Martini koju lennust alates otsustas Richard, et minust saab nende personaaltreener. Panime kava paika – iga päev vähemalt üks aktiivne sportlik tegevus. Otsis oma pahna hunnikust isegi joonelise paberi välja, pealkirjaga “TRAINING PLAN” (pole õrna aimugi, miks tal taolised paberid olemas on). Igal juhul peale lahutust ja kolimist on Richardil vaja kaalu kaotada, et tal siinsete naiste seas löögi võimalust oleks - patrab siin mitmendat päeva, kuidas ta varsti klubisse läheb.
Ta muidugi vist ei arvestanud, et mulle ideid välja käies, hakkavad asjad väga kiiresti juhtuma. Nii me siis keerasime pool tundi hiljem lähedal asuvasse spordikeskusesse Austraalia ühte populaarsemat mängu – bowlsi – mängima. Kui curling ja bowling saaksid lapse, oleks ta bowls. Mängus midagi keerulist ei ole - iga mängija saab neli väikese kookospähkli suurust kuuli, mida tuleb valge mati pealt visata. Saali teises otsas on tennisepalli meenutav kollane pall - Jack - ja kes sellele kõige lähemale saab, on võitja. Valget matti (viskamise koht) ja kuulikest liigutavad mängijad vabalt valitud kohta igal ringil, kordamööda. Minu algus oli paljutõotav, lennutasin loperdava kera peaaegu täpselt Jacki kõrvale, vanakesed ja Matt suutmata oma silmi uskuda. Meile reegleid tutvustanud instruktor noogutas rahulolevalt pead ja ristas käed rinnal. Ilmselt mõtles, kas tegemist on algaja õnne või sündinud talendiga. Richardil oli igatahes mäng käpas, lennutas enamus kuulid oskuslikult soovitud punkti. Matt, kelle visked alati napilt Richardi omadest millimeetri võrra kaugemale jäid, kulutas vist enda üle naermisele mängu jooksul sama palju energiat, kui viskamisele. Richard oli väga rahul. David, kes iga päevaga aina tasasemaks jääb, lennutas kuulid sama vales suunas, kui mina peale esimest õnnestunud katset. Hakkan enda ja tema vahel aina enam sarnasusi märkama...
Tunnike hiljem korjasime asjad kokku. Sinistes lotendavates kirgassinistes särkides vanamehed kogunesid mänguväljale, kõigil professionaalne varustus kaasas. Matt arvas, et Richard peaks kindlasti osa võtma, lubas talle muheledes isegi samasuguse t-särgi kohe muretseda. Richard kõkutas selle peale üle mänguvälja naerda, pannes nii mõnegi uudishimuliku pea meie poole pöörama. Võistluseni me seekord küll ei jõudnud, kuid tulevikuks mõtteainet pakkus küll.
Lõunasööki sõime kodus. Richard kaevas kõik tervislikud puu- ja juurviljad laua peale kokku, olles ise oma tervisliku valikuga äärmiselt rahul. Matt sai taas korralikult uusi nalju toota, kui Richard lustlikult hunniku friikaid ja valget saia mõmisedes mugis, unustades lauale sätitud juurikad sootuks ära. Kuidas ta ometi nii sarnane mu Ameerika hostisaga on …
Tervislikud friikartulid (NEED ON KÖÖGIVILJAD, nagu Richardile meeldib öelda) väsitasid vanakesed ära. Kuulutati välja igapäevane lõunauinak (snooze), mis mu tuju veel paremaks muutis - sain rahulikult linna peale kondama minna ja Matt enda arvutis pooleliolevad projektid lõpuni viia.
Kui panipaika riiuleid hakkasime paigaldama, kamandas Richard meie kaks mehaanikut neid kokku panema ja mind endale appi kastide sisuga tutvuma. Silmad säramas, haaras Richard järjekordse erksavärvilise taldriku näppu ja tõttas entusiastlikult Mati juurde. Saime hiljuti teada, et Portugal on ainus riik Euroopas, kuhu ta veel jõudnud ei ole - Richard leidis lahenduse! Surkas taldriku talle nina alla, kindlameelselt väites, et peale selle kollase-punase kirju kätetöö nägemist, võib ta sama hästi kui end seal käinuks nimetada. Pilgutas mulle muiates silma, jättes naerda lagistava Matti järgmist riiuliposti kokku kruvima.
Valmis riiulid täitusid vähem, kui viieteist minutiga. Kahjuks avastas Richard selle käigus nii palju uusi vidinaid, mis tuli ilmtingimata tuppa vedada. Me ju kindlasti hakkame kõiki neid röstereid, piruka - ja leivaküpsetajaid kasutama… :D Tippude tipp oli suur katkiseid mängukonsoole ja kaarte täis kohver. Matt surus sõrmed meelekohtadele, tehes rahustavaid ringjaid liigutusi, kui Richard uhkeldas katki läinud malelauaga, mille ta Perthi sõber tema kätte "hoiule" usaldas. Jah, Richards on isegi mitme enda sõbra träni kaasa võtnud! Matt manas ette tõsise näo, soovitades tal neid järgmine kord külastades mõne enda sinise t-särgi või lõikelaua vastutasuks hoiule viia.. Richard jälle naerust toolil kõveras.
Kokkuvõttes saime kolme päevaga enam-vähem kõik lahti pakitud ja asjad ära paigutatud. Nüüdseks on kujunenud ka mingigisugune reziim, mis mu organismi rõõmust laulma paneb. Ärkan koos päikesega, enamasti lähen teen kiire jooksutiiru mööda promenaadi, enne kui all kohvikus mõned tunnid imehea kohvi kõrval blogi kirjutan. Viimaks jõudsin sellga ka ree peale. Teised ärkavad mõned tunnid hiljem, Matt valmistab meile enamasti hommikusöögi ja kuni lõunani proovime Richardit korteri viimistlemisega aidata - tegevusetuse pärast murtsema ei pea, Richard suudab alati midagi uut välja nuputada. Seina on saanud nii mõnedki Matti ja Davidi ehitatud riiulid, ma olen kõik kapid ja riiulid ära organiseerinud. Iga õhtu valmistame koos ühise õhtusöögi, mida lõputu naeru ja rahuloleva mõmina saatel alla kugistame. Ka käimas olevat spordilaagrid pole unarusse jätnud, igaks päevaks mõtleme välja mõne uue aktiivse tegevuse. Hetkel on nimekirjas ootamas tennis, korvpall, ujumine, kriket ja matkamine kohaliku mäe otsa. Eile saime tseki teha bowlingu taha, mille mängimiseks kahe tunni kaugusele Mackay linna sõitsime. Vanakeste ühine sõber, kõiketeadja Greg, liitus ka meiega. Olime temast palju kuulnud, Richardi sõnul ei ole olemas asja, mida tema ei teaks. Esmamulje põhjal saime väitele kinnitust. Spordipäev bowlingus möödus järjekordselt naeru ja nalja saatel, Matt ja Richard tulihingeliselt üksteisega võisteldes. Matt pani esimese mängu kinni, kuid teise ringiga üllatas meid hoopis David. Richard krimpsutas nägu, kuid soovis meestele õnne.
Lõunasöögi sõime Gregi välja valitud pubis. Andis meile bowlingu keskuses koordinaadid kätte, ma toksisin google mapsi ja Davidi juhendamisel pidime seal mõne minuti pärast kohtuma. Järjekordne avantüür! Pidin naerust püksi tegema, kui David kulmu kortsutades Richardile pomises, et restoran peaks siin samas paremat kätt olema, aga seda tänavat ei eksisteeri. Richard kahmas telefoni enda kätte, pead raputades korralikult seltsimehele puid ladudes. Kui uuesti sõitma hakkasime, avastas Matt, et Davidil on telefon valepidi käes ja sõidame täiesti vastas suunas! Richard lajatas endale laba käega otsaette, viskas meeleheitlikult telefoni Mattile. Vaene David andsi meie kahele jutuveskile veel materjali mida jahvatada, minul naerust pisarad voolamas. Pool tundi hiljem jõudsime kokkulepitud restorani, Greg kannatlikult uhkes üksilduses ootamas. Kui arvate, et lõunasöögi ajal anti Davidile armu, siis te eksite. Richard ja Matt kandsid naljatades elavalt ette kõiki tema roadtripil tehtud eksimused, mõlemad kõkutades kõhust kinni hoidmas. Davidi lohutuseks ei pääsenud minagi niisama lihtsalt. Greg hakkas just mu head inglise keelt kiitma, mille peale ma automaatselt - MÕTLEMATA - "Vabandust, mida?” ütlesin. Richard ja Matt pidid naeru kätte ära surema. Sekundiga oli David peast pühitud ja kogu energia minule suunatud. Richard leelutas oma kähedal häälel takka, et mu inglise keel on nii hea, et ei saa isegi aru, kui keegi seda kiidab. Surusin end vastu toolikorju, teeseldud pahameelega Matti ja Richardit ainiti põrnitsemas, kui need süüdimatult üle kohviku naerda möirgasid… Mulle nende huumor meeldib. :D
Ühesõnaga ei saa kurta, pole ammu nii puhanud ja värske olnud. Igaks õhtuks mõtleme mõne põneva õhtusöögi, mida üheskoos valmistada ja hiljem hiiglaslikul rõdul nautida. Edasistest plaanidest nii palju, et kaalume siin hetkel erinevaid variante ning kui viimaks midagi selgub, viin teid ka kurssi! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar