Ärkasin kell viis üle parkla pasundava äratuskella peale, juuksed lehvisid mu näo ümber, kleepusid märjale nahale ja tikkusid silma. Ignoreerisime värskendavat vihmasabinat, mis õnneks liiga tugevaks öövältel ei läinud. Kuid õues valitsev pilkane pimedus tundus sel hetkel igasuguse loogika vastane… olen viimased kuu aega iga päev samal ajal ärganud ja alati koos päikesega. Kui lihtne on unustada, et Austraalias on mitu erinevat ajavööndit – liikusime eile kaks tundi ajast edasi. Pimedus oli veid kõhedust tekitav, kuid valgustatud tänavad tundusid jooksmiseks piisavalt ohutud. Mitte jooksmist ma isegi ei kaalunud – päev otsa autos istumine mõjuks minusugusele liikumishullule äärmiselt muserdavalt. Jooksin kuni päikesetõusuni, olles hiljem pealaest jalatallani positiivsust täis laetud. Hääl õnnest pool oktavit kõrgem, kui tavaliselt, soovisin kõigile tere hommikust! Eemalt lehvitav Martin keetis väliköögis teed, David uuris omaette naeratades meid ümbritsevaid lavendli puid ja Matt plaksutas tunnustavalt käsi. Richardit ma alguses ei näinud, kuid mõni minut hiljem tuigerdas ta rahulolevalt dušširuumist välja, üle parkla mulle tere hommikust röökides. Parem ei mõtle, mitu karavani täit inimesi tema kõmisev hääl üles ajas.
Meie vanakeste kiirreageerimisüksus startis kohe, kui kohvi ja tee joodud sai, jättes meile Mattiga vajalikud juhised järgmisesse punkti jõudmiseks. Perfektne hommiku algus, saime rahulikult enda toimetused lõpuni viia ja hiljem suurema vaevata neile järele sõita. Oma sõidustiili polnud nad endiselt muutnud – 110 alal 80ga ja 50 alal 30ga. Muretult kühveldas Matt enne vanakeste jahti kaks konservi tuunikala alla, ise rahulolevalt mõmisedes ja musta teed peale rüübates. Mina krimpsutasin kõrval tühja konservi vaadates nägu, leppides autost leitud viie tärni müslibatooniga (ja veel soodukaga saadud). Vedas, et meil rohkem süüa polnud, kuna peatselt helistas entusiastlik Richard – ta leidis meile suurepärase pagarikoja, kus ühine hommikusöök süüa. Mina, kunagise amatöör-pagarina, juubeldasin varjamatust rõõmust ega jõudnud kohale jõudmist ära oodata.
Wudina Bakery asus neljakümne minuti kaugusel Wirullast (ilmselt võib nime järgi öelda, et linnad asuvad kõrvuti). Lumivalgete krohvitud seintega majake, kust kohalikud pruunide paberkottidega välja jalutasid, kuldkollased saianupud paistmas. Pisikeses toanurgas asetses päevinäinud diivan, mille ette oli paigaldatud valgeks võõbatud puidust laud. Kui pilgu viimaks küpsetistest lookas letilt ära sain, silmasin nende tipptasemel kohvivarustust. Erikohvioad, kohvitamperid, OCD (kohvikäpa jaoks, et jahvatatud oad ühtlaselt jaotuks)... Mõtiskleisin mitu korda pidi maakera pöörlema, et taoline varustus siia, tikutopsi suurusesse linna, jõuaks. Ka Richard paistis mu elevust jagavat. Lobises teenindajaga väljas kallavast vihmast, ostest lõpuks vist igast valikus olevast saiast ja koogist vähemalt ühe. Kohv oli roadtripi jooksul proovitutest üks parimaid, kuid päris jalustrabavaks ma seda ei nimetaks – tsipa liiga kibe ja piim polnud hästi espressoga segunenud (isehakanud kohvispetsialist on rääkinud xd).
Läbi kallava vihma jalutasime peale taevalikku hommikusööki tagasi autode juurde. Richard ja Martin hüppasid Vinnysse, David kooserdas sõnagi lausumata enda lemmikrekka juurde ja me Mattiga vastuvaidlemata BMWsse. Kuna keegi juhiseid ei jaganud, olime rohkem kui segaduses, nähes Richardit ühes ja Davidit teises suunas sõitmas. Matt lähtus sisetundest ja järgnes Richardile. Õige otsus – David sõitis 15-minutit vales suunas, enne kui viga taipas ja ümber keeras. Meil oli väga naljakas.
Richard ei palunud meid see kord Vinnyga samas tempos sõita, vaid soovitas kiiremini Port Augustasse sõita ja linna vaadata. Seda ei olnud vaja meile kaks korda öelda. Linnatuur - siit me tuleme! Sain terve sõidu põnevamad kohad välja otsida ja Davidi kombel ise giidi rolli üle võtta.
Milline üllatus – ka selles linnas leidus erikohvi kohvik! Tänasin peas Matti, et ta minu kohvikuhullusega nii muretult lepib. Parkisime auto põhitänavale, otse kohviku kõrvale. Haarasin muljetavaldava latte artiga flat white näppu ja suundusime linna kõige populaarsema järve - Bird Lake - kaldale. Milline vaade tagapool kõrguvatele maroonpunastele mägedele. Proovisime maalilist pilti fotojäädvustada, mis jäi nii masendust tekitavalt tühine, et andsime alla ja proovisime fotode asemel seda mälupilti talletada.
Port Augustast edasine tee oli minu jaoks siiani reisi kõige ilusam. Nii mägine, pisikesed kitsad teed, viies meid mälestustes tagasi Norra. Richard, kellele üle pika aja kaasavõetud raadiosaatjad meenusid, kamandas meid ragiseva asjanduse vahendusel orus asuvasse parkimisplatsile. Kaevas enda suure singikäntsaka ja pehme veniva Brie juustu välja ning kauaoodatud lõuna võis alata! Olen enda reisisellid ka hummuse ja porgandi usku viinud, seega saime võidu paremaid palasid pugida ja veetlevat vaadet imetleda.
Täislaetuna tabab Richardit alati suur muutmiste maania. Seekord leidis ta, et parim mõte on mind Vinny rooli panna. Suur karavan, käänulised kitsad teed, manuaalkäigukast ja mina Austraalia teedel. :)) Nägin kuidas Matt BMWsse jalutades omaette muigas. Muudatustega äärmiselt rahul olev Richard sättis ennast mu kõrval mugavalt sisse, muretult enda XXL iPadi sukeldudes. Sõit osutus äärmiselt lihtsaks, kitsad teed said peagi otsa, asendudes tavapäraste lõputute sirgetega. Sõitsime peatusteta Yuntasse, veel väiksemasse linna, kui kõik eelnevad, kus peatunud oleme. Linn piirdus ühe baari, tankla ja lääpas motelliga, mille uksest parjasti ilma kingateta koni kimuv härra välja kakerdas. Baarist ületee asus suurem istumisala wc ja katusealusega. Perfektne ööbimiskoht, vedasime enda madratsid katuse alla, pigistades sisse sadava vihma osas silma kinni. Richard tõi karavanist hunniku avokaadosid, tomati, sibula ja suure küüslaugu, mis kõik tuli kokku suureks pudruks segad. Guacamole õhtu! Vedamisi David ega Martin ei söö avokaadot ehk saime kogu hunniku kolmekesi nachodega ära õgida.
Meestel esimesed õlled peale pikka päeva alla kulistatud, suundusime Davidi õhutusel ületee asuvasse baari. Jalutades rääkis Richard naljaka loo, kuidas Martin kunagi endast nii pildituks jõi, et lõpetas laes pöörleva tuuluti otsas keereldes. Martin, meie kõige tasasem hall hiireke! Ta ei paistnud selle üle kõige uhkem olevat.
Richardi suureks rõõmuks oli baaris avalikinternet. Loomulikult kukust ta mu vanematele helistamise plaanist jahvatama ning seekord ei jäänud mul kõrvale põlemiseks ühtegi vabandust. Kaootiline kõne, kus kumbki pool teist ei kuulnud, kujunes vähemalt meil siin Austraalias äärmiselt naljakaks. Richard kõkutab siiani selle üle naerda ja loodab, et ühel õhtul same rahulikult uue kõne teha, nii et jõuame mõne sõna vahetada ka.
Vahetult enne magama minekut hakkas jälle sadama. Vaikselt, aga piisavalt, et meie katuse all olev madrats koos linadega niiskeks teha. Heitsime muretult magama, laskmata ennast kesistest tingimustest häirida.
Keset ööd kargas Matt püsti, ärkasin võpatades üles. Pea kohal norisevad David ja Martin ei liigutanud sõrmegi. Silmad unest pooleldi kinni, nägin eemal Matti suurt kogu midagi otsivat. Piidlesin teraselt enda ümber ringi, kuniks silmasin seinale tekkinud varjust hiiglasuurt mardikat. Olin sekundiga jalul ja valmis vastas suunas jooksma. Vaatasime Mattiga üksteisele otsa, noogutasime ja kihutasime ummisjalu mõlemad BMWsse, haarates kaasa nii palju asju, kui kätte mahtus. Kogu olukord paistis nii koomiline, et ennist magusast unest polnud enam haisugi. Nüüd muretsesime rohkem õues hambad laiali magavate Daividi ja Martini pärast, kes loodetavasti hiigelmardika ohvriks ei lange.
Kaks tundi hiljem ärkasin autoaknast sisse tungiva vihma peale, käed-jalad istudes magamisest kanged. Kell hakkas peaaegu viis saama. Õhtul tibutanud vihm oli asendunud padukaga, mis minu otsustamise väga keeruliseks tegi. Kas proovida pisut veel magada, lootuses, et vihm ükskord vaibub või lihtsalt alustada lõõgastavat hommikujooksu veel avastamata tänavatel. Ebamugav autotool tegi otsuse minu eest – kümme minutit hiljem olin lausvihma käes, naerusuil aina uut ja uut positiivsust sisse laadides. Kuna linn oli sama suur kui minu Vanakuu elamurajoon, jooksin ühte ringi poolteist tundi järjest. Iga ringi lõpus ja alguses sain perfektse ülevaate, mis minu armsad reisisellid teevad. David magas hambad laiali, samal ajal kui unetu Martin mulle igal ringil rõõmsalt lehvitas, kordagi asendit muutmata. Viimasel ringil nägin Vinny ees askeldavat Richardit ja tema kõrval kotte hoidvat Matti, mõlematel pea vihma tõttu õlgade vahele tõmmatud. Kui viimaks nendeni jõudsid, tervitasid nad mind särava naeratustega. Richard lükkas meid kõiki vihmakätte, et me minu läbivettinud olek ja nende jaoks ekstreemne jooksutiir igavesti talletada. Klõps tehtud, suunas Richard vanakesed rooli, jättes mind ja Matti bmwga parklasse. Sain rahulikult end ära kuivatada, riided vahetada ja kõrval olevast bensukast midagi hamba alla osta. Roadhouse letitaga tervitasid mind kaks teenindajat, kes paistsid millegi üle tasandatud häältel vaidlevat. Kui lähemale jõudsin võttis tõmmu nahaga meesterahvas ennast kokku – sina oled see tüdruk, kes viimased poolteisttundi ümber kvartali jooksis? Olin hämmingus. Richardi sõnul oli tankla suletud, kuigi pidin tõdema, et nägin jooksuajal sees kumavat valgust. Ilmselt ei tulnud ta selle peale, et tanklapoes ei avane uksed automaatselt… Naisterahvas, kelle nimesildilt võisin lugeda Ashley, kirjeldas mulle elavalt nende kihlvedu. Tema arvas, et olen maratonijooksja, tõmmu meesterahvas pakkus, et niisama napakas. Itsitasin ja rääkisin et olen amatöörist jooksuhull, kes aegajalt mõne maratoni jookseb ehk mõlemal oli mingil määral õigus.
Kui viimaks Roadhousest välja sain, lõpetas Matt parajasti enda järjekordset tuunikalakonservi, rahulolevalt viimast piiska karbipõhjast kraapides. Nostalgiline kolin, nagu oleksin koju sattunud (tsau issi :D). Rahulolevalt teatas ta, et sõi ka kõik eilsest allesjäänud saiakesed ära. Itsitasin ja keerasin just pilgu aknast välja, kui David meist valge kaubikuga mööda sõitis. Lõpetasime mõlemad toidmälumise, silmis segadus. Kuidas sai David praegu meist mööda sõita ja tulla veel samast suunast, kust eile tulime? Ta oleks pidanud juba vähemalt 60 kilomeetrid teisel pool olema. Levi ei olnud, seega pidime lootma, et saime Richardi antud juhistest õigesti aru ja kohtume Broken Hillis.
Ei tea isegi miks me muretsesime, kuna vähem kui tund aega hiljem jõudsime 70km/h sõitvale Vinnyile sappa. Kui hiljem Broken Hilli kunstimuuseumi ees peatusime, saime teada, et David oligi peaaegu 45-minutit vales suunas sõitnud. Kuidas see võimalik on, keegi ei tea, vähemalt saame ta üle nüüd terve ülejäänud reisi naerda. :D Endiselt muigel suul astusime kunstimuuseumi uksest sisse, rastapatsides lillasse linassse mähitud naisterahvas müüs meile soodukaga piletid ja andis tutvustava kava näppu. Vaatasime Kevin Charles Harti, Broken Hillsi kõige tunduma kunstniku, näitust. Tema teostest ei peegeldunud konkreetset stiili, kuid iga pilt sisaldas kas sipelgat või rohutirtsu - nad olevat talle äärmiselt südamelähedased olnud. Maalis isegi Rolls Royce enda putukaid täis, mis Matti mõistmatult pead raputama pani – kuidas saab midagi nii väärtuslikku lihtsalt üle maalida?? Kunst kunstiks, aga tegemist on ikkagi millegi nii väärtusliku nagu Roll Roace, ei väsinud ta kordamast. Hiljem piknikulaua ääres lõunatades nõustusid nii Richard kui ka David kõvahäälselt tema välja öelduga. Minus ei tekitanud taolised meeste probleemid erilisi emotsioone, ütleks pigem, et päris ilusates helgetes toonides oli värvitud. :D
Viienda päeva ööbimiskoha otsimine osutuks senini kõige keerulisemaks. Vihm, kes otsustas meie roadtripiga jäävalt liituda, ujutas üle kõik varem sobivana näinud ööbimiskohad. Seisime katusega kaetud betoonpõrandal, vaatasime paremale ja vasakule, ise samal ajal naljatledes, et valikus on kas bassein 1 või bassein 2. Martinile ei paistnud see kohe üldse meeldivat, mis tõttu käis ta välja idee üle saja kilomeetri kaugusel asuvasse Cobari välja sõita. Richard, kes oli juba nii valmis enda plaanitud hummust seal lombis meisterdama hakata, komberdas arusaamatult pobisedes Vinnysse. Kuna mina olin sel õhtul Vinny roolis, sain terve tee tema etteheiteid kuulata, kuidas Martin ikka ei suuda mõista, kui pikk protsess on õhtusöögi valmistamine. Kiikasin kella, mille numbrid näitasid 17:09. Pimedaks läheb alles kolme tunni pärast ehk tegelikult ei olnud midagi hullu. Pigem positiivne, et sellest veeaugust pääsesime. Poolel teel Cobari läks Richardi meel rõõmsamaks, ilmselt pakkus talle erinevatesse karavan parkidesse helistamine suurt elevust. Jahvatas kätega vehkides teisel pool toru oleva prouaga, kuniks lõpuks kauples meile suure peretoa Cobari kesklinnas asuvasse golfi hostelli. Võidukalt informeeris, et meile lubati isegi õhtusöök enne sulgemist küpsetada. Jälle rõõmus Richard haaras telefoni, hakates kõiki teeääres ringi kalpsavaid loomi lobisedes filmima. Nägime nii kitsesid, emusid, kängurusid kui ka dingosid. Unustades, et pean teele keskenduma, hakkas ta mulle enda saadud pilte näitama. Ei tea täpselt mis need olid, kuna ei saanud oma silmi teelt ära pöörata. Pull kuju see Richard ikka :D …
Ennist nii pikana näiv tee möödus linnulennul, kuigi raskem osa algas alles motelli parklas. Vinny on meil alati juhtrollis ja kui Richard tagasi vaatamata autost välja vastuvõtulauda tõttas, jäin selle allumatu asjandusega üksinda. Kiikasin peeglist minu taga ootavad bmwd ja Davidi kaubikut, mõlemad ilmselt segaduses, miks ma terve tee ära blokeerisin. Pidin lihtsalt auto paremale jäävale kohale keerama, kuid kallakule seisma jäänud Vinny lihtsalt keeldus minuga koostööd tegemast. Iga kord, kui piduri lahti lasin ja siduri-gaasi abiga liikuma proovisin saada, hakkas auto taha vajuma. Teised vist aimasid ohtu ja tagurdasid minust eemale, jättes autod mitu meetrit eemale tee äärde. Kui olin valmis juba mootori seiskama ja minema jalutama, ilmus ei kuskilt rõõmsalt muigav Matt, kes minu asemel rooli istus. Vihast vahutades hüppasin Vinnys välja, jättes ta selle asjandusega üksi tegelema. Minut hiljem olid kõik autod perfektselt pargitud … Ilmselt on need autod lihtsalt meestele mõeldud.
Richard, kes juhtunust midagi ei teadnud, ulatas meile toavõtme. Perfektne viie inimese tuba oli täpselt midagi, mida peale läbivettinud lombis ja autos magamist vajasime. Saime lõpuks inimese kombel ennast pesta ja soojas toas magada, muretsemata, et mõni järjekordne hiiglaslik putukas liikvele asub.
Õhtusöögirestoran asus hotellist üle tee, täpselt suure välibasseini ala kõrval. Menüüs leidus nii Hiina kui ka Indoneesia toitu. Endiselt joovastavas meeleolus Richard veenis parajasti Martinit endaga kuute erinevat praadi jagama, kui me ülejäänud kiiruga tehtud valikud teenindajale ette vuristasime. Karri, kui kaua ma olin sind igatsenud. Martin jäi ka viimaks nõusse ehk jätsime ahastuses näiva teenindaja kööki tellimusi viima (restoran sulges poole tunni pärast – võin ette kujutada, mis trall köögis lahti läks xd). Teised ei paistnud midagi märkavat, vaid suundusid kõrvaltoas asuvasse baari - kohustuslik õhtune õlu tuli ära tellida. Mina endiselt vee peal, vaatasin elevil mehi, kes ei jõudnud enda toitude saabumist ära oodata, Richardi iga natukese aja tagant kõvahäälselt enda sticky date puddingist unistades. Kiiruse eest tuleb kokkasid küll tunnustada, vähem kui 15-minutiga saime kõik road kätte ja veel vapustavalt maitsvad. Unistan siiani sellest karrist, mida oleks ilmselt veel kaks portsu sisse pressinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar