esmaspäev, 8. jaanuar 2024

Hooaja lõpp

 

HEAD UUT AASTAT!  

Veedan parajasti aega enda lemmikkohvikus, Perthi kesklinnas, otse meie hotelli taga. Peenikeste mandlikujuliste silmadega barista keevitab mu tellitud alternatiivpiimaga kohvi, kinnitades oma professionaalsust ainuüksi kannu hoidmisega. 

Tegemist ei olnud klassikalise vaoshoitud asiaadiga. Viipas nimetissõrmega rinnale kinnitatud sildile - MIKE - ning soovitas mul ükspäev Kenya V60 proovida, olevat meeletult hea uba seekord. Ta justkui oleks teadnud, et aasta tagasi oli Kenya filtrikohv ainuke, mida ma suutsin suu sisse võtta.

Poetasin veel mõned laused ning torkasin kõrvaklapid kõrva. Blogi vajas kirjutamist ja aeg armu ei anna... Tõenäoliselt äärmiselt ebaviisakas käitumine minu poolt.

...

Tarpingule on selleks hooajaks joon alla tõmmatud. Mõelda vaid, et eelmine aasta polnud ma sellel ajal Kellerberrinis töötamist alustanudki ... nii palju väiksema saagiga aasta. Ka sünnipäevade maratonile panime kaksikute sünnipäevaga ilusa punkti.

Kepsutasin juba nädal enne 27. detsembrit Raidi ja Raini ümber, suutmata enda rõõmujoovastust sünnipäeva organiseerimisest varjata. Eestlaslikult tagasihoidlikud, nagu nad on, manasid kerge pingutusega ette tõsise ilme, otsekui oleksid pidanud liiga kaua minu entusiasmi taluma. Rüüpasid lonksu sparglist ja puuviljadest tehtud smuutit - kord kuus pidu pidada on nende arust rohkem kui piisav (Gertrudile ja Karlile karavan pargis korraldatud istumised). Näen vaimusilmas kuidas mu isa selle peale heakskiitvalt kaasa noogutab... :D 

Naeratasin neile ja vabandasin mõttes. Meiega, kelle teiseks nimeks võiks panna professionaalsed üritustekorraldajad, nagunii üllatus tegemata ei jää... Pilgutasin keedukannuga lähenevale Rasmusele vandeseltslikult silma ja asusime juba sama päeva õhtul plaanide kallale - jõusaal, tervislik toit, ei koogile, värskelt pressitud apelsini mahl jpt. ilmusid nimekirja nagu seened pärast vihma. Äärmiselt irooniline käitumine minusuguse pigilinnu poolt, kes salaja organiseeritud üllatusi rohkem kui tuld kardab. SAMAS, neid on kaks ehk kahekesi tähelepanu talumine on tunduvalt lihtsam. 

Nii palju viisakust suutsime säilitada, et lähtusime kõikidest nende minevikus mainitud soovidest. Mäletasime, et kui Karlil mõned nädalad tagasi geniaalne pannkoogihommiku idee tuli, näisid nad üpriski vaimustunud. Mõeldud tehtud! 

Sünnipäeva hommikul tormasime kohvitopsid näpus nende uksest sisse. Mina klõpsutasin pilte, samal ajal kui Karl lauldes käsi plaksutas ja Rasmus küünaldega melonit nende poole sirutas (Gertrud elab endiselt karavan pargis, seega tema oli sunnitud õnnesoovidega pisut ootama). Kui hiljem uhkusega enda professionaalseid pilte demonstreerisin, krimpsutas Rasmus nina, paludes järgmine kord ette mainida, kui ta kõhtu sisse ei tõmba. Itsitasin. Ma ei tea, mis kõhust ta räägib. :D

Sellest, miks meil on kombeks inimesi nende kõige olulisemal päeval niimoodi piinata, ei ole me veel ise ka aru saanud. Vähemalt ajas soe kohv nende ennist unised silmad särama. Kaootilise lambakarja kombel tõmbasime ukse sama kähku kinni kui see avatud sai. Lasime neil toas pisut virguda, enne kui mehed üheskoos jõusaali suundusid. On mulje jäänud, et kaksikud eelistavad selle toimingu kohe hommikul ära teha, et ülejäänud päeva enese harimise ja raha kasvatamise projektidele keskenduda.

Ma nautisin meie korralduste ülesehitust. Meestepande suundus jõusaali, mina jalutasin elevusest pakatades, raamat näpus, karavan parki. Ilm oli pisut pilves ja tuul leevendas aina kuumemaks muutuvad temperatuuri. Viimaks jahedasse kööki astudes tundsin kergendust - nii palju õhku, mida hingata! 

Peagi avanes mu seljataga uks ja ruumi tuiskas soe tuul, sahistades laual salvrätikuid ja keerutades juukseid mu näo ümber. Gertrudit nähes rõõmustasin nagu meepoti leidnud karu - nii palju oli rääkida! Ettevalmistustest ja jututeemadest meil juba puudust ei tulnud - hea, et kokkamine on üks vähestest valdkondadest, kus ma suudan multitaskida... Ampsasin tükikese prooviks tehtud pannkooki ega väsinud kiitmast Rasmuse geniaalset ideed proteiinipulber taignasse segada. Sellest sai eranditult peo staarkoostisosa.

Pooleteisttunniga ilutsesid hakitud puuvijad eraldi kausikestes, kõrval ära sorgitud Nutellapurk (ausalt ostsime uue ega kasutanud kellegi ülejääke), spreitav vahukoor, mitmeliitrine jäätis, pluss soolaste pannakate armastajatele praetud liha-sibula segu, kuhjas kausiga riivjuust ja kastmepotsikud. Suu hakkas ainuüksi mõttest vett jooksma, kui juustust nõretavat kastme sisse uputatud kooki ette kujutasin (ilmselgelt kuulun tiim soolaste pannakate rühma). Jäin koorega hakitud kiivitükke (nii meeldib kaksikutele kõige rohkem) silmitsema - uskusin, et sellest tuleb üks tore sünnipäev.

Kui kõik sai valmis sätitud, istusime ümber karavan pargi laua nagu suur armastav perekond. Pannkookide poolt põhjustatud elevus ajas üle ääre ja hea meelega oleksin hullumeelse kombel kõiki koostisosasid taldrikule kuhjanud. Ei tea mis maailmas ma elasin, kui arvasin, et pannkooke jääb kindlasti üle ning järgmise päeva lõuna kaasategemise pärast pole vaja muretseda.Plats oli vähem kui tunniga puhtaks söödud. 

Peo jätkuks lebasklesime toidukoomas diivanil, paljad jalad käetoele tõstetud ja kõht ära hävitatud pannkookidest üle koormatud. Liikumisvõime oli nagunii kadunud, seega panime päevale punkti pisikese filmiõhtuga (tarperite maailmas leiab see aset 12-päeval). Väljavalituks osutus vana hea Fookust, kus Will Smith meile  piisavalt kõneainet ja erinevate debattide jaoks materjali andis. 


Kaksikute sünnipäevast saadud positiivsuselaeng kandis meid läbi viimaste tööpäevade. Ühel hommikul tarpe üle tõmmates vaatasime teisi CBH töötajaid (CBH -  kõikide viljakuhjade isa, suurboss), kes harjad käes rahumeeli taevast imetlesid. Aegajalt tegid paar liigutust ning peatusid taas. Jaydenil ei jäänud see ka märkamata ning lubas järgmise harvesti asemel CBH asfaltipühkija positsioonile kandideerida. Muigasin vildakalt. Minu silmis teikitas pigem õdu - lauspäiksekäes harjaga afalti pühkida... see on sama hea, kui keegi paluks mul ämbriga ookeani tühjaks teha. Tänasin hoopis Quentenit, et ta meie tööpäevad nii põnevaks muudab. 



Naudime viimast päeva Kodjit




Kaksikute professionaalne juuksurisalong 



Quenten pani oma playlisti tööle ja saime sõitu nautida

Rasmus on rahul



Sinna see nutella kadus


Varjasin meloni ära 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Xiamen II

  Päike tõuseb Xiamenis hetkel kell 5:25. Tund aega hiljem, kui Eestis. Polnud küll viimase hetkeni kindel, kas tahan siinsetel lagunenud te...