Birgitti filosoofia minutid:
Jooksin mööda palmipuudega ääristatud promenaadi, pea pilvedes ega märganudki kohe silla all puumehikesi meisterdavat vanameest. Ümbritsetuna sadadest pisikestest kujukestest, tõstis ta mu samme kuuldes korraks pea, lehvitas ja paljastas enda hambutu naeratuse. Nagu Vahtramäe Emil, oli mu esimene mõte, või Ketut Söö, palveta, armasta filmist. Nii palju tööd, nii palju vaeva, kuid ikka leiab põhjuse maailmale naeratada. Iga üks meist vajaks killukest taolist ellusuhtumist.
Nagu Dale Carnegie on öelnud - elu tuleks vaadata, kui liivakella. Tema ülaosas on tuhandeid liivaterasid; ja need kõik läbivad aeglaselt ja ühtlaselt keskel asuva kitsa kaela. Mitte miski - v.a liivakella kahjustamine - ei paneks terasid rohkem läbi mahtuma, kui see füüsiliselt võimalik on.
Sina, mina ja kõik teised oleme nagu see liivakell. Meil kõigil on kindlasti lõputult ideid ja unistusi, mille saavutamine tänapäeva kiire elustiili juures näib tõenäoliselt meeletult keeruline. Pole siis imestada, et kõik olulisi samme edasi hakkavad lükkama...
Kirjutan seda lihtsalt sellepärast, et miski pärast olen viimasel ajal palju selle teemaga kokku puutunud. Isegi Will Smithi raamatut lugedes hüppasid kohe esimeses lõigus vastu tema isa õpetussõnad:
Sa ei ütle: "Ma ehitan suurima, võimsama ja suurepärasema müüri, mis eales ehitatud." Sa ei alusta sellest.
Sa ütled: "Ma laon selle ühe tellise nii täiuslikult, kui võimalik." Teed seda iga päev ja varsti on sul perfektne sein.
Samm-sammu põhimõte võib tunduda pikk protsess, aga ega Roomat ei ehitatud ka ühe päevaga. Ja mis su eesmärkidesse puutub, siis sarnaneb see rohkem universumi kui linnaga! Täpselt nii, nagu see naeratav vanamees. Kui ta keskenduks sellele, kui palju kujukesi tal tuleb meisterdada, mitte, kui palju armastust ühte mehikesse panna, oleks ta ilmselt juba ammu vaimuhaiglas lõpetanud.
Aga aitab targutamisest ja asume meie seikluste juurde. :)
...
5. jaanuar oli ametlikult viimane tööpäev. Rotilaibahaisuses Kodjis tarpe parandades ja auravat plastikut sisse hingates vaatasime Rasmusega üksteisele otsa - lubasime päevast maksimumi võtta, olgugi, et tööpäeva lõpuni näis terve igavik olevat.
See oli ajule liiga suur amps - polnud mõtet enda Kodjiga hüvasti jätmise rõõmu varjata. Võimalik, et ainuke asi, mida tarpingust igatsema ei jää. Ülejäänud: seltskond, öised ärkamised, pikad tööpäevad… oli õnnetunde tekitamiseks piisav. Tegime Quentenile ja Calile pisikesed kingitused, kallistasime ja jätsime enda koduks saanud aiatoakestega ja väliköögiga hüvasti.
Kindlasti on paljudel nüüd küsimärgid silme ees - mis edasi? Edasi lasen saatusel end kanda, nagu mul ikka kombeks on. Seda posititust kirjutades istun näiteks Perthi erikohvi kohvikus, kus mandlikujuliste silmade ja hapra kehaga seljakotirändur chemexeid ja V60 kallab. Rüüpasin ka ise ühe mandlipiimaga flat white, et enda austust taolise töö vastu väljedada.
Perthi sõitsin eile Cali ja ta kihlatu, Barbaraga. Gertrudiga Kellerberrinis üheks päevaks hüvasti jättes tundsin end ootamatult veidralt. Justkui oleks tükike minust maha jäämas...Kõlab väga dramaatiliselt, aga nii ma tundsin. Kolm kuud koos veedetud aeg on oma jäleje jätnud ja Gertrud oma ehedusega süstib minusse eriskummalist julgust.
Minu kergenduseks kujunes autosõit äärmiselt lõbusaks... Cali naine, kelle teravad barsiillannalikud näojooned äärmiselt hästi Caliga kokku sobisid, tõi lauale aina uusi ja uusi “blond-momente”, mille peale ma rõõmust käsi plakustasin, sest kipun ka ise taolisi asju tegema. Äkki ongi see "kaardi mitte lugemise oskus" miski, mis naiseks olemisega kaasas käib? :D Pidevatest vetsupeatustest rääkimata.
Perthi jõudes oli päike loojunud ning linnatänavad peomeeleolus rahvast lookas. Saime enda armsa aastavahetuse pundiga (Karl, Siim, Artur) jälle kokku, et veel paar päeva enne Balit nendega aega veeta. Õhtu üllatuskülaline oli Brigitte Susanne Hunt, kes läbi Arturi meiega koos linna peal lõpetas. Naljakas, kuidas varem vaid uudiste lehtedelt nähtud inimene, päris elus nii lihtsaks ja omasuguseks muutub. Unustasin täitsa ära, et tegemist on Eesti ühe kuulsaima naisega.
Karliga, kellega me esimesest päevast peale ühise keele leidsime, tiirutasime mööda Perthi toidukohti, jättes ülejäänud seltskonna katusebaari järjekorda seisma. Kohe näha, kellel on toit number üks prioriteet elus. Pargipinki restoranina kasutades, sõime kolmest burksist ja kahest pakist friikatest koosneva koti tühjaks. Karl jagas viisakalt ka meie ees keksivale kajakale palukese ning korjas kohusetundlikult isegi selle prügi maast üles, mis meile ei kuulunud.
Päevad perthis möödusid märkamatult. Teisel päeval läksid Artur ja Siim sealse kandi suurimale festivalile Rufust ja teisi lemmikuid kuulama. Me Karliga ei tundnud end piisavalt suurte fännidena, et taoline summa välja käia. Põrutasime hoopis Mandurahisse! Teate ju küll mu suurt matkamise armastust - nii sündiski spontaanne idee Cliftoni järve äärde minna. Perthi kesklinnast tunniajase autosõidu kaugusel. Veekogu kohale ehitatud laudtee oleks meid nagu eesti Rocca al Mare promenaadile lennutanud, ainult lõputute õlekõrte asemel ilutsevad seal u 2000 aastat vanad tromboliitid. Lõunapoolkera suurimad. Igast infotahvlist vaimustusse sattunud Karl viis mind kurssi, et jaanuar-mai on madala veetaseme tõttu nende vaatlemiseks parim aeg. Vedas!
Viiekilomeetrine matkarada viis meid läbi ämblikuvõrgu allee, mis küll pildilt ei paista, aga oli kindlasti üks ämblikerohkeim koht mu Austraalias veedetud aja jooksul. Armastan taolisi aktiivseid tegevusi - nii palju aega huvitavate vestluste mahapidamiseks. :)
Peale matka oli meil loomulikult kõhud erakordselt tühjad. Ma proovin mitte mõelda, kui palju raha me viimasel nädalal väljas söömise alla oleme matnud. Tähendab - investeerinud. Resto väljavalimine käis kähku, kuna Karli silmad läksid sõna “burks” kuuldes särama ja mis mul saaks selle vastu olla. Pealegi, teadsin täpselt kuhu suund võtta. Aasta tagasi valati Mandurahi promenaadiäärne burksi koht kümnete kiidusõnadega üle.
Teadsin, et me ei pea pettuma. Puhtalt visuaalsel pildil põhinedes. Laeliistude külge paigutatud heledad tulukesed lõid loojuva päikese taustal erakordselt mõnusa atmosfääri. Näljahädaliste kombel tellisime burksidele lisaks hunniku bataadifriikaid.
Ma ei suutnud enda rõõmu varjata, kui Karl ka oma armastust bataadifriikate vastu avalda. Tellisime selle auks topeltportsu ja kolmekordse koguse kastmeid. Peetagu mind nii tervislikuks kui tahes, siis bataadifriikad rohke aioliga on mu alati jah-toit. Moodsad inimesed kutsuvad seda vist "guilty pleasure" iks.
Toidulummuses kaotasime täielikult ajataju. Toetasin pea käele ja kuulasin kuidas Karl enda madala võluva häälega vestles. Teemad küündisid kõikjale ja muidugi polnud talle otsa vaadates võimalik selgelt mõelda.Vaatasin hetkeks Karli seljatagant paistva maali poole. See oli tuhmides sügisvärvides maastik, varjuline metsaniit ja kaugusest paistev sakiline mäetipp.Veidi end kogunud, vaatasin tema sügavsinistesse silmadesse, läksin ähmi täis ja prahvatasin kaks korda mõtlema ta küsimustele vastuseid. Mis iseenesest on ju positiivne.
Kui meie ümber sügavkuldne tuledemeri tärkas, tõi- reaalsus meid maa peale tagasi. Pidime tagasi Perthi sõitma. Karli kella põhjal hakkas teistel festival lõppema.Vastu tahtmist ajasime end püsti, tegime minu nõudmisel frozen jogurti peatuse (nagu me poleks juba piisavalt söönud) ja lendasime läbi pimeduses helkiva maantee Perthi poole.
Jõudsime täpselt festivali lõpuks tagasi. Alati lõbusad Artur ja Siim kirjeldasid meile värvikalt, kuidas nad olid sunnitud mitu tundi vastu higistnõretavaid inimesi hõõruma. Õlut rüüpava Siimu sõnul ei jäänud me millestki ilma. Artur, see-eest, ei saanud vist endiselt aru, et ta on tagasi hotellis. Ümises ja keeruas end mööda tuba, olles siiani oma suurimast lemmikust, RUFUSest, lummatud. Võimalik, et ma pole kunagi kohanud inimest, kes mõnda artisti nii tulihingeliselt fännaks. Kui Artur vaikselt Rufuse-mullist välja tuli, istus ta ohates diivanile ja tunnistas, et oli lausa pisara lava ees poetanud.
Positiivne meeleolu kandis meid läbi õhtu. Kondasime mööda Perthi baare, saime Gertrudi ja mu vahvate Kellerberrini poistega kokku. Lôime lusti kohalikes kôrtsides saksofonihelide saatel, kuniks nägu ringi lendamisest helkis. Olin Gertrudit nähes nii õnnelik, nagu poleks üksteist 24-tunni asemel aastaaega näinud.
Järgmisel hommikul ärkasin jälle ammu enne teisi. Täpselt nii nagu mulle meeldib. Tegin kiire jooksutiiru mööda Perthi linnatänavaid, käisin pesemas, vinnasin seljakoti selga ning võtsin suuna juba tuttavasse kohvikusse. Uhkes üksilduses rüüpasin mandlipiimaga matchat ja sukeldusin blogimaastikusse, kuniks teised aegamööda ärkasid.
Pikale veninud õhtu jättis oma jälje. Palju aega meil ei jäänud. Saime BSH ja ta sõbranna, Hannaga, mõnusas brunchi kohvikus kokku, tellisime hunniku süüa ja veetsime suurem osa hommikust kohvitassi taga muljetades. Hanna oli nii tore - oma süsimustade juuste ja säravate silmadega täitis ta meie kohvilaua kõikvõimalike vahvate seiklusjuttudega. Brigitte kõrval värvikaid kirjeldusil isades.
Hiljem kõrvetava päikese all jalutades saime aru, et suurt midagi enam teha ei jõua. Ma pidin lennujaama põrutama. Jätsime kaheks nädalaks hüvasti, et siis peale reisi uuesti Perthis kokku saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar