Matti algsest plaanist Nimmitables mõned päevad veeta, sai nädal... võib olla rohkemgi. Tema Melbournest soetatud Volkswagenile hakkas siin hubases jääaugus nii väga meeldima, et otsustas päevapealt sussid püsti visata.
Olime parajasti Katiga kahekesi tööl, kui äsja autot registreerima suundunud Matt käed taskus tagasi tuli. Olin hõivatud ühe pretensioonika farmeriga - hambad sama mustad, kui meie kaminast välja pudenev süsi - kes soovis kõik vorstipirukad ükshaaval üle vaadata, enne kui endale sobiva välja valis. Ärge muretsege, ka selle tõi ta peale paari ampsu (raha tagasi nõudes) tagasi. Kati, kellel õnnestus kohvimasina taha varjuda, sai üle ritta sätitud kohvitasside Matti elamustest lühikokkuvõtet kuulda. Ise kiikasin kella, mitte mingi valemiga ei saanud ta juba 3h kaugusel asuvast linnast tagasi olla.
Pikk lugu lühidalt: vaevu jõudis Nimmitabelist välja sõita, kui auto hakkas meie insenerist poolakale kummalisi signaale andma. Ilmselt kikitas kõrvu nagu issi iga kord, kui Eestis temaga ringi vurame ja auto natukenegi teist häält teeb. :)) Kui ennast samas olukorras ette kujutan, oleksin ilmselt muusika valjemaks keeranud ja kõik kapotisügavusest tulevad kummalised helid enda leelutamisega summutanud. Matti puhul ei näe sellist asja ka kõige hullumeelsemas unenäos... Ta tõmbas tee äärde, tegi paar analüüsivat tiiru ümber masina (ma arvan) ja keeras otsa ringi. Ennist sekundiga läbitud kaheksa kilomeetri jaoks kulus tal pea tund, andes autole iga natukese aja tagant teeserval puhkust.
Usun, et Matt sooviks sügaval sisimas meie mägikülakese planeerijale Jakobsoni preemia anda. Kodanik, kes oleks võinud ükskõik mis turismimagneti linna sissesõidu juurde paigutada, rajas sinna autoremonditöökoja... Linna, kus ei ole isegi toidupoodi?! Pisut analüüsides näib isegi mõistlik, kui taolises eraldatud kohas on toimiva auto omamine elulise tähtsusega. Palun nüüd iga päev Mattil enda ebareaalse vedamise eest tänulik olla.
Mis autol katki on, ma täpselt öelda ei oska. See läks minu arusaamade jaoks liiga keeruliseks. Miski kapoti all, mille parandamine maksab 3500$.
Kui auto probleemid välja jätta, näib Matt meie juures vahetult õnnelik. Töö, mida ta enne järgmist esmaspäeva alustada ei saa, võimaldab tal rahumeeli aklimatiseeruda ja vaba-aega programmeerimise online kursustega sisustada.
Nagu ajakiri Sirp kunagi kuulutas, on inimene sotsiaalne loom ehk kui mina või Kati kodus oleme, saab ka Mattil see karikas täidetud. Kati, minu ustav majakaaslane, kannab hoolt, et kui mina kella 5-6 ajal unenägude maale suundun, tunneks ta end koduselt ja teretulnult (?).
Matt lausa trillerdas elevusest, kui ühel päeval peale tööd koju jõudsin ja ta üksikasjalikult mulle Kati arvutimängude jaoks loodud vesti kirjeldas. Ärge muretsege, ka mina polnud taolisest vidinast midagi kuulnud. Parimaks võrdluseks on ehk paintballis kasutatav varustus, mille niisamuti endale külge kinnitad. Küljel rippuv juhe tuleb arvutiga ühendada ja lõbu alaku. Iga liigutuse peale vibreeriv vest paneb sind tundma, nagu oleksid üks neist ekraanil ringi kalpsavatest koletistest. Võimsa efekti saab ka filme vaadates või muusikat kuulates - kujutage ette, kui veel taolise asjandusega maratoni joosta?! Neli tundi tasuta lõbustusparki automaatselt garanteeritud…. Ühesõnaga küllap muud neil kahel õhtute sisustamiseks vaja ei lähe. :D
Piinlik, kuid polegi Katit teile lähemalt tutvustanud. Mõni ime, et osad siin peavad teda minu külmast tekkinud hallutsinatsiooniks…
Kati, kelle puusani ulatuvad maasikablondid juuksed on enamasti tugevasse krunni põimitud, on üks targemaid ja loovamaid inimesi, keda ma enda vahva elu jooksul kohanud olen. Kui tavaliselt kalduvad inimesed kas humanitaar- või reaalsuunda, siis tema kuulub nende õnnelike hulka, kellel on mõlemad potid täidetud. Öökullina veedab ta enamus öödest arvutimänge luues, enda IT-firmade jaoks projekte otsides/ uusi koode kirjutades. Kui aju puhkust vajab, haarab pintsli/ kudumisvardad ning peagi sünnib ületamatu kätetöö. Kõige tipuks suudab ta luua jalustrabavaid kooke, mis nii mõnelegi professionaalile silmad ette teeb. Ta nii muuseas õppis neid ajaviiteks tegema...
On vist okei, et ainuüksi Kati ja Mattiga samal ajal ühes ruumis viibimine on tõsine hoop enamiku enesehinnangule. Nende kahe vestlusi kuulates noogutan vaikides kaasa, samal ajal kinnitades, et asi on lihtsalt keelebarjääris ja minu mõistusega on kõik korras… Pealegi armastan ma intelligentseid, tarkasid inimesi - saan nii palju motivatsiooni, inspiratsiooni ja tahtejõudu. Pluss mis saaks olla parem, kui elada koos inimestega, kelle poole saad ükskõik mis küsimusega pöörduda ja tead, et abi on alati garanteeritud. :)
Siia lõppu sobib suurepäraselt mõni päev tagasi juhtunud autovõtme seik, kui enda missiooni "leida Mattile asendusauto" edukalt õnnestunuks lugesin. Vajas seda ainuüksi pooeli jäänud autoregistreerimise lõpetamiseks, mille tähtaeg armutult lähenes. Tõeliselt närvesööv protsess tema jaoks. Rahvusvaheliste lubadega sai Victoriast ostetud autot ainult ühes kohas - kohapeal - registreerida. Aplaus siinkohal Eesti digitaalmajandusele. Ehk siis pidi autota Matt leidma viisi, kuidas ennast 3h kaugusel asuvasse asutusse toimetada, kuhu ükski buss ega takso ei sõida. :))
Õnneks olen tal mina, kes olukorra lahendamise enda põhimissiooniks võttis. Ühel hommikul fritüüris sõõrikuid keerutades kurtsin probleemist meie leivamees Darrenile, kes kaks korda mõtelmata enda monster trucki kasutamiseks pakkus. Mõtlesin, et ta teeb nalja. Kas maailmas leidub meessoost kodanik, kes nii lihtsalt on valmis võhivõõrale autot laenama? Darren vaid kehitas õlgu, hoiatades, et auto sööb meeletult kütust. Võti pidi pagarikoja kontori ülemises sahtlis olema.
Peale tööd haarasin juhiste järgi võtme ja tõttasin võidukalt koju. Matt, kellel murest juuksed halliks hakkasid minema, lösutas veidi nukralt diivanil. Kui taipas, et viibutan tema poole võtmetega, täitusid ta oliivikarva silmad pisut segaduses lootuskiirtega. Ülevoolavalt kirjeldasin Darreni sooja südant ja viskasin pika jutu lõpuks talle võtme, mille Matt niisama lihtsalt õhust kinni püüdis.
Uuris võtit ühelt ja teiselt poolt, surudes alla peale tikkuvat muiet. Tänas südamest, kuid küsis tagasihoidlikult, kas ma olen ikka kindel, et see on õige võti. Teate küll mind, kuidas ma rõõmujoovastuses poole mõistusest kaotan (oleks tagumine aeg seda muuta)... Seega viimane asi millele me bakerys tähelepanu pöörasin, oli võtme väljanägemine. Üleüldse, kui ma elan linnas, kus akende asemel võrku kasutatakse, siis miks ei võiks autovõti kapivõtme moodi välja näha ... Seega kehitasin pealtnäha enesekindlalt ta küsimuse peale õlgu. Kui endiselt võtit uuriv Matt võtmehoidja küljes olevat kirja “Shed Key” märkas, kukkus ta nii kõvasti naerma, et ilmselt kuulis seda isegi Kati bakerysse. Mõned minutid hiljem kõnevõime tagasi saanud Matt, ei suutnud nentimata jätta, et kuuriga pole ta veel oma elus sõita proovinud. Jah.. ma tõin talle kogemata pagarikoja kuuri võtme.
Müsteerium muidugi, miks taolised olukorrad ainult Mattiga koos olles juhtuvad?? Hiljem leidsin kõrvalt sahtlist loomulikult õige võtme ka ja Matt sai järgmisel päeval edukalt auto registreeritud.
PS! Ühel hommikul avastasin, et mu vannitoas elutsev deodorant oli ära jäätunud. Elu on ikka seiklus. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar