Jooksin mööda tumedatest puitplaatidest ehitatud promenaadi, möödudes ringikujuliselt asetatud ajupuidust, mida nii mõnigi hommikuinimene vaate imetlemiseks pingina kasutab. Mäe tagant sirguv päike andis veel koiduaegsele taevale kuldse kuma, mis lasuursinise vee sillerdama ajas. Pole vist maininud, aga Airlie Beachil asuv Suur Vallrahu on maailma suurim korallriffide süsteem, mida on ka kosmosest näha. Oma uhkes hiilguses on ta koduks üle 1625le erinevale kalaliigile ja kuulub seitsme maailmaime hulka. Vot sellisesse kohta olen siis omadega jõudnud.
Kui kolmapäeva õhtul viimase pintslitõmbe rõdu toolidele tõmbasime, paterdas tuppa varjunud Richard telefon näpus rõdule. Tal olevat homseks suurepärane plaan - päevane roadtrip Townsville! Maalis meile värvika pildi linnast, mis sarnanes Bounty šokolaadi reklaamiga - palmidega palistatud ilusatest randadest, lakkamatust päikesepaistest ja rahvast pungil kohvikutest. Ennist nii väsinud ilmega Davidil lõid silmad särama, Townsville on ju tema ülikoolilinn. Töö tegemine unustati sootuks, vaid mõlemad mehed haarasid kapis külmad õlled, hakates homseks päevakava kokku panema. Enne magama minekut saime juhised kell seitse hommikul valmis olla, kuna sõit linna on pikk (vähemalt kolm tundi).
Et keha pikaks autosõiduks valmis seada, tegin hommikuhämaruses veidi kiirema jooksutiiru. Minu armas jooksuklubi kogunes maja ees, seekord kõigil isesugune koer näpus. Jätsin plaani maratonide kohta uurida järgmiseks korraks, tuisates läbi sooja tuule ja hõreda vihma mööda inimtühja promenaadi. Tuppa jõudes askeldas muidu kaua magav Richard veekeetjaga, Hawaii stiilis Miki hiirtega lendlev särk seljas. Kavalalt muiates, näitas ta näpuga vannitoa poole - David oli end juba viimaseks kahekümneks minutiks sinna lukustanud. Kuidagi jõudsime siiski kõik 7:00 autoni, armastan meie reisisellide saksalikku täpsust.
Tuhisesime läbi käänuliste mägiteede, Richard vahetpidamata lobisemas. Olin juba järje ammu kaotanud, kuid minu nime nimetades muutusin taas erksaks. Richard palus mul Boweni parim pagarikoda ja kohvi koht leida - vist olen tema usalduse selles osas võitnud. Väljavalituks osutus The Sisters Coffee House, mis oma süsimusta seina ja kuldkollaste hõõguvate lambikestega äärmiselt hubase atmosfääri lõi. Noor, sametiselt pronksja jume ja tätoveeringutega kaetud sõbralik teenindaja jagas meile lahkelt soovitusi, mis alati jutukale Richardile hoogu juurde andis. Jahvatas kätega vehkides letitaga, kuniks järjekorras ootavad inimesed närviliselt nihelema hakkasid.
Kui koogikesed ja kohv lauda saabusid, algas suur fotosessioon. Ei tea mitu klõpsu tegin, kui viimaks mõni talle sobis. Ühel jäi ta liiga paks, teisel näis pea liiga kiilakas, kolmandal oli Davidit näha… ega ta siis ometi TEMAGA pilti ei tahtnud, kihistas ta Davidit küünarnukiga müksates! Itsitasin vaikselt, kui Matt kõrval pead raputas ja sarkastilisi kommentaare tema ja pildistamise suunas pildus. Richardile pakkus kõik väga palju nalja.
Õnnetu David, kelle lemmikhommikusööki - vorstipirukat - kohvikus ei müüdud, palus tasandatud häälel peatust linna teises pagarikojas. Richardil polnud selle vastu midagi, suurepärane võimalus veel kreemikoogikesi ja saiakesi osta. Ta on ilmselgelt enda treeninglaagri ja tervisliku eluviisi ära unustanud.
Teel Townsville tuli Richard lagedale uue mänguga, mida ta uhkusega Kriketiks kutsus. Mind rooli kupatades sai ta tagapingil ilmselgelt liiga palju vaba aega. Kriket kujutas endast seda, et iga vastutulev auto on 1 punkt, veokas 6 punkti ja punane auto lõpetab sinu korra. Kordamööda hakkasime arvutama, mis Davidi nii hasarti täis ajas, et ilmselt oleksime kõik need kolm tundi seda mängima pidanud, kui Davidi abikaasa, Lynn, poleks oma kõnega meid katkestanud. Hingasime Mattiga kergendatult.
Läbi aina kõrgemaks muutuvate mägede sõites, jõudsime viimaks linna, tagumik istumisest kange. Ei tea miks Richard nii otsustas, aga mina roolis ja David kaarti lugemas kõlas algusest peale katastroofina. Tagapingil istuvad Richard ja Matt kõkutasid terve tee naerda, Richard aina uusi totakaid komentaare välja nuputades. Kui peale kahtekümmend minutit Davidi ülikooli hoonet otsides jälle sama elamurajooni vahele jõudsime, käis Richard Mattile välja idee mõne kohaliku terrassil värsket õhku hingata, nagunii sõidame me kaks neist peagi jälle mööda. Minu ja Davidi kaardilugemist katestas uus naerupahvak. Tuvastasin ka Davidi lootusetu orienteerumise põhjuse -ta ei vajuta kunagi starti, vaid proovib sisetunde järgi suunistada! Võite ette kujutada, mis triangel lahti läks, kui Richard ja Matt sellele jaole said. Kõige naljakam oli see, et otsitud ülikooli me ei leidnudki, vaid lõpetasime ühiselamute vahel, kus David väidetavalt omal ajal ööbis.
Richardil läks suurest segasumma suvilast kõht tühjaks. Avas enda hiiglasliku ipadi ja juhatas meid seekord ise kesklinna, otse promenaadi äärde. Ajasin end kangeks jäänud jalgadele, suutmata jalutamist ära oodata. Paremat kätt jääv suvine postkaardivaade mõjus hingematvalt kaunilt. Kaugustes paistvad veerjad mäed olid sellele kõigele vagur taust. Liigset kõndimist igal võimalusel vältiv Richard viipas auto kõrval oleva avatud restorani poole ja marssis meie heakskiitu ootamata ukse poole. Matt, kes juba kaugelt suurelt ekraanilt käivat NBA mängu nägi, oli sekundiga müüdud. Milline luksus, kui saab lives käivat mängu päise päeva ajal jälgida, selle asemel, et keset ööd end üles ajada (nagu tal Poolas tavaks oli). Richardil polnud mängust sooja ega külma, jahvatas vaid blondide tuulest sasitud juustega teenindajaga, kelle nimesildilt võisime suurelt lugeda Lidia. Viie minutiga oli Richardil välja uuritud tema päritolu, perekondliku seisu ja mitu last tal on. Kutsus teda mitu korda tagasi, et saaksin tema helesiniseid silmi ja sõrmuseid täis sõrmi vaadata.
Tegelik põhjus, miks auto just seal tee ääres peatasime, oli Richardi kauaoodatud tasuta veepark. Keset laia looklevat promenaadi oli ehitatud hiiglaslik mänguväljakut meenutav veemaailm, kus Richard kunagi enda tütrega mängimas käis. Ujukad valmis, keksisid nad Matiga lastega koos veekraanide alla. Tippude tipp oli kui Richard kitsast torust alla otsustas lasta. Tuiskas nagu kuul sealt välja, kõik lähedal olevad lapsed läbimärjaks pritsides. Pidime Mattiga naerust püksi tegema. Richard, kes natuke taastumiseks aega vajas, näitas mulle heakskiitvalt pöialt. David istus puudevarjus pingil ja ootas kannatlikult, kuni tema hull lapsepõlvesõber ja Matt lõpetavad.
Tagasiteel avastas Matt, et täna on ju neljapäev! Martin, keda me kõik igatseme, läheb enda raadioga paari minuti pärast eetrisse. Keegi meist õiget linki leida ei suutnud, seega tegime kiired kõned talle Adelide ja saime vajaminevad juhised. Ilmselt poleks me muidu Martini eetriaega isegi mäletanud, aga kuna meie kõigi hääled pidid seekord läbi käima, saime kuulamiseks piisavalt motivatsiooni. Martin kirjutas meile kõigile mõned read ette, mida ta teel Perthist Airlie Beachile salvestas. Kuulasime ja kuulasime, Matt ja Richard oli ammu eetris olnud, kuid minust ja Davidist polnud kippu ega kõppu. Kui Martin oma jutuga seljataha jäänud roatripini jõudis, mainis ta meid kõiki, kuid saatuse tahtel jooksis ta juhe täpselt enne Davidi nime kokku. Eetris kõlas see umbes nii: “Mu toredad reisikaaslased: Birgitta, Matt, Richard ja eeee ….DAVID!”. Matt ja Richard pidid naeru kätte ära surema. Loomulikult üle jäänud tee keris Richard klippi armutult tagasi, samal ajal kui David uskumatult pead raputas. Lubas Martinile kaebuse esitada. Kui kõht naerust valutas, ütles Richard, et nüüd võime selle kohutava raadio (Martin enamasti räägib seal ainult ilmast ja laseb laule, mis Richardile kohe üldse ei meeldi) kinni panna, parimad naljad on kuulatud ja Davidi õnnetuseks jõudis Richard selle telefoni ära salvestada. :D
Vahetult enne Airlie Beachi andis Rihard Davidile pisut rahu, kui talle meenus kodus ootav lasanje. Eile, meeste järjekordse lõunauinaku ajal, otsustasin igavusest selle valmis küpsetada - kui kaua olen selle tegemist igatsenud. Richard teadis, et lasanje on teisel päeval tunduvalt parem, seega eile keskendusime jääkide likvideerimisele. Mu süda sulas, kui muidu naljatlevad komöödikut mind komplimentidega üle valasid, võidu uut portsjonit ette kühveldades. Minusugusele pigilinnule on selline tähelepanu muidugi äärmiselt ebamugav, aga sisimas on siiski äärmiselt hea tunne. Magustoiduks sõime alles jäänud laimi-juustukooki rohke vanillijäätisega. David palus Lynnile mitte mainida, et ta juba kolmandat tükki endale kahmama hakkas. Richard itsitas ja tegi temast loomulikult pilti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar