Kargasin nagu elektrilöögi saanu püsti, kui äratuskell 02:30 tillerdama hakkas. Tõmbasin eelmisel õhtul valmis sätitud jooksuvormi selga ja hiilisin kikivarvul kööki. Viimast teen ilmselt enda rahustamiseks - roostetanud tuulelipp krigiseb ka vähem, kui meie maja. Isegi jäärapäine veeboiler on pähe võtnud iga natukese aja tagant möirgama hakata, olenemata sellest, kas keegi on kraani keeranud või mitte.
Avasin ääreni täis külmkapi. Juustust, avokaadost ja seemnetest koosnev munapuder näis just see õige toit enne jooksu. Heleroosa söögikausike kaenlas, sättisin end mugavalt ahju ette, milles leekki veel põles.
Patside punumiseks varutud 30-minutit oli ilmselgelt liiast. Midagi pole muutunud, kaldun endiselt aega üle varuma. Teisalt oleks palju hullem hommikul poolearulise kombel ringi tormata ja 90% asjadest maha unustada. Jõudsin isegi mõned vrapid karpi rullida. Mine tea, äkki seekord peale jooksu isutab.
Kell kolm hakkas magamistubadest liikumist kostuma. Hingasin kergendatult. Olin enda loomupoolest pika unega sõprade pärast mures, seega võite mu tänutunnet ette kujutada, kui punktipealt iga üks ise toast kööki vantsis, kolm silmapaari eredast valgusest kissis. Plaksutasin rõõmust käsi, proovides neid mitte oma ülevoolava energiaga ära lämmatada. Isegi Alec, meie meespagar, vastas sekundipealt mu sõnumile, lubades 5-minuti pärast maja ees olla. Polegi teile vist rääkinud, aga tänu Alecile sain ma kogu enda Canberras broneeritud hostelli ja üüratult kalli bussipileti ära tühistada. Tema sõnul ei saaks talle miski muu suuremat rõõmu valmistada, kui minuga kell kolm hommikul Canberrasse sõita ja jooksuhulludele kaasa elada. Ilmselt kuulub tema hing endiselt spordile.
Nagu aru võisite saada, toimus jooks Austraalia pealinnas, Canberras. Kaks tundi sõitu, kuid arvestades Austraalia äärmiselt aktiivseid ööloomi ja libedaid teid, lisasime julgelt sõidu arvele ühe tunni otsa. Oleks rumal taolistes tingimustes kihutada. Eriti, kui siinmail talverehve vajalikuks ei peeta.
Kõik unekotid eesootavast sõidust elevil, hüppasime vani. Kannatlikult piidlesime ülessulavat akent ning panime läbi uduse ööpimeduse Canberra poole ajama. Eestis oli mul kombeks aknapesuvedeliku ja kojameeste abiga protsessi kiirendada, millest siin võib vaid und näha. Spetsiaalse vedeliku asemel paaki valatud vesi oli kohe kindlasti ära jäätunud.
Kakskümmend kilomeetrit hiljem asi uudishimu võitu - miks sellisel kellaajal nii tihe liiklus on? Ülevalgustatud rekkad kihutasid kaubaga sihtkoha poole, üks rohkem Raekoja platsi kuusepuud meenutav kui teine. Alec kehitas rooli taga õlgu, täiesti tavaline Lääne-Austraalia liiklus.
Nii Charlotte, Matti kui ka Aleci jaoks oli see esimene “suur maraton” mida nad vaatama tulid. Charlotte torutas mõtlikult huuli, kiites ideed varakult sõitma hakata. Ainuüksi mõte seal ootavast kaoses pani teda nägu krimpsutama. Noogutasin innukalt kaasa. Ilmselt kujutasime vaimusilmas ette midagi sarnast, mida Melbournes, Milanos või isegi Eestis olen kogenud. Ajutiselt suletud autoteed, lintidega piiratud pungil parkimisplatsid, tohutud spordiriietes tunglevad rahvamassid.
Kes osanuks oodata, et Canberras haigutab meile vastu laustühjus. Avaral peatänaval tiirlesid vaid üksikud kuivanud lehed elutu sõidutee kohal. Lootusrikkalt sõitsime ürituse alguspunktiks märgitud parki, juu on kõik sinna kogunenud.
Ka seal ei olnud ühtegi märki peagi algavast jooksust. Süda äkiliselt kiiresti põksumas, kompasin taskus telefoni järele. Hea, et pime oli - mu nägu tõmbus roosaks nagu krevette söönud flamingo. Matt, see-eest, säras nagu tuletorni tala, pannes oma naljadega mu terve mõistuse totaalselt kahtluse alla. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et mõned päevad tagasi leidsin postkastist tellitud jooksutossude asemel näruse käeketi. PLASTMASSIST! (Võibolla jätsin igavesti internetist tellimisega hüvasti ....). Auto rõkkas naerust. Järsku näis igaüks vajalikuks enda telefonist üle kontrollida ega üritus juhuslikult eelmise aasta kuupäevaga pole. Ei olnud! Näitasin neile võidukalt keelt...
Kui muruplatsile aegamööda inimesi kogunema hakkas ja kaks lipukest 30-minutit enne starti vardasse aeti, sai mu fännklubi naljatamine veel hoogu juurde. Ma pole ammu nii palju puid saanud... ise mõttes kirudes, kus on kella viiest alates uirgav muusika, ülevoolavas meeleolus sportlased, rajaääriste taga tunglevad kaasaelajad… Seal polnud isegi välikäimlaid! :))
Esimesed jooksjad ilmusid välja 20-minutit enne starti. Kui ma enda eestlasliku täpsusega lubatud kellaajal võistlusnumbrit küsima läksin, kõmpisin sealt sekund hiljem sama targalt tagasi. Külmast kipras tüse naisterahvas ei vaevunud pilkugi tõstma, vaid palus mul kõigepealt lasta laud valmis sättida. Aga kell oli 6:40?!
Arvestades, kui madalale minu ootused ürituse osas olid langenud, võisin vähemalt kergendunult hingata - eesootav maraton ei ole minu fantaasiavili. Olgugi, et tundsin aina enam jooksu ees hirmu. Tavaliselt kannab mind puhtalt massienergia läbi esimese 15 km… siin aga oli selgemast selge, et jooksen enamus aja uhkes üksilduses. Äärmiselt lõbusas tujus Matt lubas mulle uue maratoni Nimmitabelist Coomasse korraldada.
Sulejopesse mähitud vanamees, kes samuti külmast ilmast ilmselgelt häiritud oli, vuristas hooletult mõned tervitussõnad ja sai au stardipauk hüüda. Ei mingit püssipauku, muusikat .. vaid kolm nostalgilist kooliaega meenutavat sõna. Viskasin viimase pilgu enda armsale kaasaelajaskonnale. Kõik neli mulle reipalt kahe käega lehvitamas, silmis pilvelik pehmus. Parema pildi loomiseks - nad moodustasid 80% kogu mahajäänud rahvahulgast. :)
Vihtusin mööda keraamiliste laastudega plaaditud promenaadi, mis sädelesid hommikuhämaruses nagu peegeldava basseini põhi. Ei läinud isegi kilomeetrit, kui kogu mass laiali hajus. Taolist asja ei juhtunud isegi Väike-Maarja virtuaalmaratonil, kus Erki Veiko porilombis janu kustutas.
Imetlesin tõusva päikese käes sätendavat tiigivett, mille kohal vikerkaar innukalt vett rüüpas. Rada viis läbi tuttava lipu allee (kus esimest korda sini-must-valge täieshiilguses paistis), üle kitsa autodest tulvil silla, lõpetades minu ja Matti Canberra “parkla kodus”. Seal keerasime otsa ringi, tõtates sama teed pidi tagasi. Kokku 7 km ehk võite juba järeldada, et läbisime seda kuus korda. Olin taolise ülesehitusega ülimalt rahul. Endal meel värske kui karikakrad, plaksutasin igal ringil vastu tulevale liidrile, kelle tema emotsioonitu näo tõttu soomlaseks tembeldasin.
Linn polnud toimuvast üritusest teadlik. Teisisõnu pidime päikeselist ilma nautivate rahvamassidega maid jagama. Suurte turistihordide saabumisega läks üritus eriti lõbusaks. Purskasin naerma, kui ühel korraldajatest kops üle maksa viskas. Erkroheline vest tugeva tuule käes lehvimas, röökis ta ammulisui taevasse vahtivate hiinlaste peale, kes liuglevate kakaduude poolt hüpnotiseeritud olid. Kasu sellest ei olnud.
Toonusest rääkides - tundsin end suurepäraselt! Olen viimastel kuudel teadlikult tervislikult toitunud, tagades sellega kehale piisavalt valku, süsivesikuid ja rasva. Hiilgav unegraafik (vähemalt 7-tundi) andis kehale aega taastuda ning iga päev samal ajal ärkamine-magama minemine pani minu rutiini aarmastav hinge rõõmust laulma. Nimmitabelisse jõudmisest alates on kõik hommikud alanud virgutava jooksutiiruga, treenides tänu siinsetele küngastele lihaseid, mille olemasolu olin sootuks unustanud. Tunnustust väärib ka igas postituses jutuks tulnud jäine kliima - nimetage parem motivaator kiiremini joosta!
Ei möödunud ühtegi ringi, kui poleks mõttes enda suurepärast enesetunnet tänanud. Kui kolmandat korda stardipunktist läbi tuiskasin, hakkas korraldaja härra mulle ustavalt kaasaelama. Kuldse retriiveri kombel jooksis mõned meetrid kaasa, lubades, et varsti saan toidutelgis jalad seinale visata ja hiiglasliku nacho bowli mugida.
Kokkuleppe kohaselt andsin viimasele ringile minekust enda fännklubile märku. Nii olevat neil piisavalt aega ükskõik mis Canberra otsast finishisse jõuda. Kes aga oleks osanud arvata, et just viimasel ringil minu jõuvarud lõkkele löövad. 7 km ja 35-minutit! Oma 13 läbitud maratoni meenutades rõhutasin, et viimane ring saab vaevaline olema. Vähemalt 50-minutit.
Aga just see alguses pettumusvalmistanud maraton läheb ajalukku mu mitme aastase eesmärgi saavutamisega- joosta alla 3:45! Täpsemalt 3:42:27, mis kergitas mu üldarvestuses 3. kohale ja naistest 1. Ärme selle peale mõtle, et maratoni lõpetasid vaid 23 osalejat. :D
Loomulikult jäi mu fännklubi finisheerimisest ilma. Venitasin ja pugisin toidutelgist saadud kummikomme, kui eemalt finishi poole tõttavat Matti ja Charottet märkasin. Kati ja Alec itsitades neil kannul. Teravad pilgud üle muruplatsi käimas, pidasid nad ilmselt vaikimisi võistlust, kes mind enne leiab. Vaatasin lõbusalt showd pealt. Charlotte märkas mind esimesena. Kõik neli tormasid mind kallistama, silmis meeletu süütunne. Proovisin neid rahustada. Inimesed, kes end minu pärast kell 3 öösel üles ajavad, ei tohiks kohe kindlasti end halvasti tunda. Kõik keksisd ja plaksutasid, kirjeldades mulle üksteise võidu, kuidas nad lihtsalt neli tundi kaubanduskeskuses veetsid. Kui end tühjaks elasid, andsid mulle meie edasiste plaanide osas vabad käed. Kahtlemata tabasin sööma mineku ideega naela pihta. Kati pani automaatselt käe kõhule, olles näljast nõrkemas.
Uhked gigantsete lehtedega juurikad, eksootilistest viljadest pakatavad vikerkaarevärvilised letid panid mind hetkeks tundma, nagu oleksin tagasi Balil või Tais. Avanev pilt lausa kutsusid raha laiaks lööma. Jõudsime Canberra kõige suuremasse marketisse/ turule. Näljahädaliste kombel haarasime igast käeulatuses olevast karbist hakitud puuvilju, mis ajutiselt meie korisevaid kõhtusid vaigistas. Tiir peale tehtud, läksime otsustusvõimetult tagasi autosse. Ükski koht ei näinud piisavalt atraktiivne.
Alec kibrutas mõtlikult kulmu. Mõni minut hiljem põrutasime Canberra hipster-rajooni poole, Aleci lemmikusse burgeri restorani. Huvitav, kas Telliskivi loomelinnak sai sealt inspiratsiooni…
Hing laulis rõõmust, kui laualina meenutavasse ürpi mähitud teenindaja suure korvitäie bataadifriikaid (topelt Aioliga!) mulle nina alla asetas. Kastmega üle ujutatud taimsekotletiga burger veel sinna juurde. Adrenaliini tekitamiseks tellis Alec laua peale neli täidetud jalopenot, pannes meid üksteise järele silmi vesistama.
Tagasiteel üllatati mind humoorikate auhindadega. Kati tõmbas tooli alt hiiglasliku wokpanni ja Charlotte hoolikalt kotti peidetud pudeli vodkat. Minu reaktsiooni ootavad näod meenutasid pigem õnnelikke oravaid, kes jälgivad uut pähklit nosivat sõpra. Pannist tabavamat kingi oleks raskem teha, kuna olen meie Nimmitabeli maja katastroofilist asjandust siia saabumisest alates kirunud. Vodka ilmselt jääb järgmist aastat ootama.
Ühesõnaga, proovin nüüd kirjutamise lainele tagasi saada ja teid enda tänavlinna eluga rohkem kursis hoida. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar