Pisut pikem paus jäi nüüd sisse, aga proovin kaotatud aja tasa teha.
Teisel roadtripi päeval suskas Richard sõrmega minu suunas - on aeg Vinny rooli istuda. Vaatasin õudusega hiiglaslikku karavani, mõeldes tema logisevale manuaalkäigukastile ja massiivsele kerele. Vasakpoolne liiklus ei teinud olukorda sugugi paremaks, kuid olin ju ometi suure suuga oma manuaalkasti lubadega uhkustanud. Proovisin enesekindlana näida. Kirusin enda filtripuudumist, kui esimese asjana uurima hakkasin, milline neist kolmest pedaalist sidur on...Richardi silmis seadis see automaatselt minu sõiduoskused kahtluse alla. Käis välja idee ise sõitu alustada, mulle autokooliõpetaja kombel igat pedaali ja nuppu tutvustades. Matti naer kajas üle terve kõrbe, mis Richardile hoogu juurde andis. Nüüd pean leppima, et ülejäänud reisi saan ilmselt iga natukese aja tagant mõne tögava nalja enda oskusliku sõitmise kohta.
Võtsime sihiks Lõuna-Austraalia osariigi piiri lähistele jõuda, umbes täpselt 600 km sõitu. Taevas oli peaaegu pilvitu, ainult mõned väikesed hõrevalged tupsud, milles ei saanud piiskagi vihma olla. Enne Austraalia kõige pikema sirge (90-miili) alustamist, tegime kiire lõuna ei kellegi maale ehitatud istumisalas. Sisenesime sinna läbi puust värava. Richard kaevas Vinny safrist mitme kilose singi käntsaka koos kõikvõimalike snäkkidega ja paistis enda organiseeritud rootsilauaga äärmiselt rahul olevat. Martin, kelle kannatus aegamööda katkes, haaras hajameelse Davidi käest suure saianoa ja hakkas vaikides hiiglaslikust pätsist sentimeetri paksuseid viile lõikama. Noa kadumist märkamata, jahvatas David edasi enda märtsis algavast Camino rännakust, eesmärgiks 28-päevaga nii kaugele kõndida kui võimalik. Richard ja Matt kaevasid parajasti peadpidi külmikust turgutavaid jooke, seega pidin ainsa kuulajana eriti teraselt iga sõna tähele panema. Noogutasin, haarates samal ajal äsja lõigatud pehme saiaviilu, millele lahke käega hummust peale kühveldasin. Oi kuidas ma seda igatsesin. Gretega ei möödunud meil päevagi, kus poleks vähemalt ühte hummusega saia söönud…
Peale kiiret lõunapausi hüppasin tagasi rooli. Richard, kellele see kõige rohkem elevust pakkus, klõpsas enne autosse istumist minust pildi, et saaksin selle kindlasti enda vanematele saata. Kui ma ei saatnud, siis allpool on pilt olemas. :D
Mitu tundi mööda sirget teed sõitmist tundus alguses veidi hirmutav, eriti kui minu kõrval istub kurnatud vanake, kes peale iga loo pajatamist norinal unne suikub. Pärast veel nakkab. Matt rääkis, et temaga sõites oli ta isegi poole sõna pealt magama jäänud. Teisest küljest, olgem ausad, tegelikult panin isegi pisut lootusrikkalt kõrvaklapid valmis, et Richardi uinumise korral mitu tundi enda vapustava playlisti nautida.
Sõitsime läbi lõõskava kuumuse - milline imeline maaliline loodus ja lummavad vaated. Analüüsisin igat iseärast taime, kes taolises kuumuses on ellujäämiseks oma viisi leidnud, mõne juured väändusid suurest pingutusest ülespoole nagu sajad rabedad haarmed. Olin nii mõtetesse süübinud, et otsekui märkamatult jõudsime teisele poole – pika sirge lõppu – kus iluunest sirguva Richard pildi tegemise peatust nõudma hakkas. Mulle väga meeldib tema entusiasm ja algatus igal pool mälestusi fotojäädvustada - haaras telefoni, kamandas kõik autodest välja ja valis juba silmadega kedagi, kes meid pildistamisel abistada saaks. Jahedast autost välja astudes pidi palavus meid pikali lööma. Termomeeter näitas 44-kraadi. Võimalik, et ma ei olegi kunagi elus nii palavas kliimas viibinud... Richard, kes võidukalt meie juurde sammus, vehkis eemalt kätega, et ennast sildi alla ritta seaksime, kaks ustavat abilist tema kannul sörkimas. Ta vist isegi ei märganud, et meie tasane Martin pole endiselt kohale jõudnud. Kiikasime aegajalt tee poole, kuid autot ei paistnud kusagil. Esimese fotosessiooni lõpusirgel kuulsime tuttavat kaubiku mürinat, mis liiga järsult mootori seiskas ja kust unise näoga Martin välja komberdas. Richard raputas ohates pead. Vaene paarike, kes üle viieteist minuti seal kuumuses meid pildistama pidid.
Edasine tee kulges sekeldusteta, tegime mõned peatused autode tankimiseks ja snäkkide ostmiseks. Kes ei tea, siis Austraalias meie moodi rännates tuleb paagi täisoleku eest eriti hoolt kanda, kuna järgmine tankla võib olla mitmesaja kilomeetri kaugusel. Neid lugusid on piisavalt, kui kellegi auto keset tühermaad tühjaks saab. Eks see pigem on inimeste enda rumalus, kuna probleemide ennetamiseks on iga natukese aja tagant suured hoiatavad sildid tee äärde paigutatud, mis täpsed koordinaadid annavad, kus ja millal järgmine tankla tuleb. Vinny on igatahes diislitünne täis puugitud ja ühtegi kriitilist hetke pole teele sattunud.
Teise öö veetsime maanteäärses karavanidele mõeldud parklas – Moodini Bluffis. Ainuüksi koha nimi andis sealsele olustikule maagilise tooni (Harry Potter). Pisikesed, kuid tihedad kidurad puud summutasid maanteel mööda vuravate veokate müra. Parkisime autod ainsa piknikulaua ümber, Richard rahulolevalt käed puusas ümbrust uurides. Matt ja Martin askeldasid kaubiku ukse kallal, meie Davidiga proovisime gaasigrilli karavanist kätte saada. Õhtusöögiks oli plaanis Matti lemmikhommikusöök – shakshuka. Shakshuka on Lähis-Idast pärit roog, mis kujutab endast tomati-köögivilja möksi, kuhu sisse on löödud mitu muna ja peale hunnik mozzarellat. Pidime seda küll hommikusöögiks tegema, kuid Richardi kindlal nõudmisel tegi Matt selle õhtul valmis. Minu vastutada jäi kartuli-porgandipüree ja vanakesed askeldasid kolmekesi külmutatud lambasteigi kallal. Kõik köögi- ja puuviljad tuli ära süüa, sest home jõuame Lõuna-Austraalia osariiki, kuhu oli keelatud midagi sisse viia. Näete, kui piinlikult ettevaatlikud austraallased on. :)
Päike tegi viimase helgi, enne kui järsult vaateväljast kadus. Pikemat aega karavanis kolistanud Richard ilmus täpselt söögiajaks pudeli punase veiniga välja. Oli siiski Ausrtaalia üks tähtsamaid pühasid – Australian Day. Uhke õhtusöök, klaasike punast veini ja magustoiduks hunnik šokolaadikomme… mida veel tahta. Igapäevaseks söögiks kujunenud tanklavõileivad ja müslibatoonid on pannud meid tervislikku toitu tunduvalt rohkem hindama – eriti vaimustust pakkus esmakordselt proovitud shakshuka (soovitan teil kodus järgi proovida).
Kolmanda päeval hakkas pidev autos istumine tundma andma. Vaatasin siira tänutundega enda jooksutosse, mis tunnikesega kõik mured lahendasid. Minu lõõgastavat jooksu toetasid üle taeva rühkivad pilved ja tavapärasest jahedam tuuleiil, mis ei lasknud mul riideid liiga läbi higistada - pesemisvõimalust meie luksuslikus parkimisplatsil ei olnud.
Pidi küll rahulik hommik tulema, kuid kui tagasi jõudsin, olid mehed kodinad kokku pakkinud, Richard juba Vinny mootori käivitanud ja jagas Mattile viimaseid koordinaate. Vaatasin küsivalt Matti poole, kes uniselt õlgu kehitas - peame nende ootamatute plaanimuutustega ära harjuma. Jooksin kiiresti välikäimla kõrval oleva kraani alla ja hüppasin autosse, lootuses peagi mõni dušsiga varustatud tankla leida.
Kohtusime vanakestega sada kilomeetrit hiljem tanklas, ukse kohal suur reklaamtahvel kaua igatsetud pesemisvõimalusega. Kui sisse keerasime, võisin juba kaugelt Richardi näost näha, kuidas ta kibeleb meile midagi ütlema. Eilsest punasest veinist jalad haiged (talle pidi see nii mõjuma.) tuigerdas ta longates meie juurde - siinsamas nurga taga pidi lummava vaatega Nullarbori rahvuspark asuma, suursuguse kaljuga. Tegime kiired pildid ja istusime vastavalt Richardi korraldustele autodesse. Mind saadeti Davidiga BMWsse. Hingasin kergendatult ja tänasin inimest, kes iganes leiutas automaatkäigukasti. Pidime Davidiga 600 km kaugusel asuvasse linnakesse kiirustama, et enne teisi tema pisikest nädala vanust sugulast vaatama jõuda.
Davidiga sõitmine mõjub alati rahustavalt, ükskõik kui hästi ta ka öösel ei magaks, mõjub autogasõitmine talle alati tugeva unerohuna. Pidevalt samade inimestega koos olles, kulub natuke vaikselt olemist marjaks ära. Kui David ükshetk ehmatusega ärkas, vaatas segaduses paremale ja vasakule, kartes, et oleme õigest linnast mööda kihutanud.. Pisut kosunult võttis ta näpust põrandale libisenud telefoni ja viis ennast meie lokatsiooniga kurssi – üle poole tee sõidetud, milline rõõmustav uudis. Tegime peatuse järgmises Roadhouses, kõrvetav tuul keerutas pisikesi liivakeeriseid õhku, mis ähvardavalt meie poole liikusid. Sellistes olukordades on targem auto uks võimalikult kiiresti sulgeda. David ei lasknud ennast häirida, vaid askeldas rahulikult enda toimetused lõpuni, uks pärani lahti, ja läks siis lauluviisi ümisedes jäätist ostma. Musta sisustusega auto sai uue oranžika kuma.
Kuus tundi hiljem jõudsime Cedunasse. Imetilluke ookeaniäärne linn Lõuna-Austraalia osariigis, kus pimedal ajal ma üksinda tänavale ei kipuks. Lagunenud majade ette laotatud tuhmunud madratsitel lebasid tardunud nägudega aborigeenid. Mõni tugevam najatus vastu lääpas majaseina, meid ainiti altkulmu põrnitsedes. Elevusest pakatav David ei paistnud oma roosamannamulli sees midagi märkavat, vaid jagas asjalikult mulle juhiseid, kuidas tema sugulasteni jõuda. Parkisime auto pisikese helekollase maja ette. Ukse avas pisut väsinud ilme, kuid sooja säravvalge naeratusega naisterahvas, Kimber, nädalane beebi ühele käele toetatud. Mu süda sulas. Kui tilluke ja habras väike hing. David kaotas oma vanusest veel kolmkümmend aastat, käsi plaksutades magavale beebile nägusid tehes. Pereisa, Thomas, ilmus ka häälte peale nurga tagant välja, meid käeviipega elutuppa juhatades. Algas suur fotosessioon, mina tippfotograafi rollis. Davidil oli vaja äärmiselt hea pilt saada, et enda sõprade grupis uue sugulasega uhkustada. Itsitasin ja nautisin endale saadud ülesannet.
Ilmselt oleksimegi sinna jäänud, kui ärevil Richard poleks meid kõnedega pommitama hakanud. Nad jõudsid viimaks - 1.5 tundi hiljem - kohale ja lubasid meid linna ainsas tanklas oodata. Matti ilmest võis lugeda, et pool päeva koos Richardiga autos istumist, oli temast kogu energia välja imenud. Raputas vaid pead ja ütles, et ta on temaga sõitmisest väsinud. Richard see-eest pakatas energiast, jahvatas midagi elavalt kätega vehkides enda kõrval poksis tankiva härrasmehega.
Kui autode janu kustutatud sai, suundus Richard ostunimekirjaga poodi. David haaras meid sappa ja lubas seni linnatuuri teha. Oi kui palju puid ta hiljem sai, kui tema paljulubav tuur ainult 100m promenaadini ja tagasi jalutamist endast kujutas. :D Kuna saime viie minutiga selle tehtud, jõudsime isegi Richardit toidupoes aidata.
Matti nõudmisel panime seal samas parklas järgneva plaani paika, et mitte jälle sihitult ringi tiirutada. Richard, kes ilmselgelt ei viitsinud sellega tegeleda, käskis meil ööbimiskoht välja valida ja BMWga teejuhiks asuda. Avasin kämpingu äpi, parim variant paistis 100 km kaugusel asuvas linnas – Wirullas – olevat. Reklaamisin uhkelt, et meid ootab luksuslik öö hiiglaslikus pargis, mis on nii tualeti kui ka dušširuumiga varustatud. Lisaks katusega piknikulaud ja grillimisala. Richard kepsutas karavani, pakatades elevusest juba õhtusööki grillima hakata.
Jumal tänatud, et vanakesed nii aeglaselt sõidavad ja me neist 10-minutit varem Wirullasse jõudsime. Lubatud luksusliku ööbimiskoha asemel vaatas meile vastu maanteäärne tühi parkla, kus üks triikitäis prügikast tuulekäes kolises ja ainsa piknikulaua tool oli puruks. Põrnitsesin sõnagi lausumata enda ette, kuniks Matti mürisev naer vaikuse katkestas. Haaras käeulatuses oleva telefoni ja kukus pilte klõpsutama, ise olukorraga äärmiselt rahul. Mind päästis Wirulla linnas olev karavanipark, mis tõepoolest oli meie eelnevate ööbimiskohtadega võrreldes luksuslik. WC, dušširuum ja isegi suur väliköök! Surusin läbi hammaste endiselt itsitavale Mattile, et ta peab Richardi ees teesklema, et siia me plaanisimegi algusest peale tulla. Loomulikult jooksis ta esimese asjana talle minu välja valitud parklast pilte näitama, andes meile kogu õhtuks jututeemat.
Wirulla karavanpargist üle tee asus kohalik pubi. Suured õllesõbrad Martin ja David vedasid meid kohe peale autode parkimist jooke tellima. Kui viiekesi krigisevast uksest sisse marssisime, pöörasid kõik baarileti taga istuvad kohalikud pilgud meie poole. Jõuline lühikest kasvu barman segas parajasti viinakokteili, tema kõrval askeldav turske naisterahvas viipas meile tervituseks käega. Jahe konditsioneer ja kärbeste vaba ruum mõjus väga lõõgastavalt. Uurisime menüüd, visates eelnevalt tehtud lamba steigi grillimise plaanid peast – miks mitte lasta vahelduseks teistel endale süüa teha. Haarasime joogid ning istusime pika laua taha.
Alati jutukas Richard vist tüdines meie seltskonnast ja hakkas kõrvallauas oleva pereemaga tutvust tegema. Nende auto oli ülekuumenenud, mis tõttu pidid nad teadmata ajaks baari hotellis peavarju otsima. Teravate näojoonte ja karmi kõnepruugiga naine, Marta, oli sündinud Poolas. Mattil läksid silmad suureks, vuristades ette mitu poola keelset lauset, Richard noogutas kaasa, teeseldes, et mõistab igat tema sõna. Marta kolis Austraaliasse kui ta oli kuue aastane, kuid mäletas keelt piisavalt, et lihtne vestlus maha pidada. Mulle ta meeldis, pani korralikult puid Poolale ja poola meestele – lõpuks ometi ei olnud ma ainuke, kelle pihta sarkastilisi nalju tulistati.
Ülejäänud õhtu veetsime baaris. Richard, kes juba mitmendat päeva tahab mu vanematele helistada, tuletas mulle seda järjepidevalt meelde. Äkki on täna see päev, kui meil õnnestub nad kätte saada? Vaatasin enda olematut levi ja kehitasin tema poole õlgu – pole midagi teha, kui sellises pärapõrgus peatume. Lõbusas meeleolus jalutasime õhtupimeduses tagasi autode juurde, viskasime madratsid autode kõrvale maha ja veetsime öö lageda taeva all. Tähtede sire valgus, mis mõned tunnid hiljem paksude vihmapilvede alla mattus. Esimene öö ilma telgita ja loomulikult hakkas sadama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar