Laupäeval töllerdasin mööda Cooma toidupoodi nagu Rudyard Kiplingi "Džungliraamatu" kangelane, Mowgli. Siiras tänu Charlottele, kes vähemalt üle nädala võtab südameasjaks mind Nimmitabelist välja sõidutada. Cooma, mida ma varem Abja-Paluojaga võrdlesin, on ühe kuuga muutunud pompoosseks New Yorkiks! Oh seda rõõmu, kui kleenuke kohviku teenindaja vikerkaarevärvilise toasti nina alla asetas ning idudega kaunistatud avokaadoviilud ja professionaalselt paigutatud peedi-fetakreemituustid momentaalselt mu maitsenäsad aktiveerisid. Ainuüksi taolise hunnitu heaolutunde nimel, tasuks kõigil Nimmitabelis mõned kuud veeta. Nii tore!
See postitus on tegelikutl eelmise osa “jätk”, ei taha teid liiga pikkade tekstidega traumeerida.
Nädala lõpetasime omamoodi kaosega. Sain kohe aru, et midagi on valesti, kui kell neli hommikul telefon järeleandmatult värisema kukkus. Minule, kes ma iga päev samal ajal ärkan, oli kontrast silmatorkav. Ahju kõrval varbaid soojendades avasin Adaminaby Bakery vestluse, kus Caroline uhkes üksilduses monoloogi pidas. Viimane märk kellestki teisest oli tunnike tagasi, kui Adaminaby baari kuninganna, Kelly, kurtis tohutu seljavalu üle ega saa tööle minna. Ise veel imestas, miks keegi tema kõnedele ei vasta. Kell kolm hommiku … :) Andsin omapoolse diagnoosi, mis konditsioonis ta parjasti olla võis.
Kell 4:30 oli Caroline riides ja valmis üle pimeduse varjus puhkavate mägede Adaminabysse sõitma. Isegi Sophie (inglanna, kes minu asemel Adaminabysse kolis) ei näidanud elumärki - tema tööpäev iseenesest juba käis. Kümne minuti asemel pidas Caroline kannatus vastu kolm ja pool. Põrutas veidi kiirust ületades Nimmitabelisse, korjas mind peale (miks mitte ühe eestlase napakat elustiili ära kasutada) ja palus esimese asjana mul end appis “tööle” logida. Kas pole mitte imearmas! :)
Nii me siis vurasime kahekesi läbi sünkja pimeduse, meelelahutuseks kõikvõimalikke stsenaariume läbi ketrates. Kõige loogilisemana näis, et Sophiel pole lihtsalt levi - igapäevane seal mägede vahelises augus, kuhu levi ulatub vaid hea tuule korral. Igaks juhuks ei hakanud Carolinile mainima, et Sophie alustas hiljuti tööd ka bakeryst üle tee asuvas baaris, mis kõlas ideaalse selgitusena antud olukorrale. Võisin ennast hiljem suu pidamise eest tänada… .
Kui tund aega hiljem pagarikoja ette keerasime tuled igal juhul põlesid. Hingasin kergendunult - vähemalt on Sophie tööl. Carolin tuiskas nagu tuulispask sisse, tabades ust lukust lahti keerava Sophie otse teolt. Oli siililegi selge, et ta jõudis mõni minut enne meid ehk 1.5 tundi hiljem, kui kohvik pidanuks avatud olema. Caroline jäi professionaalselt rahulikuks. Poetas vaid, kas ta ikka teab, mis kell tööpäev algab? Sophie nägi välja nagu vette kastetud kana, silmaalused magamatusest kottis ja juuksed suurest tormamisest räsitud.
Kohe, kui Caroline kuuldekauguselt kadus, tormas ta minu juurde murega ega temast alkoholi haisu ei õhka. Ei tundnud midagi. Jätsin mainimata, et kooliajal olin ainuke, kes otse peolt tulnud klassikaaslaste juures grammigi alkoholihaisu ei haistnud, samal ajal kui mõni tegelane kõrval nina krimpsutas… Sophie kõõritas veel korraks üle õla ning kinnitas minu teooriat - neil läks eelmine õhtu pikale.
Aeg meile ei halastanud, tõtates armutult kella kümne suunas. Caroline kiikas iga minuti tagant närviliselt telefoni. Mind oli vaja Nimmitabelisse tagasi saada, kuid keegi pidi Sophile appi jääma. Kelly valis tööpäeva üle laskmiseks just pühade aja ehk erakordselt tiheda päeva (isegi Adaminabys). Olime juba valmis klienditelt transpordi osas abi paluma, kui Charlotte ärkas ning lubas mu ise kohale toimetada. Ideaalne! Sain raha selle eest, et enda inglismaalt pärit sõbrannaga autos lobiseda:)
Kui arvasime, et Adaminabys oli kiire, siis Nimmitables toimunu oli sellega võrreldes nagu öö ja päev. Paar-kolm aktivisti tahtnuks lausa küünarnukkidega teed tegema hakata... Silmad kõigil suurest kookide nägemise rõõmust säramas, olgugi, et nii mõnigi meenutas välimuselt rohkem Suurt Piscsoud, kelle põhitegevus oli olematu raha tuulde loopimine.
Kergesti nakkavast rõõmust lummatud, vastasin klientidele samaga, tundes särtsaka Michelli ja alati muheda Heleniga koos töötamise üle suurt rõõmu. Mingil seletamatul põhjusel sujub meie kolme koostöö alati tohutult hästi. Caroline mainis seda isegi hommikul autos - Helen oli meie viimase tööpäeva kohta nii mõnegi hea sõna poetanud.
Päevaveerul jalutasin koju, viimsestki nahapoorist vaieldamatu rahulolu õhkumas. Teate küll seda tunnet, kui ühte päeva oleks justkui kolm päeva pressitud ja võid igat hetke rõõmuga meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar