Ilusat esimest adventi teile sinna kaugele lumehunnikute vahele! :)
Kui eelmises postituses rääkisin külmadest öödest ja veel jahedamatest hommikutest, siis nädala lõpus tegi ilm 180-kraadise pöörde, valades kogu Blackburni üle kolmekümne kraadise kuumusega. Lõpuks ometi natuke uut jututeemat! Varem hädaldati ebanormaalse külma ja vihma üle, nüüd aga lämbe tapva kuumuse üle. Inimesed pugesid kohvikusse jaheda konditsioneeri alla, keeldudes kategooriliselt üle kümne minuti õues viibimast. Päris naljakas, aga igati inimlik. Minul veel kuumus üle ei visanud, lõdisesin vist piisavalt palju päevi oma üheksakraadises bungalows.
Ühel õhtul sattusin töölt tulles proua Keyga aiavärava juures kokku. Emalikult pööras ta oma suure rosinasilmad lillepottide kohalt minu poole, lavendlivärvi särk tuules lehvimas, tundes siirast huvi, kuidas mul läheb. Kehitasin õlgu ja kinnitasin, et naudin 100% vahelduseks iseendaga koos olemist. Pealegi, on viimased tööpäevad nii intensiivsed olnud, et on tore südamerahus jalad seinale visata, end ümbritsevast maailmast välja lülitada ja raamatu sügavustesse sukelduda. Key noogutas, paistes täielikult minu seisukohta mõistvat.
Kuidagi jõudsime otsapidi tema minevikuni, mis mind sõna otseses mõttes jahmatas. Kohvikus oranžist kruusist oma iga hommikust lattet rüübates, on mulle temast alati mulje jäänud, kui pisut rahulikumast ekstraverdist, kes lausa ootab, et saaks tuttavate nägudega lobiseda. Temast õhkub lainetena ilmselget sõbralikkust. Imetlen alati Woishat (mu sri lankalannast töökaaslane), kes isegi enda lõunapausi ajal julgelt püsiklientide, eriti proua Key, lauda istub ja nendega kõik see 30-minutit muretult lobiseb. Mina ja Chelsie enamasti peidame end kohviku kõige tagumisse nurka, soovides vaid üksi rahus toitu nautida... Igatahes Woisha nägemisest saadik, tundsin aegajalt süümepiinu, et proua Keyga nii vähe õhtuti aega veedan. Kuid peale seda ühte õhtust vestlust, kukutas ta kõik mu eelnevad hirmud ümber – tuli välja, et üks kõige mõjuvamaid põhjuseid, miks ta lasi mul üldse enda tagaaeda kolida, oli just see, et minu puhul ei olnud tal hirmu, et hakkaksin tema toas istumas ja lobisemas käima. Ta olevat meie kohtumisest alates näinud minus ennast noorena – seiklushimulist, iseseisvat ja iseenda seltskonda nautivat noort. Key usaldas mulle isegi saladuse, et Woisha oli vahetult enne mind soovi avaldanud sinna samasse bungalowsse kolida, kuid ta oli talle ära öelnud. Inimloomust tajudes, nägi ta ette, kui üksikuks ja õnnetuks ta seal jääks, hakates kindlasti rohkem aega tema elutoas veetma.
Proua Key taust ei ole sugugi nii lilleline, kui pealtnäha arvata võiks. Tal on seljataha jäetud raske abielu iraanlasest mehega, kelle juures elades ta end rohkem vangi, kui armastusväärse abikaasana tundis. Hetkel eriti õrn teema, kuna olen mitu paksu raamatut sealses kultuuris toimuva soolise ebavõrdsuse kohta lugenud .... Abielu sõlmiti noorelt ja üsna pea jäi Key rasedaks. Iraani kommete kohaselt istuvad naised kodus ega astu enamjaolt ühtegi sammu ilma mehe nõusolekuta. Olles noor ja sinisilmne jäi see Keyl märkamata, kuniks oli liiga hilja – kaks järjestiku saadud last tuli terroriseeriva mehega koos üles kasvatada. Kui lapsed piisavalt vanaks said, lõpetas Key suure vägivalla saatel piina valmistava suhte, kolis välja ja alustas uut elu Melbournes. Key, silmad valusast minevikust niisked, krimpsutas nägu, kui nentis, et mees suutis isegi tütred tema vastu keerata. Nüüd, mitukümend aastat hiljem, on neil endiselt raske omavahel suhelda. Õnneks on Key raudne naine, kes suudab normaalselt eluga edasi minna ja leida igas päevas midagi positiivset ja rõõmsat - ilmselt see teda nii tervena hoiabki.
Alates päevast mil üksi elama kolisin, on muutunud inglise keeles rääkimine tunduvalt ladusamaks. Eks see ole loogiline ka, kui ühtegi lobisemist armastavat eestlast teele ei satu.
Laupäeval kõmpisin läbi lämmatava palavuse peale tööd Blackburni pesumajja. Asub täpselt Woolsworthi toidupoest üle tee, Honey Thief Bakery kõrval. Koht on nii ära automatiseeritud, et isegi välisuks avaneb ja sulgeb kella peale, seega kui kellelgi ulualust pole – palun väga – jääge meelega pesumajja kinni. Pesumaja ise oli tilluke, tihedalt ühesuguseid hõbedasi pesumasinaid ja kuivateid täistuubitud. Ilmselt ei oleks saanud mul rohkem vedada, kui avastasin ruumis oleva ainsa laua pealt plasttopsi, kus veel teelusika jagu pesupulbrit kükitas. Nägemist puhta kuuma veega pesemine… Süvenesin masina lõpetamist oodates enda raamatusse ega märganudki mu kõrval lösutavat hiiglasuur tätoveeritud mehemürakat. Niheles ja köhatas, kuni viimaks - õigele austraallasele kohaselt - hakkas mind kõikvõimalike küsimustega pommitama, endal tohutult tugev austraalia aktsent. Mina, suurest palavusest peast soe, kuulsin kõike justkui läbi uduhäma. Õnneks lõpetas ta masin viie minuti pärast töötamise ning ta pidi edasi liikuma. :D
Tööl oli nädalavahetusel ebatavaliselt rahulik. Ilmselt peesitasid pooled Blackburni elanikud esimese sooja puhul rannaliival ja proovisid võimalikult palju d-vitamiini kehasse koguda. Vaikne muidugi tähendab seda, et saal oli stabiilselt koguaeg täis, aga ülerahvastatust või over bookimist ei juhtunud. Inimesed voorisid mõnusalt stabiilselt sisse ja välja, andes mulle isegi aega nende lõpututele küsimustele vastata.
Pühapäeval juhstus ka midagi erakordset – teenindasin ühte kolmest pensionäride lauda, kes mu aktsendist nii elevusse sattusid, et muutkui kutsusid mind enda juurde tagasi. Iga kord suutsid mõne uue fakti välja googeldada, endal silmad peas säramas. Istusid seal tubli neli tundi, kuniks enne ära minekut palusid Woishal mind nende juurde saata. Valmistusin juba järgmiseks “intervjuuks”, kuid selle asemel valasid nad mind üle tohutute tänusõnadega nii positiivse ja hariva teeninduse eest. Nad lubasid kassasse maksma minna, kuid tahtsid mulle isiklikult tipi üle anda, et see jumala eest jagamiskaussi ei satuks (nagu siin kombeks on). Kupüür oli kollane, sellist värvi rahatähte polnud ma varem saanud. Enamasti ikka lillakad viiesed või sinakad kümnesed. Ei hakanud seal kõigi valvsa pilgu all kupüüri lähemalt uurima, kuid hiljem tagaruumis tõmbasin taskust välja VIISKÜMNE dollarilise… John, kes sellest kõigest teadlik oli, ütles, et tema silmad polnud midagi sellist pika kohviku karjääri jooksul näinud. Paistab, et minu eestis nii napakana kõlanud aktsendist on siin äärmiselt palju kasu.
PS! Ma luban, et varsti postituste kvaliteet taastub.. hetkel töötan täiskoormusel seitsmest hommikul lõpetamiseni ehk pole üldse aega hingega asja juures olla. :/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar