“Tere hommikust, Bigiiti” marssis Will õlad puhevil kohviku uksest sisse ja pröökas üle saali, laskmata end saiakest nosivatest klientidest häirida. Oma mudase akutrelli ja kaardus servaga viltkaabuga meenutas ta kangesti läbi klopsitud versiooni Barbie movie Kenist.
Lajatas puuri mürtsuga lauale - nägin, kuidas banaanikeeksi ampsav lokkis soenguga tädike võpatas - ja palus mõneks minutiks mu abi. Meie majakese tühjana seisnud toas olev voodi vajas parandamist, et Prantsusmaalt päris Julie jaoks ruum valmis seada. Loomulikult ei saanud ta seda ilma minu rammunaise abita alustada.
Vahtisin talle otsa, silmad pärani - kell ei olnud veel isegi kaheksa. Nägin vaimusilmas Kati ilmet, kui tahmane Will kõrval toas akutrelliga müristama hakkab. Ta ainsal vabal hommikul. Ütlemata vahva äratus, kui tervis on nigel ja koju sai ta heal juhul 30-minutit enne mu äratuskella. :)
Will kehitas õlgu - see saab hiirvaikne ettevõtmine olema. Ent seda väitis inimene, kes arvas, et samal päeval valmistatud saia ei saa pruuniks röstida...seega anname ehk andeks.
Haaras laualt puuri, millest jäi maha korralik peotäis mudakübemeid, ja marssis läbi köögi meie maja poole. Surusin korraks sõrmed meele kohatedele ja tegin ringjaid liigutusi, enne kui juhmistunud ilmel talle järele koperdasin. Isegi minusugune, ehitusvõhik, sai aru, et hiirvaikne misjoon on nurjumisele määratud.
Krigisevast puurist kõlas metalset lõplikust, mis ilmselt lisaks Katile ka kõik lähedal asuvad naabrid ülesse ajas. Olgugi, et olukord oli juba piisavalt naeruväärne, otsustas Will veel sileda voodiraami vanaaegse lihvimismasinaga üle käia. Sepitsesin peas päästeoperatisooni, kui masinast pilduvad tulesädemed kogu vaipkatte põlema peaksid panema. Triangli vahel saatsin naljatledes Katile Facebooki hommiku tervituse, nägemata isegi pointi küsida, kas me ajasime ta üles. Manas Willi korralikult maapõhja, enne kui uuesti unenägude maale rändas. Hakkan ta huumorit igatsema... :D
Pikaleveninud õhtu juurde tagasi tulles, käisime kohviku tiimiga ülemaailma laineid löövat Barbie filmi vaatamas ja osad läksid õhtu pikendamiseks Cooma ööelu nautima.
Viimasel kuul ei möödunud päevagi, kus kinno minek poleks jutuks tulnud. Kes kelle autosse istub, mis kell start on, kas peaks kohad ära broneerima, kes popkorni ostab?
Kui ühel hommikul Caci kahekümne viiendat korda enda kostüümist pilte näitas ja meie omade kohta uuris, vaatas Kati mulle hämmeldunult otsa ja küsis, kas Eestis ka nii palju ühte asja ketratakse?
Itsitasin. Hakkasin isegi enda terves mõistuses kahtlema, kui tõsisel ilmel samu lauseid päev päeva järel korrutasin. Ajasin kogu loo väikelinna sümptomite varna.
Sulgesime kiirustades kohviku, viskasime eelnevalt valmis pandud ürbid selga ja panime pikemalt venitamata Cooma poole ajama. Nüüd võin uhkusega öelda, et kaasa veetud lõpukleit läks asja ette! Olgugi, et teiste erkpunaste huulte ja sätitud soengute kõrval jäin kõvasti varju. Caroline sõnul on ta sedasi juba aastaid.
Imetilluke kino asus Cooma kesklinnas, otse Colesi toidupoe vastas. Hallika laomoodi maja otsas sillerdas logo kirjaga "Cinema", millel i täht oli ära kustunud.
Sees oodatud tungleva rahva asemel haigustas kassa ees tühjus. Leti taga lösutav tumedapäine noomees paistis ääretult tüdinud, otsekui oleks pidanud liiga palju aastaid sama tööd taluma. Kõledavõitu eesruumi põhjal tabaks ka kõige tulihingelisem optimisti samas saatus.
Caroline ostis kõigile tipipurgist kogutud kopikate eest piletid. Nii sinisilmne ma ei ole, et oleksin Eestis armastatud Frozen jogurtit oodanud sealt leida, seega tundisn popkorni kuhjasid nähes siirast tänutunnet. Mikroskoopiline popkornitopsik näpus ja kilekotti mässitud vanilje jäätis taskus, tormasime saali.
Putukväike kinosaal oli üllatavalt modernne. Toolide puidust käepidemed meenutasid küll rohkem teatrisaali, kuid sabaalust katsid pehmed vatipadjad. Kohad saime ka ise valida. Kui Eestis ära nummberdatud kindlatest kohtadest rääkisime, punnitasid teised imestusest silmi, saamata selle taga peituvast loogikast aru.
Armastatud Barbie film jättis mind ausalt öeldes külmaks, kuid snäkid said söödud ja kinonälg rahuldatud. :)
Uudiseid veel nii palju, et nädalavahetusel eelpool mainitud Julie! Pikkade blondide juuste ja modellimõõtu kehaga prantslanna, on ainuüksi välimuselt Katile hea asendus (Kati jätab Nimmitabeliga hüvasti).
Vahetult enne Julie tulekut olin päris ärevil, ilmselt hakkan pidevast majakaaslaste vahetusest väsima. Kuid suureks kergenduseks klappsime Juliega koheselt, mida oli ka arvata... Ilmselt annab oma panuse tema kakskümend seitse elatud aastat ega pea hakkama eraldi selgitama, miks ma naudin pool päeva üksi ringi jalutamist või kell kuus magama minemist. Talle näib see täiesti normaalne. Pealegi, hindab ta iseenda seltskonda sama palju kui mina. :D
Nädala keskel viis Caroline meid Coomasse Tai restorani. Melanhooliliselt nimetasime seda Sophie, Kati ja Layla hüvastijätu õhtusöögiks - kõik nad liiguvad uusi seiklusi jahtima. Tundsin pisut kahetsuse torget, et end nendega samal ajal minekule ei seadnud - oleksin kogu sellest "hüvasti jätu, ära mineku" tähelepanust pääsenud.
Restorani jõudsime erakordselt hilja - kell 18:30! Ehk siis minu maailmas südaöösel. :)
Restoran oli kaunis. Õues mustava õhtu taustal kaunistasid paekividest ehitatud restorani säravad tulukesed. Karge ilm mõjus kui kirss tordil, viies mind mõtteis Rotermanni kvartalisse, restoran Platzi, enda lemmikjuustukooki sööma.
Kôikjal seintel rippusid suured loodust kujutavad valgustatud maalid ning põrandat kattis õhuke punane vaip. "Oodake teenindajat" sildi kõrvale paigutatud lillepukettidest õhkav lõhn meenutas kevadet. Lugematu hulk inimesi olid ninapidi koos ja paistsid muretult vestlevalt. Vaiksed, meeldivad hääled kõlasid vaikse suminana.
Ootasime kannatlikult, kuni pärlhallis ülikonnas prillitatud meesterahvas läbi rahvasumma meile lähenes. Kahtlemata koha omanik. Viipas käega ja juhatas meie kümneliikmelise kamba restorani ainsasse vabasse lauda. Täitis viisakalt kõik veeklaasid ning jättis meid menüüga tutvuma.
Pole ammu nii raske otsuse vahel kõikunud, kui menüüst pad thai ja punase hiidkreveti karri vahel valimine. Kuna esimest teen kodus pea iga nädal, jäi teine valik seekord peale. Pisarsilmis uhasin kookosriisi karrikastmesse, nägu helde käega sisse visatud tšilliseemnetest huugamas. Ja ma veel uhkustasin enda äärmiselt hea vürtside taluvusega...
Avatud köögis möllav tai kokk ilmselt tunnetas, et ekstraports tšillit mõjub mu ärkvel püsimisele äärmiselt tõhusalt. Suutsin pea iga vestlusega reel püsida, mis on inglise keelses keskkonnas suur saavutus - eriti, kui kõrval laudkonnad on veinibokaalide taga erakordselt kärarikkad.
Kuidagi jõudsime oma jututeemadega iga seltskonna tüliõuna - vandenõuteooriateni. Kes blogi järjepidevalt lugenud on ehk mäletab saiameest Darrentit. Nagu ikka, ei möödu Birgitti Pilveti jaoks ükski koosviibimine ilma ennast häbistamata. Kui üks hetk Darren surmtõsiselt proovis väita, et maakera on lapik, lagistasin selle peale naerda, kiites pöial püsti tema huumorisoont. Tõenäoliselt sai tema sagrine, helklevate hôbeniitodega kirjatud juuksepahmakas paar uut seltsilist. Ootamatu vaikusemoment ja Darreni surmtõsine pilk, andsid kinnitust, et tegu oli kõike muud kui naljaga.
Pilt sai selgemaks, kui reisimidest muljetasime ning Darren, kes kodust lahkumist karvavõrdki ei naudi, pole kunagi Melburnest kaugemale jõudnud. Kas see pole mitte ehe põhjendus, miks tervisekindlustus ei võiks reisimisest saadud teraapiat katta?
Toit oli oivaline. Isegi Darren, kes tihtipeale päästis valla sônaohtraid tiraade, kui kuskil serveeriti liiga palju saia või oli kallis, jäi õhtuga üdini rahule. Vatras sellest veel järgmisel hommikulgi, kui saiu vormidest restidele tõstis.
Vahetult enne ära minekut prahvatasin mürinal naerma. Isegi siin, teisel pool maakera, tuli ära mu isa kurikuulus vabandus - “Birgittil on uneaeg”! Teiste segaduses ilmet ignoreerides, säästisn Caroline piinlikust olukorrast ja jätsin perekonna keskis laialtlevinud vabanduse lahti selgitamise tagasi sõiduks. Kokutas küll pisut ja proovis väita, et ta ei öelnud seda selle pärast, kuid sai ise ka aru, et keegi ei jäänud seda uskuma. :D Pealegi, olin talle ülimalt tänulik ja ilmselt ei olnud ma ainus. Teate küll, kui jutt hakkab korduma ja aina tihedamini end näole andvad vaikusehetked muutuvad ebameeldivalt pikaks.
Tegime Carolinega diili, et kui me Charlottega septembri lõpus ära läheme (ajatan selle teadlikult samale ajale :P), külastame sama restorani ning saame kõik enda ihaldatud toidud ära proovida. Caroline lausa juubeldas rõõmust - tegu on tema vaieldamatu lemmikrestoraniga. Äkki siis pigistan silma hindade kohalt kinni ning tellin endale kaks erinevat rooga. Ülejäägid saan kasta kaasa pakkida ja järgmisel päeval nagu kuningas õhtusööki süüa.
PS! Palun end kõigil ühe maitsva koogikesega kostitada, minu esimese Austraalias viibitud aastapäeva puhul. Aastapärast samal ajal hakkan vaikselt Eesti poole suunduma. Olge siis valmis! :D
PS2! Pildid on läbisegi, suvalises järjekorras. Nende kronoloogilisse järjekorda sättimine nõuab liiga palju närvirakke, et seda siin tegema hakata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar