Olin Perthi saabumise pärast pisut mures. Kirgliku organiseerijana broneerisin enda päeva nii täis, et proovisin selle mitte enneaegselt mõelda.
Kuid juba hommikust alates hakkas kõik sujuvalt kulgema. Taksojuht Ahmed jõudis ennatlikult pool tundi varem hosteli ette, viskasin kotid pagasnikusse - sest nagu te teate, olen ma ka alati liiga vara valmis - ning praktiliselt ilma ühegi peatuseta jõudsime lennujaama. Isegi teisi autosid ei märganud…
Check-ini tädike liigutas sellise kiirusega, et ei saanud arugi, kui ta juba mind letitagant minema kihutas. Ausalt öeldes, ei mäleta, et oleksin talle isegi passi näidanud... aga nii vist päris ei saa...
Kotikontrollis, kus ma enamasti olen kontrolöride põhisihtmärk, lasti pagas esimese korraga läbi. Isegi narkotesti ei saadetud tegema. Olin nii üllatunud, et klaasseina taga seisev mehike jäi mind kahtlustavalt silmitsema.
Lisades natuke põnevust enda ellu, suutsin boarding passi ära kaotada. Kuid ka siis jäin rahulikuks. Ennast teades, olin sellest nagunii ennatlikult pilti teinud. Loivasin tagasi turvakontrolli, kus energiline mehike mulle vastu jooksis, tuttavana näiv paberlipik näpus. Just mind ta oligi oodanud. Mis nii viga … Tänasin teda ustava valvuritöö eest.
Õhus veedetud aeg sai enne otsa, kui sellele mõtlema jõudsin hakata. Istusin sinistes riietes Austraalia jalgpallurite vahel, justkui oleksin ka oma koti külge paelutud tossudega osa tiimist. Stjuardessid muutusid oma suurte kärude taga iga tunniga ärevamaks, mis on ka seal valitsenud kaose põhjal mõistetav. Sportlased, kelle õlad olid laiemad kui vahekäik, seisid terve reisi vältel püsti, blokeerides kogu liikumiseks mõeldud ala.
Kel igav hakkas, tasus põit kergendama minna, sest vetsurivi ulatus kõik need neli tundi poole lennukini.
Lennujaamast välja astudes niitis lämbe õhk mind peaaegu jalust. Queenslandis või Aasias olevast niiskusest pole haisugi. Eluterve ekstreministina meenutasin, et ise ma otsustasin ühest äärmusest teise lennata (Snowy Mountain - Perth) . Sörkisin kottide alla mattunult taksoni, mille ennatlikult ette olin tellinud.
Mu hoolikalt valitud juudihotell, Akara, oli erakordselt hea asukohaga. Toidupoest ja kohvikute tänavast mõnesaja meetri kaugusel. Maratoni starti oli kaks kilomeetrit, mis on keha ette valmistamiseks ideaalne.
Peale pikka monoloogi, ulatas kahemeetrine hallipäine vanahärra mulle võtme. Ta olevat kolmandat aastat järjest tööl olnud, ilma ühegi vaba päevata. Kiitsin tema pühendumust ja suurt kirge, millele vastutasuks sain altkulmu põrnitseva pilgu. Ilmselt pidas aru, kas minu kupli all ikka on kõik korras. Ega ta seda tööd vabatahtlikult ei tee!
Ülemise korruse fuajee kinnitas tema elukutselist orjapõlve- seal oleks nagu tuumapomm plahvatanud. Katkised liistud, lagunenud mööbliesemed ja muu träni mattis kunagi uhkena näinud toa enda alla. Tegin kähku pilti, enne kui vanamees üles jõudis ja tõttasin enda toa poole. Palusin mõttes, et seal oleks vähemalt voodi...
Oli. Ja mu kapisuurune villa nägi üleootuste hea välja. Puuplaatidega kinni löödud aknad tekitasid veidi kõhedust, kuid sinised vakstu-moodi kardinad suutsid selle ära varjata. Mõtlesin automaatselt enda kvaliteediapostlist empsi peale ja itsitasin oma ette.
Viskasin kodinad voodi peale ja tormasin edasi.
Maratoni number - teater - pood… korrutasin mõttes nagu mantrat. Tänasin oma õnne, kui numbrite kättesaamispunkt asus uhke teatrihoone kõrval. Täpse koha leidmiseks olin sunnitud abi paluma. Sada erinevat ust ning suunavatest siltidest või kõlaritest uirgavast muusikast polnud haisugi - mis on Eestis iseenesest mõistetav.
Hämaras koosolekuruumis kükitasid kaks õnnetute nägudega töötajat, kes plastkastist soovitud nimega numbrid otsisid ja siis uuesti nutimaailma süübisid. Isegi lubatud t-särki ei antud. Selgus, et sel aastal neid ei tehtudki. :)) Jalutasin enda ja Rasmuse number näpus õue, haarasin välikohvikust topsiga chaid ning jäin algavat etendust ootama.
Mary Poppins oli vapustav! Kontserdimajast hotelli jalutasin ümisesin kuuldud teadatuntud viisijuppe kaasa, meeled positiivsusest pakatamas. Asjatult muretsesin enda ainsate suviste jalavarjude kandmise pärast. Viibin ju endiselt Austraalias - maailma suurimas farmerite kultuuriruumis (jätame Hiina välja...). Kõrvutades end ruuduliste auklike triiksärkidega kohalikega, näisin enda lillelises kleidis ja narmendavates plätudes lausa üleehitud olevat.
Koos langevate kardinatega tuiskasin saalist välja, jättes juubeldava publiku tänutundega plaksutama. Poed hakaksid sulgema ning tegemisgt vajavate asjade list oli pikk. Säästan teid nendest detailsetest kirjeldustest, kuna ilmselt minu ühisköögis kokkamine ja poest töösaabaste otsimine ei kõla ääretult põnevana.
Otsustasin maratonist eraldi postituse teha, et need jutud siin liiga pikaks ei veniks. Olge tublid! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar