutõotava looduspargi.
Sinna viiv kitsas mägirada meenutas kangesti Hispaaniat. Hoidsin vist pool teed hinge kinni… Matt itsitades rahustas, et oleme ka hullematel teedel sõitnud. Whinney mürisev mootor pidas vastu, viies meid seikluspargiga varustatud matkaraja alguspunkti. Kohe parkla juures avanes rabav vaade Coffs Harborile, vahutavate lainetega helesinine ookean meie pilku püüdmas. 800m matkarada oli naeruväärselt lühike, kuid ausalt öeldes sealses palavuses oli see isegi tore. :D
Videvik hakkas merelainete tagant pikkamisi peale tungima. Tegime parajasti õhtusöögiks ettevalmistusi, kui keegi Whinny uksele koputas. Teisel pool seisis hallide õlgadeni ulatuvate juustega vanamees, kes äreva pilguga korda mööda meid ja enda seljatagust vaatas. Hääle tooni tasandades, hoiatas ta meid ringi liikuva mustade pikkade juustega naisterahva eest, kes autost autoni hiilib ja noaga inimesi ähvardab. Tema auto oli juba mitu obadust saanud, kuniks vanamees politsei kutsus. Pisut vastuolulise ja segase jutu lôpuks saime aru, et loo peategelane on ammu minema viidud. Keegi viga ei saanud. Meile luges lihtsalt ettevaatusabinõud ette, kuidas end taolises olukorras kaitsta - suur liivakott autosse ja vajadusel tuleb peotäis ründajale silma visata. Matt, kes rohkem tähelepanu pastale kui vanamehele pööras, ei paistnud eriti muretsevat. Pidas mehikest natuke hullumeelseks ja ütles, et kohalikud on teda varemgi taoliste asjade eest hoiatatud. Juu on ka Austraalia natuke amerikaniseerunud, kus kõik olukorrad ülevõlli keeratakse.
Täiesti teemaväline, aga naljakas mõelda, et dušširuumi saamiseks jalutame 1 km ja nõude pesemiseks 500m lähima kraanini, mis tegelikult on koerte joogi veeks mõeldud. xD Welcome to the campervan life.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar