Yeppoon

Reisi teisel hommikul ärkasin käima möiratava karavani peale - nägemata naabrid asusid teele. Üritasin tulutult umbses Whinnys uuesti uinuda, seega mõningase arupidamise järel tõmbasin jooksuriided selga ja läksin ööpimeduses nägemata jäänud ümbrust avastama. Karavanpark asus rongijaama kõrval, keset pisikest hääbuvat küla. Kui seda saab nii nimetada... Oma ühe politseimaja, raamatukogu ja tanklatünniga meenutas koht pigem tillukest tänavat, kus heal juhul üks - kaks inimest permanentselt elutsevad. Seal veedetud tunni jooksul ei kohanud ma mitte ühtegi hingelist… kell oli muidugi vähe ka. 

Loomuliukult on mul anne igasuguste olukordade ligitõmbamisele. Kui tagasi parkimisplatsi juurde jõudma hakkasin, kandsid kohalikud 1.5 meetrised kängurud hoolt, et eile sisse pugitud šokolaadikommid kindlasti ära saaksid põletatud. Neli musklis mürakat blokeerisid mu teed, täpselt enne auto juurde viivat sissepääsu. Nende poole joostes ei paistnud nad kavatsevatki edasi joosta, mis mulle tahest tahtmatta lugusid ohtlikest kaklemist armastavatest kängurudest meenutasid. Jooksin mõned minutid peas aru pidades tagasi, enne kui uuele katsele läksin. Mis nad ikka teha saavad … valvsalt, tahtlikult jalgu kõvemini trampides, sörkisin lähemale, kuniks meie vahemaa hääbus mõne meetri pikkuseks. Hakkasin juba ümber keerama, kuid viimasel hetkel hüppasid ennist kartmatuna näivad kängurud kiiresti minust eemale. Nägin vist piisavalt hirmuäratav välja.  

Hiljem marjadega jogurtit sisse kühveldades, kandsin loo Mattile ette. Meie ettevaatlikkuse etaljon raputas uskumatult pead – kui ma järgmine kord taolisesse olukorda satun palus ta mul kindlasti talle helistada. 

Teise päeva sihiks seadsime Yeppooni, mis mind sealsete välja reklaamitud matkaradadega ühel hommikul ära võlusid. Tee peal peatasime enda kaariku tikutopsi suuruses linnas nimega Yaamba, kust oleks patt olnud ilma tankimata läbi sõita. Milline naeruväärselt odav hind! Ja olgem ausad, ka Whinney vajab aeg-ajalt turgutust. Pisike räämas tanklamaja uks prahvatas kägisedes lahti, kust küürus vanamees ainiti varbaid põrnitsedes välja loivas. Olemuselt rohkem zombit kui inimest meenutades tüüris ta meie suunas, ühes käes suur võtmekimp. Muidugi - diislitankur oli lukustatud. Midagi taolis polnud me kumbki Mattiga varem näinud. Ilma sõnagi lausumata avas mehike luku, haaras vooliku enda kätte ja asus omavoliliselt tankima. Jätsin Matti temaga jändama, minnes ise wc otsima. Lõhkemise äärel põiest silme ees must, ei märganudki ma kohe potis pesitsevat käe suurust paksu rohelist konna, kes seal liikumatult ühte punkti põrnitses. Võite ise edasi mõelda, kas lasin äärepealt enda jala täis või mitte… Jooksin sealt nii kiiresti minema, kui suutsin. 

 

Vahetult enne Yepppooni peatusime Matti lemmikpoes - Aldis. Loomulikult on tegemist ühe Austraalia kõige soodsamate hindadega poeketiga, mis seest täpselt Eestisse hiljuti tekkinud Lidlit meenutas. Matt elevusest pakatades, jahtis allahinnatud tooteid nagu issi toitu Rootsi lauda sattudes. Järgmist 90-sendist müslibatooni pakki haarates, kirjeldas Matt mulle asjalikult enda esimest päeva Austraalias. Selle asemel, et puhata, googeldas ta välja Austraalia kõige odavama toidupoe - saades tulemuseks loomulikult Aldi -  ja kõmpis siis 30 minutit pisut Perthist välja, et üks soodne mitmepäeva shopping teha. Ma ei suutnud naeru tagasi hoida… kuigi tuleb tunnistada, et olen siiani jahmunud, kui suur vahe Aldis ja Woolsworthis shoppamisel on. Enne maksma asumist vedasime kihla, kui palju kogu see kärutäis manti maksma läheb. Mina surmkindlalt väites, et vähemalt 200, Matt sama kindlalt 130  või pisut rohkem. Arve tuli 128$. Kuidas, ma ei tea, sest asju oli meil meeletult. Matt, oma õndsuse tipul, uhkeldas terve tee autoni enda tuunikala konservi ja poole soodsamalt leitud hummuse poti üle.  Uskumatu, aga see veidra välimusega hummus maitses täpselt sama hästi kui minu siinne lemmik - Yumis. 

Yeppoonis veetsime ülejäänud päeva erinevates looduskaunites kohtades matkates. Valisin välja Capricorn National pargi, mis meie suureks üllatuseks oli ühendatud kõikide teiste matkaradadega, kuhu minna tahtsime. Ronisime higist nõretades mööda kividest nikerdatud treppe, läbi tihedate puudealleede. Mina, hoolikalt jalge ette vaadates, jalutasin südame rahuga igalt poolt läbi, muretsemata, et enda pea kuskile okstesse kinni jätaks. Matt, oma uhkes pikkuses, pidi iga natukese aja tagant pea õlgade vahele tõmbama. Ilmselt poleks muul juhul seal elutsevaid hiigelsuuri ämblike tänase päevani märganud. Need kaheksakoivalised olevused olid massiivsed, venitades enda peenikese kerega tarantli mõõdud välja küll. Kui kohalikke usaldame, ei ole nad õnneks mürgised. Panin ühte pisut priskemat hämmelgat pildistades kogu enda julguse mängu, võideldes slime ette kerkivate õuduspiltidega. Hiljem rahuliku südamega autosse istudes avastasin, et mu 9234023 pildil pole ämblikust haisugi - milline okstesse mattunud kamuflaaž.

Lõunatades valisime välja enda järgmise ööbimiskoha. Jackpot – Emu pargi tasuta parkla, koos ookeani vaate, dušši ja vetsuga. Kutsume neid leide omakeskis õnnepäevadeks, sest siin neetud Queenslandis ei tohi peaaegu kuskil tasuta öösel peatuda. Lisaks oli seal samas kergemat sorti matkarada, mille enne ööbimiskohta minemist üle vaatasime. Kitsas teerada viis meid keset linna asuva mäekünka tippu, kust avanes lummav vaade allpool ilutsevale rannikule. 

Emu pargi parklas ei pidanud pettuma. Isegi kivihüttis olev voolikust nikerdatud duššitoru tundus tõeline luksus, puude varjus olevatest välilaudadest rääkimata. Õhtul tegi Matt enda reisi esimese ujumise, ma haarasin raamatu ja kõndisin mõned kilomeetrid mööda promenaadi, siinseid ookeani mõnusi nautides. Matt hindas pea pilvedes tuule suunda, keerates karavani ühte ja teistpidi, kuniks rahulolevalt juhikohalt välja hüppas – nüüd puhub tuule meile täpselt aknasse. Toimis. Esimene kord, kui Whinneys pisutki õhku leidus. Õhtusöögiks sõime külma karrit, mille hoole ja armastusega Airlie Beachil valmis nikerdasime.

 

Luksusliku roa kõrvale jututeemadest puudust ei tulnud. Richardi eemalolek ei ole Matti huumorimeelele pärssivalt mõjunud. Kõht kõveras meenutas ta kõiki mu totakaid !kogemata! tehtud vigu. Küll keerasin auto ukse lukku vihast pahisedes valele poole. Saatsin talle musta värvi pildi, ise enda katkist kaamerat siiralt süüdistades – tegelikult tegin kogemata õhtupimedas selfie. Küll proovisin pliiti tööle panna, ilma et taipaksin gaasi lahti keerata. Matti jaoks oli kirss tordil, kui ma kurbusega teatasin, et me ei saagi krokodille vaatama mina, sest tuurile saab ainult alates laupäevast broneerida. Naeru tagasi hoidev Matt vahtis mulle mitte midagi öeldes otsa – ilmselt pidas aru, kas mu kupli all on ikka kõik korras – ja teatas, et täna on ju reede. : )))