Jooksu eelsel hommikul tuiskasin nagu pöörane mööda hotelli koridore ringi, tilluke võti pihku surutud. Kirusin ennast - suutsin kõik viimse detailini läbi mõelda, kuid nii oluline punkt jäi kahesilmavahele. Teadmine, et Rasmus kannatlikult maja ees ootab, ei aidanud ka kaasa...
Viimaks jätsin selle köögis kükitava mehikese kätte, kes väidetavalt oli töötaja. Mulle näis ta rohkem alkohoolikuna, kuid tol hetkel polnud mul suurt vahet. Lidusin läbi pika koridori väljapääsu poole ja lõin välisukse lahti. Pea kohal rippuvad pilved olid nii tumedad, et oli võimatu aru saada, kas on varajane hommik või öö. Rasmus nõjatus uksepiidale ja uuris parajasti taskust võetud proteiinibatooni.
Milline tore taasnägemise rõõm! Kellerberrinis hüvasti jätmisest on möödas juba üheksa (!) kuud! Samal ajal, kui mina läbi Austraalia põrutasin, lendas Rasmus mõneks kuuks Aasiat avastama. Vett lonksates ja viimaseid energiast pakatavaid snäkke ampsates, jahvatasime vastastikku seljatatud seiklustest.
Kui viimasest mäenukist alla tõttasime, ilmus vaatevälja tulede säras hiilgav staadion. Sõõrjas nagu lossitorn. Käputäis inimesi seisid ninapidi koos ja paistsid muretult vestlevat, mõni tegi samaaegselt pöiaringe. Enamus kandsid erksavärvilisi jooksukostüüme, mida spordiajakirjade esikaanel võib kohata. Vaiksed, meeldivad hääled kõlasid tasase suminana.
Varjatud kõlaritest tilises õrnalt energilist muusikat. Mida lähemale kell stardile jõudis, seda selgemalt hakkas närvikõdi end ilmutama. Rasmusel seisis ees elu esimene jooksumaraton. Teades teda, kuulub ta täpselt nende inimeste hulka, kes saavutavad ka treenimata suurepäraseid tulemusi. Või vähemalt nii ma arvan ... Lisaks tema mitmeaastane laskesuusataja karjäär ja mõnedki läbitud suusamaratonid on raudse põhja alla ladunud. Lisage veel tugevaks treenitud vaim otsa ja muud polegi vaja. :)
Külm õhk môjus mulle virgutavalt. Meeled olid erksad ja mõistus töötas kiiresti. Esimest korda teadvustasin, kuidas Nimmitabel mind karastanud oli. Pool aastat tagasi oleksin neljateist kraadiga vähemalt kaks jopet selga tõmmanud, nüüd kepsutasin õlapaeltega topis ringi.
Vee lonksude vahel tutvustas Rasmus enda spordikella, kuhu ta oli isegi tempo välja arvutanud, mida rahuldava aja saamiseks hoida. Miski sel hetkel meenutas kangesti mu isa, kelles iga nähtud tõusumeeter suurt elevust pakub. Tundsin end totaalse amatöörina…
Vahetult enne starti oli Rasmuse nägu helevalgete juuste all hapu võitu. Silmitses professionaalse varustusega ehitud jooksufanatte, naljatledes, mida ta küll siia tegema tuli. Itsitasin. Õnneks need kommentaarid ei kammitsenud tema rõõmu ja elevust eesootava väljakutse suhtes. :)
Kõlab võibolla uskumatult, aga korralduse poolest teeb Eesti Austraaliale pika puuga silmad ette. Lubasin Rasmusele suured piimajõed ja pudrumäed kokku ning tundsin lausa piinlikkust. Ei mingit muusikat, snäkke jagavaid vabatahtlikke ega kinkekaartidest pungil kingikotti. Eestis pakuti isegi tasuta massaažiteenust, Rootsikruiisist rääkimata!
Jooksu ajal tunne süvenes. Olime omadega poole peal ja snäkilaudadest polnud haisugi. Hea, et vett ja energiajooki jagati. Õnneks oli Rasmus piisavalt taiplik, võttes mõned spordigeelid ise kaasa. Viimased ilmutasid end joogitopside kõrval alles peale kolmekümnendat kilomeetrit.
Canberra maratoniga kõrvutades, kulges jooks konarlikult. Kas sain taaskord kinnitust, et toimin jahedas kliimas paremini või siis ülehindasin - nagu ikka - esimeses pooles enda võimeid, mis hiljem kätte maksis. Õnneks vaid mõned kilomeetrid. Natuke sügavalt sisse-välja hingamist ja sain jälle “rajale” tagasi. Olin kohe väga üllatunud, kui lõpetasin uue rekordiga - 3:38:06! Austraalia mõjub mu kiirusele ilmselgelt hästi. :D
Rasmus lõpetas põhimõtteliselt samal ajal, nägu naerul ja käed rõõmust taeva poole tõstetud. Jooksis uskumatu aja, terve tee silmad särasid ja lõpus ei näinud isegi väsinud olevat! Ja ma veel muretsesin, et ta ei taha peale seda üritust mitte ühtegi maratoni kunagi joosta ega sellisest kodanikust nagu Birgitti Pilvet kuulda …
Juubeldasime nagu meepoti leidnud karud, lonkides läbi tunneli finišeerijate alasse. Volüümikas sinise jakiga tädi pani meile medalid kaela ja tema alaealisest kolleeg ulatas joogipudelid näppu. Suures õnne unelmais ei heidutanud isegi (tasuta) hõrgutistest lookas toidutelgi puudumine, mis on Tallinna Maratonil iseenesest mõistetav nähtus. Firmalogodega toidukärusid küll oli, kui tahtsid tikuvõileiva eest hingehinda maksta. Otsustasime Rasmusega mujale sööma minna.
Rongijaamas liikusime erisuunas hotelli ja lubasime poole tunni pärast kesklinnas kokku saada. Teadsin täpselt kuhu sööma minna ning õnneks näis Rasmus selle valikuga rahul olevat.
Kui ületöötanud härra käest duširuumi kasutamise luba palusin, sain suureks üllatuseks eitava vastuse. Ahmis vaid õhku ja ütles, et loomulikult mitte! Kust mul selline mõte üldse sai tulla ?! Mulle meeldib mõelda, et juu ta unustas suurest väsimusest, et pesemisruum asub allkorrusel ja on ühiskasutatav. Oleks ma siis korda tehtud ruumi palunud… Aga oli mis oli, vähemalt lubas dušširuumiga ühes olevat wc kasutada. Mõtlesin hetke, kas võtta see risk ja salaja end üle loputada, kuid lõin siiski käega. Tahtsin veel kaks tunnikest enda kotte ta ruumis hoiustada.
Jätsin jooksunumbri kõhule, et enda räsitud väljanägemist ja meelekohtadesse kuivanud soola pisutki õigustada. Klientide heaolu nimel valisin välilaua, mis taolises kliimas on ainult rõõm.
Tellisime endale hunniku head kraami ja jagasime seljatatud päeva ülevoolavaid muljeid. Kahepalliga jäätisetuutu näpus, lubas Rasmus teel hotelli pakki kummikomme osta ja nagu kuningas magama minekuni filmi vaadata.
Mina pidin rongile tõttama. Ei tea, kelle geniaalne idee oli JALA rongijaama kõndida… üle 20 kg pagasi ja kuumusega, mis peale Nimmitabelit lausa katastroofilisena näis. :) Kohvikupingil lösutades ja jäätist süües näis see ütlemata köömes ettevõtmine.
Polnud ilmselt sada meetritki läbinud, kui vasakus käes tilpnev poekott soonima hakkas ning õlad (ees ja taga olevate) kottide all surisesid. Viimasele piirile viidult, olin valmis kasvõi uuesti maratoni jooksma, kui vaid keegi mind rongijaama telepordiks.
Vähemalt nii palju kainet mõistust mul jagus, et hakkasin jaama poole tund aega varem vantsima. Iga saja meetri tagant tegin peatuse, vaatasin nõutult ringi, jalge ees mitmekümne kilosed kotid. Kahel pool põllud ja nende vahele ehitatud raudtee. Kahju, et ühtegi "kõige aeglasemalt liikuva inimese võistlust" käimas ei olnud… Oleksin seal kindlasti laineid löönud.
Rammestavast kuumusest pääsenult, viskasin 45-minutit hiljem kotid rongijaama pingile. Marssisin lähima pistiku juurde telefoni laadima ega pööranud pilkugi seljataha jäänud kottidele. Mul oli täiesti suva, kui keegi need ära tahaks varastada ...
Rongis oli aga väga lõbus. Vahva prillitatud tädike muudkui kooserdas edasi tagasi, küll ei mahtunud mu seljakott pagasihoidlasse (viskasid selle toolide taha xd) ja küll oli piletile kirjutatud istekoht valesti märgitud. Kui mind lahkelt ümber otsustas kolida, tegi ta saatusliku vea ja haaras selle koti, mida ma tulles kõhu peal kandsin. Hingetuna uuris, kas mul on seal laip voi telliskivid sees? Itsitasin ja kuulsin, kuidas ta minut hiljem rongi taga otsas kõik enda kolleegidele ette kandis.
...
Kaks ja pool tundi hiljem tervitasin koduseks saanud Kellerberrinit helgusega! Tuttav punane savitee näis korralikum kui varem ja nagu viimane kordki, seisis erkroheline piruka van rongijaama ees. Linnas ei paistnud ühtegi hingelist olevat.
Olin Quentenile lubanud ise nende majani tulla - polnud vaja esimesel päeval inimesi tapma hakata (ei olnud endiselt pesema saanud).
Rongi mürin aga ei jäänud talle kuulmata. Jättis farmitöö pooleli, pakkis tütred autosse ja kihutasid valge utega mind peale korjama. Olgem ausad, olin ääriselt õnnelik, kui nad peale viie minutilist jalutuskäiku mu kõrval peatusid. Näitasin kärbestele keelt ja ronisin jahedasse autosse. Quenten tulistas küsimusi nagu kuulipildujast, asendades ennist tundnud kerge ärevusenoodi sulaselge rõõmuga. :) Kõik kulges tõusujoones.
Quneteni ja Erini (ta naine) aeda paigutatud majakese ühel uksel sillerdas suur B-täht. Minu läikima löödud peanupuga ülemuse härra näis enda kätetöö üle ääretult uhke olevat. Hüppas ukse juurde ja demonstreeris tumesinise markeriga maalitud sedelit.
Tuba, kus ma varem käinud ei olnud, näis oodatust kõvasti parem! Olin valmis millekski, nagu eelmise hooaja karavanpark (loe: pisike voodi ja üks kummut). Kuid selles oli isegi külmkapp ja dušširuum olemas!
Koha ainuke miinus oli köök. Võrreldes karavanpargi ahjude, pliitide, saumiksrite jm tarvikutega, on seal ainult üks räsitud gaasipliit (ühe plaadiga) ja paksu õlikihi alla mattunud väligrill. Septitsesin peas plaani, millal põhjalik suurpuhastus ette võtta.
Saabumise muutsid kodusemaks kõrval toas elavad kaksikud Rain ja Rait, kellega 2019-aastal raamatuid müüsime. :) Või noh, tegelikult sel õhtul nägin neist vaid ühte ja pole siiani kindel, kummaga tegemist oli. Edasistest seiklustest juba järgmisel korral! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar