Jõllitasin mõtlikult läbi pagarikoja häguse aknaklaasi. Taevast varjutas tihe pilvekiht, muutes kõik sombuseks; halli pilve teki all oli Nimmitabeli kohta üllatavalt soe. Kaksteist kraadi. Alumised pilved olid vesihallid, aga nende vahelt paistis teine pilvekiht, mis oli pahaendeliselt lillakas. Minu viimased neli tundi Nimmitabel Bakerys.
Pole end kunagi eriti emotsionaalseks inimeseks pidanud. Enamasti kõigun tavalise või ülima õnnelikkuse vahel. Kas asi oli pisarsilmis koju jooksnud Michelleis või täieshiilguses sillerdavas kuus, aga pidin enda emotsioone talitsema, kui armsaks saanud majakeses ringi tormasin ja tee lonksude vahel viimaseid asju kotti loopisin.
Meenutasin poole aasta tagust aega, kui kõik näis nii uus ja hirmus. Adaminaby, kus esimese kuu veetsin, paistis peale Austraalia suurlinnades reisimist nagu kodututest kubisev kolkaküla. Ainsad inimesed, keda enda ümber silmasin, lösutasid pubi ees ja kaanisid päisepäeva ajal õlut. Uued majakaaslased, Charlotte ja Amanda, olid päevaks pealinna sõitnud ning mõte nendega kohtumisest tekitas kõhus enneolematut ärevust.
Kui tüdrukud õhtuhakul koju jõudsid, hakkas kõik ülesmäge minema. Nii sõbralikud ja armsad. Mida ma küll nii väga kartsin?
Kuu aega nautisin Carolini ostetud vani hüvesid, vabadel päevadel blogitasin Cooma kesklinnas, 123 kohvikus kohvikruusi taga, ja õppisin tegevusi otsima töökohas, kus tegelikult polnud mitte midagi teha.
Mäletan päeva, mil Caroline mind Nimmitabelisse ümber tahtis kolida. Väike hääleke mu peas protesteeris, nagu üritaks keegi mind vangilaagrisse pagendada. Just harjusin Adaminabyga ära ning polnud mingit soovi kõike nullist alustada ... Seda enam, et ennist seal elanud Charlotte ja Amanda lubasid enne uue töökoha otsida, kui nõustuksid seal veel ühe päeva elama.
Carolin aga ei andnud alla. Kullamägesid tõotades, lubas mulle lausa uut vani hakata otsima. Õnneks suhtusin sellesse lubadusse algusest peale skeptiliselt. Vani pole seal siiani.
Miks nad abipagarit hädasti vajasid, jäi meile kõigile arusaamatuks... Palus mul vabal päeval kohvikule ja pagarikoja taga asuvale majakesele silm peale visata. Mõte näis endiselt hirmutavam, kui ihuüksi Adaminabysse tulemine. Linn, mis on ainult üks väike tänav, ilma ühegi poe või restoranita. Lähim toidupood asub Coomas, 35-kilomeetrit eemal. Autot mul ei olnud ning senini kasutatud van pidi jääma Adaminabysse.
Miski aga ütles, et võtaksin pakkumise vastu.
Tänavlinna jõudes tabas mind enneolematu soe, kodune tunne. Nagu väike jõulukülake keset Austraalia alpe, kus iga vastutulija mind sõbraliku käeviipega tervitas. Õhus levis äsja ahjust tulnud leiva lõhn ning hämara, udusse mattunud, ilma taustal helkis laternatega kaunistatud pagarikoda. Nagu klipp The Holiday filmist.
Uudishimust pakatades astusin kohvikusse. Saal oli külastajatest pungil ning sooja valgusega lambikesed oli viimane piisake, et Carolinile enda nõusoleku annaksin. Olgugi, et minu tulevases kodus oli sama külm, kui õues, ning ühtegi küttekeha, peale elutoas oleva ahju, ei olnud.
Mäletan enda esimest tööpäeva pagaritega, kui kell neli hommikul hoonesse astudes seitsmekraadine õhutemperatuur mind peaaegu jalust niitis. Puhtalt mõte, enda soojast jopest loobuda, tekitas õudu. Enamgi veel, peale jääkuubikuteks külmunud kätega segatud conesi ja kivikookide tegemist, juhatas Caci mu sügavkülma, kus algas mitmekümneminutiline kookide jahtimine. Sügavkülmas puudus igasugune loogiline süsteem, mis meie aega seal märkimisväärselt pikendas.
Suutmata Caci juhistele keskeduda, mõtlesin terve aeg erinevaid tsenaariumeid, kuidas Carolinile teatada, et ei suuda taolistes tingimustes töötada. Huuled lillad, ajutöö külmast blokeeritud, ei näinud ma varianti taoline asi üle elada.
Kuid miski muutus… ja päev kohvikupoolel võttis nii drastiliselt positiivse pöörde, et kaheksa tundi hiljem olin kõik ebamugavused unustanud. Pakatasin positiivsusest, armastades igat sekundit seljatatud tööpäevast.
Otsustasin kohale uue võimaluse anda.
Jumal tänatud, et seda tegin.
Kui talveperioodil tabanud metsik külm välja jätta, oli Nimmitabel justkui minu jaoks loodud. Sain läbida nö “iseka aja”, kus keskendusin korralikule unele, täitsin enda keha kõige tervislikuma toiduga ning hommikustel jooksutiirudel toitsin vaimu harivate podcastidega. Pärastlõunad veetsin enamasti õues jalutades ja raamatut lugedes.
Isegi ennist mainitud kümnekraadine toaõhk, mis mind nii mõnelgi ööl vappudes üles äratas, ükshetk enam ei häirinud. Kui keegi aasta tagasi oleks üritanud mulle väita, et taoliste tingimustega on võimalik ära harjuda, oleksin selle kodaniku terves mõistuses tõsiselt kahtlema hakanud... Nüüd aga tean enda pealt, et on. Isegi pusa väel sügavkülmas kookide kollekteerimine näis ütlemata normaalse tegevusena. Kolmapäevastel pirukapäevadel lausa nautisin seda...
Olgugi, et suurem osa ajast oli mu tööelu tohutult kaootiline, siis sügaval kõhu sopis ei tundnud ma kunagi pagarikotta minnes tõrget ega vastumeelsust. Pigem hoopis elevust - "Mis küll tänasel päeval jälle pakkuda on?"
Sel samal viimasel hommikul, kui aknast mõtlikult välja vaatasin, sai pilt selgeks - äkki tulengi peale tarpingut tagasi Carolini ja Willi juurde. Viimane kuulutas oma müriseval häälel, et isegi, kui neil kedagi vaja pole, siis nad tekitavad mulle ruumi.
Mu süda paisus suureks, kui nende kaheteistaastane tütar, Izzy, palus pisarsilmi mul pisutki kauemaks jääda.
Nuturalli nakkas nagu koroona, peale hiinlase poolt alla kugistatud nahkhiirt. Kõigi punased silmad, panid nii mõnegi kliendi viltu vaatama... mis selles pagarikojas ometi toimub?
Kes osanuks arvata, et lahkumine niivõrd emotsionaalseks kujuneb. Olen ju seda protsessi korduvalt Austraalias läbi teinud ning enamasti kerge õlakehitusega paratamatuks elu osaks pidanud. Miski aga oli seekord teistmoodi.
Kui Melbourne elu kõrvale jätta, pole ma vist Austraalias veedetud aja jooksul kusagil end nii armastatu ja hoituna tundnud. Seljakotirändurina uude eluruumi sattudes ei ole nii, et surud enda rohelise murumütsi pähe ja korjad seeni. Ei, sa pingutad iga päev et uude keskkonda sobituda.
Siin aga kulges kõik nii lihtsalt. Esimeses päevast alates valati mind üle südantsoojendavate sõnadega. Sõnadega, mis mind otses mõttes rõõmust laulma panid. Iga päev, või üle päeva, tabasin end analüüsimast, millega ma selle positiivsuse laviini ära olen teeninud?
Kindlasti mängis suurt rolli Julie. Kuuaega tagasi saabunud prantslannast majakaaslane, kelle Nimmitabelisse tulek mu elus 180-kraadise pöörde tegi. Tema asjadest pungil maastur avas meile uksed enneolematutele seiklustele.
Kui enne Canberra bussile jooksmist viimast korda kõigiga hüvasti jätsin, ulatas Julie mulle pisarsilmi valgesse paberisse mähitud paki. Lisaks pehmetele šokolaaditükkidega küpsistele, oli ta mulle mälestuseks piltidest pisikese raamatu teinud. Millal ta seda jõudis, ma ei tea. Raamat oli viimse detailini läbi mõeldud, olles seljakotti mahutamiseks piisavalt kompaktne. Perfektne kingitus!
Kes mind tunnevad, teate, et võin kerge vaevaga inimestega lobiseda ja tühjast-tähjast rääkida. Olgem ausad, mulle lihtsalt väga meeldivad inimesed - kõik nende keerukad tahud, isemoodi iseloomud ja veidrused. Kui vaja, suudaksin ilmselt puuhunnikuga ka sõbraks saada...
Kuid kedagi niivõrd omaks võtta, et temaga olles end 100% vabalt ja mugavalt tunneksin, on umbes sama tõenäoline, kui kolmapäevasel Bingo Lottol Jackpot võita. See selgitab, miks enda eluaegsetest sõpradest kümne küünega kinni hoian ja uute tutvuste loomine eriti suurt huvi ei paku.
Pika jutu lõpetuseks, lasen elul ennast kanda. Vaatan, mis töömaastikul peale tarpingut toimub ja kui midagi märkimisväärselt paremat ei leia, siis ehk lähengi tagasi Nimmitabelisse. Juliega plaanime novembris Perthis kohtuda ja kui eriti hästi läheb, liitub ka tema meie tarpingu tiimiga! :)
Nimmitabelist sõitsin bussiga Canberrasse, kus peatun järgmised kolm päeva. Sellest pikemalt juba järgmises postituses, kuna mu monoloog venis siin oodatust pikemaks… :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar