Arusaamatul põhjusel tunnen, et minu elus on toimumas mingi oluline muutus ning see transformatsioon vajab aega ja ruumi, et oma protsess segamatult lõpule viia. Tabasin end selle üle ühel hommikul juurdlemast, kui midagi meteoriidilaadset taevast kukkumas nägin. Põhimõtteliselt olen ma äsja ahjust tulnud juustukook, mis vajab aega maha jahtumiseks, enne kui saab öö värskendavas külmkapis veeta. Söömisest rääkimata.
Kas on asi peagi saabuvas Nimmitabeliga hüvasti jätmises või üllatab mind miski muu tore, mida hetkel ette näha ei oska. Kellel küsimärgid silme ees vilguvad, siis ega ma täpselt veel ei tea kuhu ma lähen, aga kindel on see, et 8. oktoobril olen Perthis. Arvatavasti liigun sealt edasi Kellerberrinisse, et mõned kuud korraliku palga eest tööd rügada ja säästa. Tarpingu boss Quenten igatahes lubas kohta hoida ja tagasi tuleku puhul palka 5$ võrra kergitada. Elame näeme, kuhu teed mind viivad. :)
Olgugi, et Nimmitabeli bakeryga käib kaos käsikäes, taipasin ühel järjekordsel jäisel hommikul, kui armsaks see ilma toidupoeta tänavake mulle saanud on.
Esmaspäev algas nagu ikka - pahurate nägudega tuttavad kujud marssisisd sisse, üks napisõnalisem kui teine. Nad isegi ei proovi varjata, kui väga nad esmaspäevasid vihkavad. Erinevalt minust, kes ma pole kunagi sinna patta kuulunud. Isegi mitte kooli ajal, mil esmaspäev rohkem uhiuue vihiku kui näruse muserdava kadalipuna näis.
Sisse juurdunud muster jätkub ka Austraalias - armastan varakult pagarikotta jõudmist, et kohvinurgas kolakas teepott tõmbama panna, kähku küpsetamisega ühelepoole saada, külmikust "alati jalus olev" võikukäru välja tarida ning pidada lõputuid põnevaid vestlusi, kellega iganes koos töötame.
Armastan kohvikus möllavat udust saiakeste soojust, mis mind ühtelugu lapsepõlve tagasi viib. Meenutavad need lõhnad siis vanaema hingesoojusega küpsetatud pirukaid või sõbranna juures Tiskres sisse ahmitud pontsikuid (rohke tuhksuhkruga).
Naudin väikeseid jaheda õhu purskeid, kui uks peenikese kõlina saatel avaneb ja sulgub. Vaikset vestluse suminat, mida piruka söömise kõrvalt on omamoodi väljakutse pidada. Ometi saavad külastajad sellega hakkama.
Kui vaikne on, ümiseme kõlaritest tulevaid laule kaasa. Iga päev sama playlist, mistõttu ei ole isegi mina sunnitud sõnu laulmiseks välja mõtlema.
Nimmitabel bakery ei ole erakordselt moekas koht – valgeks võõbatud seinu ilmestavad mägedes üles võetud kaadrid loodusest ja õnnelike nägudega loomadest. Saali paigutatud kulunud puidust lauad ja metallist toolid on siin aegade algusest elanud ja menüüd pole ilmselt kunagi muudetud. Välja arvatud uus gurmeesein, kus külastajate pilke püüavad igas kaliibris šokolaaditahvlid, käsitöökommid, õlid ja muud nikerdised.
Kui gurmeenurk välja jätta, on kõige enam mu südame võitnud kohviku klientuur. Mulle meeldivad torumehed Jack ja Josh, kes olenemata ilmast lühikestes pükstes ja erkoranžis t-särgis sisse vantsivad. Ei pea enam tellimust sissegi andma, vaid saavad rahulikult meid oma sarkastiliste naljadega üle külvata, kuniks nende topelt shotiga lattesid valmistame.
Mulle meeldib kohaliku villapoe pidaja a ka Dandelioni daam, kes teenis oma hüüdnime valgete puhvis juuste pärast. Jacki ja Joshi kombel jääb ka tema iga päev enda tellimusele truuks - spinati quiche ja kolm tassi kohvi. Esmaspäevast pühapäevani.
Minu kõige lemmikum klient - Fill - väärib kahtlemata eraldi välja toomist. Kiitsakas pikka kasvu härra, alati naeratus näol ja endal vanust pea üheksakümend. Fill kuulub nende väheste asutraallaste hulka, kes näeb enda vanuse kohta tunduvalt noorem välja. Iga hommik keerab valge fordiga kohviku ette, suudleb õblukest naerusuist naisterahvast pealaele ning lubab peagi kakao ja pirukaga tagasi olla. Filli naine, Wendy, silmitseb särasilmselt aknast paistvaid inimesi, tundes rõõmu enda peas loodud maailmast. Wendy nimelt on dementne, kuid Filli armastus tema vastu on niivõrd tugev, et kogu maailm tiirleb pea 70-aastat kestnud kiindumuse ümber. Nagu Dante kirjutas: "Armastus, mis liigutab päikest ja tähti." Ei väsi Fillile korrutamast, et tema on püstitanud minu maailmas standardi, mille järgi nüüdsest tulevikuks meest valida.
Naerusuiste klientide kõrval, on ka pahuratel klientidel oma võlu. Näiteks Smart auto mõõtu ratastooliga ringi vurav Darren, tohutusuur ilma esihambata härra, kes täpipealt 7:00 rütmiliselt vastu ust hakkab sõitma. Kuidas muidu keegi tema kohalolu märkaks?
Alguses tundsin talle kaasa, saamata aru, miks teised töökaaslased tema vastu nii õelad on. Kui ta aga ühel hommikul enda tavapärase juustu-tomati-singi võileiva ja tulikuuma latte tellimuse sisse andis, sai pilt selgeks. Darren, keda ma liikumisvõimetuks pidasin, kangutas ennast püsti ja jalutas muretult tualetti. Seisin nagu maopilgust tardunud lind. Isegi espresso shotile piima kallamine jäi pooleli. Kui tualeti uks kinni kolksatas, jooksin kööki. Kaylie, kes juba ainuüksi Darreni nägemisest vihast vahutama hakkab, kukkus teda kõikide teadaolevate sõimusõnadega maapõhja kiruma. Laisad austraallased teenivad niimoodi endale elatist, mis küündib kõrgemale, kui meie kohvikus teenitud palk. Ehk, kui oled valmis kogu tervise ja kvaliteetse elu ohverdama, ahelda ennast ratastooli, söö paksuks ja riik kütab korralikult kopikaid sulle arvele. :))
Darrenist tiba leebem variant, punapäine naabriproua Lynn, siunab iga päev meie pirukaid maapõhja - ei saa talle seda pahaks panna... - kuid kummalisel kombel leiab ta iga hommik oma tee pagarikotta, et nurgalauas üks-kaks pirukat mugida.
Püsikliendid välja arvata, meeldivad mulle suusahooajaga välja ilmunud turistid, kes paksudesse riietesse mähitult teevad kiire kohvi peatuse, enne kui päeva Kosciuscko mäe otsa ronides või Jindabynes suusatades veedavad. Ilmselt ei ole nad kursis, et Jindabynes on Caroline kolmas pagarikoda. Isegi nimi on sama.
Kahtlemata paneb minu tugev aktsent nende kõrvu uudishimust kikitama ning siin, erinevalt Melbournist, ei kardeta täpsemaid detaile uurida. "I am from Estonia" kostub nende kõrvu "I am from Macedonia" ehk nüüdseks tean juba ette, et ilmselt tuleb mul mitu korda E-S-T-O-N-I-A üle kohviku röökida. Katil taolisi probleeme pole - teda kas peetakse huvitava aktsendiga austraallaseks või modelli välimusega kanadalaseks. Saaks ma vaid taoliste komplimentidega uhkeldada... Mind tituleeriti 14-aastaseks koolist poppi tegevaks lauljaks. Jah, lugesite õigesti - LAULJAKS. Väidetavalt pidavat mu hääl helisema... . :) Kes on mind kuulnud, teab, et võib kodus vaikselt pihku itsitada.
Taoline ülimalt sotsiaalne töö on tegelikult seljakotiränduritele ütlemata kasulik. Kui palju uusi tööpakkumisi, reisisihtkohti, häid soovitusi iga päev letti laotakse. Lisaks mõjub see ka keelele tohutult hästi. Sellel tõenäoliselt polnud mu keele tasemega vähimatki pistmist, kuid eile arvas üks kiilakas härra, et ma olen iirlane. :) Võtsin seda kui ülimat komplimenti.
Teil teadmiseks, siis peagi vahetub kogu senine seljakotiränduritest koosnev komando välja (v.a mina ja Charlotte). Layla (Iisrael), Sophie (Inglismaa) ja Kati - kõik nad lahkuvad augusti teisel nädalal. Hetkel olen poole kohaga HR, kammides läbi kõikvõimalike Facebooki gruppe, et Caroline valimik võimalikult mastaapne oleks. Saime juba esimesel õhtul vilju noppida - Carolinil meilboks oli vähem kui päevaga CVdest umbes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar