Lennuk seisis stardiraja alguses ja stjuardessid jalutasid - nii rahulikult - mööda vahekäiku, surudes kotte pea kohal olevatesse riiulitele, veendudes et koik ara mahub. Soengud perfektsesse krunni silutud, ilma et ükski juuksekarv välja põikleks. Pilootide kokpiti uks oli avatud, kuid ühtegi valgesse särki ehitud pilootimütsiga juhti ei paistnud - ju tegi kuskil mujal vajalikke ettevalmistusi. Istusin enda valitud istekohal number D5, teadlikult vahekäigu poolse tooli valides. Akna all lösutas mu ainuke naaber - meie keskel olev tool jäi vabaks - tema nägu helepruunide juuste all oli hapuvõitu. Ta surus oma sõrmuseid täis sõrmed meelekohtadele ja tegi ringjaid liigutusi. Ilmselt järjekordne lendamisefoobik… Sättisin ennast mugavalt sisse, kinnitasin turvavöö ja olin valmis kogu lennu raamatu ja blogi seltsis veetma. Kui üks hetk aknast välja kiikasin, avanes vaade otsatuna näivale kõrbele, ei kübetki rohelist paistmas.
Tubli neli tundi hiljem puudutasid lennukirattad prõntsatusega maapinda. Tere tulemast Perthi! Lasin enda näost niigi kahvatu naabri pingireast välja, enne kui terve see tagumine kamraad välja hakkab pressima. Suundusin otsejoones pagasi järele, mis minu üllatuseks peaaegu esimesena musta lindi peal välja sõitis, ja kõmpisin lennujaamaast välja.
Päike oli kahvatusinises taevas kohutavalt kõrgel. Komberdasin enda kahe kotiga tänavapostidele kleebitud noolekeste abil peatusesse, jäädes nõutult jalalt jalale tammuma. Buss lahkus kaks minutit tagasi, seega sain valida kas oodata pooltundi järgmist või hakata kondimootori abil ajutise pesitsuspaiga võtmete järele minema. Viimane variant tundus ahvatlevam, kuid saatuse tahtel keeras sekund enne mu minekut nurga tagant välja buss number 37 - kakskümmend viis minutit varem? Muheda olekuga bussijuht hüppas välja, valged sokid lühikeste pükste all peaaegu põlvini ulatumas. Naeratas mulle laialt, palus kähku kottidega jahedasse bussi puhkama minna ja mitte pileti pärast muretseda. Ta lausus igat silpi eriti selgelt hääldades, nagu räägiks poolearulisega. Pisut segaduses, kuid mis sa mul nii ahvatleva pakkumise vastu olla.
Pool tundi hiljem sõitsin nagu kuninganna Elisabeth ihuüksi suures bussis. Endiselt lõbusaolekuga juht viis mu palutud peatusesse, keeldudes raha vastu võtmast ja soovis mulle kõike kõige paremat ees ootavateks seiklusteks. Milline positiivne algus. :)
Kõmpisin kõrvetava päikese all mööda maanteed, mitte ühtegi puud ega rohelust, ainult ära kõrbenud muru ja suured laohooned. Google mapsi abil jõudsin viimaks õige putkani, Ilmselt nägin peale metsikut tuult ja higistama ajavat kuumust välja nagu oleksin just elektrilöögi saanud. Murd hiilis kiiruga laost välja, ulatas võtmed ja lubas märku anda, kui nad liikuma saavad. Korteriga ei oleks saanud nad paremini ajastada - nimelt õnnestus neil enda sõprade pundiga täpselt vahetult enne minu saabumist see üürile saada. Peale mitme kuist otsimist.. Universum ikka elab mulle kahe käega kaasa - nagu oleks seda ette näinud ja suunanud mind teadlikult hotelli valima, mida saab viimase hetkeni tühistada. Säästsin tänu Murdile ja ta sõpradele vähemalt 500$.
Lao juurest korterini otsustasin taksoga minna - jõuan hiljem ka suure seljakotiga rändamist harjutada. Mind võttis peale tõmmu naha ja ronkmustade juustega Etioopiast pärist Haimanot, kes ilma erilise sissejuhatuseta minuga lobisema kukkus. Ta lausa põles soovist minuga enda kodumaast jahvatada. Kes ei teadnud, siis nende riigikeeleks on amharici keel, mis ei sarnane mitte ühegi teise keelega maailmas. Enamik seal elavatest inimestest on kristlased, kes uskumuste tõttu on pea igast aastast pool veganid (lisaks nädalate pikkusele fastingule, välditakse loomseid tooteid iga nädala teisipäev ja reede).
Korter asus täpselt Perthi kesklinnas, suures 21-korruselises tornmajas. Kogu see kiipiga mässamine oli omamoodi protsess, kuid üles ma sain. Olin küll maksimaalselt kolm tundi maganud, kuid väsimusel ei jäänud aega mulle kallale tikkuda. Pakatasin tegutsemislustist. Viskasin koti nurka ja suundsin esimese asjana Paragon Corporate Trainingusse farmi jaoks vajaminevat luba tegema (White Card). Blondeeritud lahkete silmadega naisterahvas mind vastu, tutvustas entusiastlikult mind ees ootavat testi. Ei tea, kas asi oli minu märkimisväärselt tugevas aktsendis või ongi see seal tavaks, aga seletamise käigus lahendas ta raskemad küsimused minu eest juba ette ära. Ma ei oleks saanud rohkem tänulik olla - selle lükkega säästis ta vähemalt 1.5 tunni jagu minu väärtuslikku aega. :) Test ise osutus oodatust kergemaks, põhimõtteliselt kirjutasin raamatust vastuseid maha…
Ülejäänud päeva veetsin mööda Perthi tänavaid seigeldes. Ausalt öeldes jahmatas mind kui palju väiksem on see linn Melbournest. Kõndisin enesele teadmata kogu kesklinna läbi, endiselt kaardi pealt otsides, kus see PÄRIS kesklinn siiski asub. Hea, et kellegi käest midagi nii jaburat küsima ei läinud… :)
Teine erinevus mis esimese asjana silma torkas, olid iga nurga peal olevad prügikastid! Tundsin neist Melbournes suurt puudust, kui mõnikord mitukümend minutit tühi tops näpus ringi jalutasin.
Kolmandaks - praktiliselt iga posti küljes on pistikud! Melbournes oled sa õnnega koos, kui kesklinna kohvikus lubatakse sul telefoni leti juurde laadima jätta, siin aga kõnni järgmise nurgataguseni ja leiad kindlasti otsitud abilise. :) Muidugi tasub Perthis taolisi toiminguid väga rahvarohketes kohtades teha. Juba peatänavalt välja keerates, vedelevad varjulistel kõnniteeservadel räbaldunud välimusega aborigeenid, kes igat möödujat pingsalt takseerisivad. Pigistan iga kord alateadlikult kätt ümber üleõla kotti… mitte et keegi minult midagi kunagi röövida oleks üritanud.
Õhtu lõpuks olin täitsa väsinud. Kõht mitmes erinevas kohvikus söödud toastidest ja kohvist täis, lobisemisjanuliste kohalike poolt oimetuks räägitud. Siin on täiesti tavaline minna võhivõõra inimesega tema õhtuplaanidest rääkima, et ehk hoopis koos midagi ette võtta. Ma keeldusin lahkelt igast pakkumisest ja sain Murdiga kokkus. Läksime mulle vajaminevaid töösaapaid ostma ja õhtusöögi materjali varuma. Peale näpu haaratud jäätisekokteili jahvatas üha innukamalt eelseisvateks päevadeks tehtud plaanidest. Paadisõidud, suur aastavahetuse söömaaeg ja palju muud põnevat, mis nad kõik välja olid mõelnud. Hiljem korterisse jõudes tutvusin ka Laura ja Steniga, kes mind soojade kallistuste saatel vastu võtsid - mõlemad nii mõnusalt positiivsusest pakatamas. Kokkasime kõik koos potitäie kreemist pastat, sättisime end elutoa diivanile. Kuni magama minekuni vaatasime diivanil lösutades ja pastat sisse kühveldades filmi - mida veel peale pikka väsitavat päeva tahta.
Esmamulje Perthist ? Esimese päeva emotsioonidele põhinedes elaksin iga kell enne Melbournes, kui siin. Puhtalt juba linnapildi ja õues pidevalt valitseva kuumuse tõttu. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar