"Äkki peaks Itaaliasse kolima," käis Kati ühel õhtul pikemat aega peas sepitsenud idee välja. Mina, kes ma äsja “külmkapis” pesumasinat tühjendasin, kiitsin idee pesukorviga õhus viibutades heaks. Lõin vaimusilmas pildi mõnest hubasest paekivimajast peenes mägikülas, mis on peidetud oliivi-, mandariini ja sidrunipuude rägastikku. Naabriproua kostitaks iga natukese aja tagant äsja valmistatud oliiviõliga ning hommikul haaraksin maja nurgast kollase linnaratta, millega vuraksin läbi käänulise tee otse turule. Hoolikalt valikisn kohalike kaupmeeste lettide vahelt õhtusöögimaterjali, pannes sama palju rõhku leti taga konutavale onukesele, kui tema hunnikusse seatud saadustele. Köögiviljad olgu samasuguse armastusega koheldud nagu õnnelikult rohumaal ringi tatsavad kanad.
Kati mõtted tüürisid Sitsiilia poole, kus tema IT karjäärile ja suurele pasta armastusele suuresti toeks oldaks. Palusin tal kindlasti ka Bolognast läbi põigata ja tellida üks kurikuulus spagettidesse mässitud bolognese, mis naerab põlglikult kõikide teiste raguu ideede üle. Hetkeks mõttesse vajunud Matt vangutas pead, tema eelistaks hoopis Indoneesiat.
Tagasi reaalsusesse tulles, kannatab Itaalia oodata. Hetkel olen enda muinasjutulises Bombala (main street) tänavakeses piisavalt õnnelik, et siin veel mõned kuud pesitseda. Seda enam, et hiljuti tituleeriti mind meie maja peakokaks - miski ei saaks mu hinge rohkem rõõmu ja elevusega täita. Lõpuks ometi olen leidnud kaks ohvrit, kellele enda tervisest pakatavaid brokkoli-kimchi-läätse-kanepiseemne eksperimente sisse suruda. Aga nagu käsi ekstaatiliselt kokku plaksutav Kati ütles - ta pole ammu end peale söömist nii hästi tundnud, pühkides minema kõik varasemalt segama tulnud ebatervislikud isud ja aegajalt kimbutava väsimuse. :) Ja mu inimkatsed alaku! Kusjuures australlased oma ebatervisliku elustiiliga on minu jaoks ammendamatu inspiratsiooniallikas.
Väsimusest rääkides, juhtus siin teisel pool lompi ka tilluke ime ning me leidsime võimaluse töö-kodu vahele ka kiire pubi külastus mahutada. Võite vaimusilmas minu entusiasmi ette kujutada, kui Kati ja Matt kell seitse õhtul (ma lähen kell 6 magama) mu tuppa sadasid, teatades, et nüüd on pubisse minek. Esmalt keerasin teise külje, nendes üldse välja tegemata… kuid siis hakkasid süümepiinad kimbutama. Olin ju Pabudhale hommikul lubanud, et annan ennast kasvõi korraks näole. Proovige ise keelduda, kui teisel vaatamata 3-tunnisele unele silmad entusiasmist kiirgavad ja sõnad kinnitavad, et sellest kogemusest ei tohi ma ilma jääda. Uni ei huvita isegi nii väikeses linnas kedagi, kui mängus on üleriigiline ragbi turniir.
Vaevumata toa valgustamisele energiat kulutama, kompisin pimeduses kapis, haarates esimese ettejuhtuva kampsuni, voodipeatsele riputatud spordiretuusid ja komberdasin silmad kinni liiga eredalt valgustatud kööki.
Matt, kes rahulolevalt diivanil koodi kirjutas, kukkus (taaskord) üle maja mürinal naerma. Nii kõvasti, et vetsus meiki viimistlev Kati pistis uudishimulikult pea ukse vahelt välja, suunurk üles tuksatamas. Tore, et kedagi mu tagurpidi selga aetud kampsun ja unesegane näoilme nii õnnelikuks teeb. Matt muudkui kõkutas, proovides naeru vahel arusaadava lause moodustada, et ta pole ammu nii entusiastlikku peolooma näinud. Põrnitsesin teda pisut altkulmu ja hakkasin kummikuid enne jalga panemist ahju ees soojendama (ainsad jalanõud jooksutossude ja töökalosside kõrval). Matt ei suutnud itsitamist lõpetada, kuniks viimaks lohutas veidi murelikumalt, et ma tohiks end halvasti tunda, kui otsustan koju magama jääda.
Lõppkokkuvõttes võisin rahule jääda. Oleksin kindlasti terve nädala kahetsenud, kui koju põõnama oleksin otsustanud jääda.
Puhtalt Caci värvikalt kirjeldatud jutu eest, kuidas mõned aastad tagasi üritasid paar kodanikku kohviku seifi varastada, võis õhtu õnnestunuks lugeda. Päris maskidega pangarööv ei olnud, kuid 90% klaasist koosnev uks löödi ööhakul välitooliga puruks. Suure lärmi peale hüppas pagarikoja kõrval elav vanake uksest välja. Ristisin ta mõttes grandioossete kavatsustega Kreeka jumal Hermeseks.
Loo kulminatsiooniks oli Hermese käes olev "relv", mille teravat nina ta enda tekitatud põrgulärmi saatel röövlite poole sihtis. Kui arvate, et tegu oli õhupüssi, noa või mõne muu terariistaga, siis eksite. Ükskõik mis tavalise sõjariista asemel valis vanake eelmisel õhtul püütud pesuehtsa mõõkkala. :)))
Nüüd vähemalt tean, miks kohalike elu üksnes kalastamise ümber tiirleb, kuigi hakkan vaikselt uskuma, et võibolla olen tõesti teisele planeedile sattunud… ja mööda härmas kõnniteid ringi tatsavaid paljajalu jalutajad ei aita mind ümber veenda.
Või siis kuuluvad Nimmitabeli elanikud “Amishite elustiili” pooldavasse põlvkonda, kes sõitsid ilma elektrita haagismajadega punktist A punkti B, tirides enda järele kodu aseainet. Väikest gaasipliiti, kokkukäivat lauda ja toole, nautides täielrinnal minimalistlikku looduslähedast elustiili. Puhtalt asjaolu, et siin peetakse hobuseid koerte asemel, toetab minu hetke ajel välja paisatud fakti.
PS! Eile jäätusid meil pagarikojas torud ära. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar