Kunagi, môned kuud tagasi, olin ma surmkindel, et vôtan endale kanad (Eestis). Olgugi, et kardan neid rohkem, kui vendade Grimmide loodud Häbelik avalikku esinemist. Igaljuhul leidsin selle motivatsioonipuhangu ajel põhjuse sukelduda sügavale kanade pidamise maailma. Suurem osa jutust unustasin loomulikult paar sekundit peale selle lugemist, kuid üht asjaolu, mis kangesti George Orwelli Loomade Farmi meenutas, mäletan siiani: kui karjast üks kana sureb ja tahad teda uuega asendada, ole ettevaatlik. Uusik peab kompanjonide hulka ilmuma nii, et teised seda ei märkaks. Ehk parim variant on öösel, kui vanad olijad magavad. Hommikul ärkab uustulnukas karja keskel üles, uskudes ilmselt isegi, et on alati sinna kuulunud. Teised kehitavad tiibu, süüdistades võõra kana nägemises enda halba mälu. Meenutab mulle kangesti Georg Orwelli “Loomade Farmi”.
Täpselt nii saabusin ma Nimmitable Bakerysse. Varajastel hommikutundidel, täpsemalt 3:50. Kuuma aurava ingveriteega termos näpus, vaatasin lootusrikkalt Pabutha ja Aleci motelli poole, suutmata nende saabumist ära oodata. Justkui oleksin alati seal töötanud. Ka töökaaslased ei näidanud ühtegi uustulnuka võõrastamismärki üles, hõigates mulle lihtsaid ülesandeid, mille tegemine ei tohiks ka algajale raskusi valmistada.
Jõudes asja tuumani, tegi Caroline sel nädalal kõigiga lühikesed “arenguvestlused”, kus jagasime vastastiku tagasisidet. Põhjusega täitus süda rõõmu, positiivsuse ja ülima rahuloluga. Carolin valas mu üle nii ilusate sõnadega, mida poleks ühegi omaniku suust oodanud. Otse ja vahetult tõdes, kuidas viimne kui üks siinsetest kolleegidest on mu tööga rahul ja ta ise loodab, et jään siia plaanitust kauemaks (Septembrini). Koos Williga oleksid nad valmis isegi sponsorship lepingule alla kirjutama, millest ma hetkel küll viisakalt keeldusin. Pea aastaga ei ole Austraalia suutnud minu truudust Eesti vastu murda, seega kaheks aastaks ma end ühegi kohaga siduma ei hakka. Kõik mu pere, sõbrad ja muud loomad, kes siia lugema satute, võite end tänada - viimne kui üks teist on piisavalt põhjust andnud, et mu süda endiselt Eestisse kuuluks. :)
Nüüd aga nädala suursündmus! Matt, minu armas roadtripi kaaslane, on Indoneesia ringreisilt tagasi ja tuli enne enda töö algust mulle Nimmitabelisse külla! Naljakas, kuidas arusaam vahemaadest siin elades muutub. Kui mälu mind ei peta, siis Euroopas elades naljalt 900km kaugusel asuvale sõbrale nii muuseas, "kiire vahepõikena", külla ei sõidaks… siin aga võristaks nagu Haapsallu. :) Okei Tartusse... Niisiis jättiski Matt külma Mebournega hüvasti, toksis google mapsi Nimmitabel bakery ja oli iga tunniga aina rohkem langevast temperatuurist shokeeritud.
Tegelesin parajasti ühe paljajalu sisse vantsinud kliendiga, kui läbi koogivitriini kolme pusa sisse mässitud Matti nägin, soojas pilgus lõbus sära. Proovisin tõuslainena tabanud rõõmujoovastust alla suruda, kainet mõistust säilitada. Oleksin nagu kauaigatsetud pereliiget näinud. :)
Heameelest kepsutades istutasin ta kaminale kõige lähima laua taha, lastes tal siinse katastroofilise kliima üle naeru kõkutadada ja end tühjaks rääkida. Loole annab vürtsi juurde asjaolu, et seljatatud öö veetis ta autos! See selgitab, kuidas ta enne kaheksat siia jõudis. Igal juhul peale suurt kruusitäit tulikuuma chaid ja paari pirukat tundis ta end taas inimesena ning suundus meie armsasse pappmajakesse. Ei läinud kaua, kui sain Mattilt humoorika sõnumi: ta polnud kindel, kumb oli soojem kas öö jääkülmas autos või meie juures. Itsitasin, suutmata tööpäeva lõppu ära oodata.
Vahetult enne lõunat saabus enda vahetust alustav Kati. Sinised silmad suurte prilliklaaside taga säramas, oli ta Mattiga juba tunnikese enne tööd lõbusalt vestelnud. Ka talle tegi tema reaktsioon siinse külma üle palju nalja.
Kui koju läksin polnud ta hõõgava ahju juurest kaugemale liikunud. Meie Melbourne aegadel soetatud sinine seljakott oli lahti kistud ja kõik vähegi sooja andvad hilbud välja sorteeritud. Naer tikkus peale. Keegi pole kunagi vist rohkem mu lapsepõlve toa nurgas kükitavat tooli meenutanud, mis nädala lõpuks kõikide nädala jooksul kantud riietega kuhjus.
Aga olgem ausad, tegelikult tal vedas. Kliimamuutus, mis võinuks kui jääkülm vesi krae vahele sadada, kulges tasa ja targu. Peale 28-kraadist sooja maandus ta 16-kraadisesse Melbourne, saades mõned päevad aega harjumiseks. Nüüd tundub ehk meie -5 kuni 10-kraadi omal viisil talutav, rääkimata sellest, kui ta enda töökohta suundub. Seal ei tohiks alla 10-kraadi temperatuur langeda.
Meenutuseks, siis Nimmitabel on üks Austraalia kõige külmemaid punkte. :) Matt ainult möirgas naerda ega tahtnud ühegi minu “vedamise” teooriaga nõustuda. Tore, et tal on kuldaväärt omadus kõik negatiivne naljaks muuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar