Pole midagi teha. Kui ööbime keset maantee äärset bensukat, mida ühelt poolt ääristavad mööda kihutavad rekkad ja teiselt poolt iga 20-minuti tagant tuututades sõitev rong, siis Birgitti Pilvet on kindlasti kell 5 hommikul üleval. Jooksma minna ei viitsinud, seega panin enda kollase keebi selga ja jalutasin poolteist tundi ümber tankla. Nii võin isegi kuulamist ootavate podcastidega järje peale jõuda. :)
Pika tiiru lõpuks astusin tanklasse, et midagi head hommikuseks snäkiks osta. Uurisin parajasti riiulite vahel sealset šokolaadibatoonide valikut, kui minu juurde astus tõmmu, vanaema keraamilist kaussi meenutavat mütsi kandev meesterahvas. Eeldatasin, et araablane. Ilma sissejuhatava lobata küsis otse, kas minuga on ikka kõik korras? Polnud taoliseks vestluseks valmis, mistõttu võttis mul sekundi aega, enne kui küsimuse mõte kohale jõudis. Mehike oli kaks tundi autost jälginud, kuidas ma sihitult ümber bensujaama kõnnin. Kujutasin ette kuidas Matt seda kuuldes naerust püksi oleks teinud.. Iseenesest mõistetav, et taoline pilt tekitab igas teises kahtlust, kas selle inimese kupli all ikka on kõik korras. Proovisin endale kinnitada, et mehike tundis lihtsalt muret, kas minu autoga juhtus midagi. Peale põgusat selgitust, et maante ääres paremat kohta jalutamiseks ei ole, oli pilk tema silmis endiselt kahtlev. Küsis veel mõned täpsustavad küsimused ja tegi sääred, ilmselt hakkas tööle hiljaks jääma. Kui hiljem Mattile seda rääkisin, läks täpselt nii nagu olin arvanud.
Õnneks suudan ma enda totraid olukordi alati õigesti ajada. Seekord siis täpselt naistepäeval. Olin selle sootuks unustanud, kuniks Matt mulle pika jutu lõpetuseks kõige ilusamat naistepäeva soovis. Tähtsa sündmuse puhul lubas ta mu üle tavapärasest vähem nalja teha ja kõigega nõus olla, mis tegevused ma välja käin. Kuniks Matt munaputru sisse kühveldas, avasin telefoni ja hakkasin kõiki Melbourne Lindori šokolaadipoode ja parimaid kohvikuid välja guugeldama. Matt ei teadnud, millele ta just alla kirjutas.
Suurlinna liikluse vältimiseks broneerisime ennetavalt koha Melborune äärelinnas asuvas Crystal Brook karavanpargis. Kui naljakas tunne oli tagasi olla… Karavanpargiga tabasime otse kümmnesse. Suure bassein, mängutuba koos PINKSIlauaga (tervitused perekond Saarmatele :) ), hästi varustatud köögi ja pesemisvõimalustega. Isegi punase-kollase kirju batuut kükitas keset laste mänguväljakut. Matt läks kohe kontrollima ega seal vanuse või kaalupiiranguid pole. xd
Päeva teise poole veetsime Melbourne kesklinnas. Sain meenutada, kui vahva on siinsete mõtlematult kihutavate bussidega sõita, kus saad iga kord bingot mängida, kas seekord õnnestub õigel hetkel STOP nuppu vajutada. Eksisime vaid ühe peatusega. :)
Naistepäeva puhul avaldasin soovi sushit süüa. Matt, kellel on kaasasündinud anne kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega kohad välja kaevata, leidis meile uskumatult laia valikuga restorani. Uksest välja ulatuva rivi põhjal oli tegemist linna kõige populaarsema sushi kohaga. Otse erikohvi kohviku kõrval ehk saime kaks ühe hoobiga.
Sushi on üks toit, mida mõlemad olime ammuilma igatsenud ja polnud Austraaliasse saabumisest alates kordagi söönud (Perthi toidupoest ostetud nikerdis ei lähe selle kategooria alla...). Kui mitme meetrine rivi letile lähemale jõudis, sai pilt selgeks - kogu sushi oli naistepäeva puhul pea poole soodsam. Matt läks hulluks nagu issi rootsi lauas ja hakkas kõiki sushisid valimatult kokku ostma. Minu jahmunud ilme peale kehitas ta õlgu, sushit võib ta lõputult süüa ja palus mul sama teha. Kaardiga demonstratiivselt viibutades, kuna kõik tänased üritused pidid tema kulul olema. Ilmselt alahindas mu söömisvõimeid ja lootis, et saab kõik ülejäägid ära süüa.
Matt väänas pungil seljakoti selga. Plaanisime enne söömist väikese jalutuskäigu tema suurima iidoli kunstiteoseni teha. Minu juhendamiselt suundusime Kobe Bryanti graffiti seina otsima. Enesekindlalt juhatasin meid läbi kitsaste tänavate kesklinnast veidi eemale, kohta, mis meenutas pisut Kloogaranna ja Kopli vahelisi alasid. Matti pilgus tärkas kahtlus, kui aina sügavamale tööstuspiirkonda sammusime - miks peaks sellises kohas Kobe Bryanti sein olema? Matt eiras minu enesekindlust, avastades peagi, et tulime täiesti vales suunas. Tegin nimetissõrmedega meelekohtades ringjaid liigutusi. Kuidas see võimalik on! Mattil oli jälle nalja kui palju, agaralt mulle meenutades, et vähemalt läbisin ma erinevalt temast ülikoolis orienteerumis kursuse.
Tööstusalade tuur võttis meie päevast omajagu suure osa. Näljast oigav Matt kiirendas sammu, et kiiremini parki jõuda ja kotis ootavad sushikarbid avada. Pildistasin parajasti laialeheliste puude varjus paiknevaid pargipinke, kui Matt juba lõunapausiga alustas. Karp oli enne tühi, kui ma istudagi jõudsin. Ilmselt neelas pooled rullid tervelt alla... Kuniks ma enda portsu lõpetasin, leidis Matt päris Kobe Bryanti asukoha, kuhu siis enda kurgini täis kõhtutega lonkima hakkasime.
Kolmandat korda sama tänavat ristipõiki uurides, julgesin juba võidukalt naerda, et Matt on sama lootusetu orienteeruja kui mina. Nägu krimpsutades oli ta aga surmkindel, et portreega sein PEAB siin olema. Imestan siiani, et me silm seda tabas, aga suurest pildist oli alles ainult Kobe õlg ja pool B-tähest - linn oli uue ehitusprojektiga seina ees algust teinud. :))) All pool on pilt, saate parema ülevaate.
Loomulikul läksime enne Whinny juurde tagasi minekut Tokui Sushist uuesti läbi. Uuesti tellimust esitades meenutas ta mulle kangesti Oliver Twisti, kes tühjaks söödud karbiga lisaportsu küsima läks…
Postituse lõpetuseks väike kõrvalepõige. Oleme viimasel ajal aina tihedamini omakeskis arutama hakanud, kuidas meie moodi ringi rännates standardid muutuvad. Kui kodus tahest tahtmata vaatad, et näokreem läheks näkku, hügieeniline huulepulk huultele, shampoon pähe, nõudepesuvahend nõudele ja käte seep kätele, siis praeguseks hetkeks on meil taolistest asjadest täiesti poogen. Kui toit hakkab otsakorrale jõudma ja külmikus on viimased karrijäänused, segame natuke maisi ja ube juurde, paneme tortilla vahele ja ongi puudu olev täidis lõunasöögiks olemas. Avalikes vetsudes nõusid pestes laseme muretult käteseepi taldrikusse, kui nõudepesuvahendit just käepärast pole. Kui käsi pestes seepi ei leia, ajab nõudepesuvahend või desinfitseerimisaine suurepärase alternatiivina asja ära. Kui kapis puhaste riiete kohal tühjus hakkab paistma ja ühtegi pesumaja läheduses ei leidu, pole probleemi - shampoon ja tulikuum vesi annavad ka pesumasina mõõtmed välja. Täiesti okei on ka hügieenilist huulepulka kreemi asemel kasutada ja vihmavett tee keetmiseks kasutada. Pidevalt mainitud kraanikausi spast rääkimata. Loodan et emps teisel pool maakera selle jutu peale ära ei minesta. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar