“Birgitti! Turg on avatud!” Jooksis Richard mu peaaegu pikali, kui higist nõretades jooksutiirult tagasi tulin. Kui kaua oli ta seda oodanud. Siia saabumisest saadik ei ole ma muud kuulnud, kui iga nädal aset leidvast turust, kust ta hakkab endale kvaliteetset tervislikku toorainet ostma. Elan ta plaanile kahe käega kaasa.
Käisin kiiresti pesemas, Richardil ammu lilleline suvesärk seljas ja heledat tooni ämbrikübar (bucket hat) peas. David, kes pidevast laterdamisest surmväsinud on, süvenes kulm kortsus raamatusse, kuid jalas olevate saabaste põhjal oli ka tema minekuvalmis. Nägin, kuidas Richard Mattist salaja pilti teeb, kui see, põsed punnis, kiiruga eilsest allesjäänud küpsisekooki pugis.
Airlie Beachi market kulges täpselt mööda rannajoont, meenutades oma pisikeste putkadega kangesti iga aastast Hauka laata. Oh seda rõõmu, kui Richard mitu järjestikust lõikelaudade müüat leidis. Õnneks suutis Matt piisavalt ta üle nalja teha, et ostmise mõtted peast pühkida.
Davidi viimase päeva puhul otsustas Richard meid Woodwarki sööma viia. Greg, kellega mõni aeg tagasi Mackeys bowlingus käisime, soovitas meil tungivalt sealsesse rannaäärsesse Northerliesi restorani minna. Pidi Airlie Beachi kõige parem toit ja atmosfäär olema. Kannatamatu Richard ei jaksanud õhtuni oodata, seega pakkisime end juba lõunal kokku ja sõitsime õhtusöögi asemel hoopis lõunatama.
Restoran, keset asustamata mägede vahelist rohelist orgu, vaatega lummavale palmipuudega ääristatud erksinisele merele. Northerlies kuulub nende salapäraste toitlustusettevõtete hulka, kes kuidagi suudavad täiesti tsivilisatsioonist välja lõigatuna edukat äri teha. Täistuubitud kohvik lausa õitses. Gruppide viisi inimesi vooris uksest sisse ja välja, hõivates viimsegi mitmekümnest lauast. Suured palgid, õrn tuuleiil ja pisikeste tulukestega kaunistatud kõrguvad laed meenutasid kangesti mõnd Eesti vanalinna restorani. Richard tuterdas “oodake teenindajat” silte vältides esimese ettejuhtuva teenindaja juurde, kõmisedes meile broneeritud lauda paludes. Kõhetu aktsendiga kõnelev tüdruk paistis pisut ärevil, kuid pobisedes juhatas meid saali teise otsa, täiusliku vaatega laua taha.
Mehed olid kohaliku käsitööõlle valikuga äärmiselt rahul. Mina jäin protesteerimata vee juurde, lastes nendel hulludel natuke kohalikke maitseid nautida. Toidud pakkusid samasuguse elamuse, kui meid ümbritsev idülliline miljöö. Matt ja Richard tellisid kahe peale hiiglasliku hunniku erinevaid mereande, David suure burksi friikatega, proovides nina alla pandud karpe ja molluskeid vältida. Nägin, kuidas David vaikselt burksi seest tomatit ja salatit välja smuugeldas. Loomulikult tabas ka Richard ta teolt ja kallas üle järjekordse puudevabrikuga, mis Matti üle kohviku naerma ajas. Telefon näpus tegi Richard itsitades pildi, et Lynnile (Davidi naine) järjekordne fototõestus saata.
Restoranile andis iseloomu ka seal ringi rapsivad teenindajad, kes kõik olid meiesugused seljakotirändurid, ühel huvitavam aktsent kui teisel. Richard kandis hoolt, et iga tüdruku päritolu välja uurida, neid ükshaaval meie juurde viibates. Kui Emma nimeline siniste triipudega kirjatud linakarva blond nõusid tuli korjama ja oma perfektse inglise keelega Richardi küsimustele vastas, poleks ma aimatagi osanud, et tegemist ei ole kohalikuga. Siinkohal lifehack - Richard tajus ära, et tegu ei ole austraallasega ning selle asemel, et teda ameeriklaseks pidada, uuris ta esmalt, kas tüdruk on pärit Kanadast? Ennist väsinud silmad läksid särama - Richard tabas naela pihta! Vaatasime kolmekesi jahmunult Richardit, kui tüdruk silmnähtavalt reipamalt nõuded kuhjaga köögipoole sammus. Meie ammendamatu nõuannete allikas muigas kavalalt - alati pakkuge esmalt Kanada, kui arvate, et tegu on ameeriklasega. Nimelt olevat kanadalasi solvav ameeriklasteks pidada, vastupidises olukorras on aga tegu pigem komplimendiga. Pange siis kõrva taha. :D
Mu süda sulas, kui mehed magustoidust loobusid, et kodus mu tehtud sticky date puddingut süüa. Ei tea mis nad selles nii erilist leiavad, aga millegi pärast armastavad kõik siin seda magusat kleepuvad ollust. Kugistasid suure tüki rohke kastmega üle kuhjatud kooki kõhtu, hiljem oiates voodi poole loivates. Ma nii naudin nende rutiiniks saanud lõunauinakuid - ideaalne võimalus üksinda ringi tuiata ja midagi küpsetada. Uskuge või mitte, aga leidsin viimaks - peale kuute kuud - sobivad toorained, et identne küpsisekook teha, nagu Hetke aegadel kombeks oli. Mehed paistsid väga rahule jäävat, tehes erilise pingutuseta poolele koogile otsa peale. Kui nad veel mu vanaema meistriteost saaksid, koliksid nad vist otsejoones Eestisse ära.
Pühapäeval sõidutasime Davidi Proserpine lennujaama. Naljakas, kuidas siin igal pool lennujaamad asuvad, üks väiksem kui teine. Tean, et David ei jaksanud koju minekut ära oodata, mis tõttu tundsin tema üle heameelt. Suudan teda igati mõista, kuna erinevalt minust, ei hiilinud ta iga hommik üksinda kohvikusse, vaid pidi ärkamisest magama minekuni sotsiaalne olema.
Tagasiteel sõidutas Richard meid Proserpine kesklinna. Hindan tohutult tema ponnistust meile võimalikult palju siinset ümbrust näidata. Olin sekundiga müüdud, kui pisikeste laternatega kaunistatud tervisekohviku leidsime! Uskumatu, aga menüüs oli isegi “Matcha Latte”... alates Melbournest lahkumisest pole seda põhimõtteliselt ühestki kohvikust leidnud või kui olen, maitseb see nagu vetikamaitseline kibe kört. Minu rõõmust hoogu juurde saanud Richard hakkas kohe guugeldama, kust ta saaks mulle sama matcha pulbri ja vajamineva varustuse muretseda. Õnneks suutsin ta maa peale tagasi tõmmata.
Peale hiiglaslikku lõunat (hunnik lasanjet ja mitu tükki kooki) tundsime ühiselt vajadust end liigutada. Muidugi sõitsime bowlsi mängima, Richardile ka ideaalne võimalus Fionale tere öelda (Fiona on ta üks kümnest prouast, kes talle silma on jäänud).
Kuna tiimides enam ilma Davitita mängida ei saa, otsustasime individuaalselt enda eest võistelda. Leppisime kokku, et mängime kuni viie võiduni. Algselt kiiresti lõppev mäng venis lõpuks pea kahe tunniseks rebimiseks, mis meil kõigil adrenaliinist vere keema ajas. Minul õnnestus kuidagi esimesed kaks punkti korjata, Richard ja Matt iga korraga aina vaiksemaks jäädes. Teised neli mängu võitis Richard ja siis juhtus midagi. Matt, kellel kõik eelnevad mängud napilt aia taha läksid, hakkas järjest võite korjama, kuniks lõpuks pidime nägu krimpsus ka viiendas mängus tema võitjaks kuulutama. Richard ei suutnud seda uskuda… terve tee koju pomises, et kuidas sai nullist võitjaks tulla, kui tema pidi vaid ühe mängu veel võitma? Itsitasin omaette.
Õhtusöögiks tegime sooja kitsejuustusalati rohkete köögiviljadega. On aeg natukenegi enda ebatervislikku eluviisi tasakaalu viia. Muidugi, et balanss liiga paigast ära ei läheks, pugisime hunniku allesjäänud küpsisekooki ka peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar