Sri Lanka jõulud

 

Päike oli kahvatu-sinises taevas kohutavalt kõrgel. Kohvikutes, poodides ja suviselt rohelusest pakatavatel tänavatel levis täiskasvanute rõõmus jutuvada, rõkkas nende ümber tiirlevate elevil laste rõõmukilgetest. Kõik õhevil peagi saabuvast jõuluvanast, kes juba juttude järgi kargelt Lapimaalt põhjapõtradega Austraalia poole lendab. Astridi on see vähemalt eriti lahkelt ja abivalmilt käituma pannud. :D Tim võttis vaevuks vaid piiluvaid päkapikke mainida, kui ta välkkiirelt voodisse hüppas ja unejuttudeks valmis olekut sellega näitas. Ühesõnaga, lapsevanemad on ilmselt tiba kurvad, et jõulueelne päkapikkude aeg selleks aastaks otsakorrale hakkab jõudma. 

Kohvikus möödus 24. detsember äärmiselt meeleolukalt. Kell kaheksa löödi pudelitelt korgid maha, naerusuised kliendid sättisid ennast sõprade keskis mõnusalt kohviku laua taha ja hakkasid proseccot kulistama. Kõik väsimatult korrutamas, et on ju PÜHAD. :D Inimesed valasid meid üle lõputute tänusõnade ja heade soovidega, mis ühest küljest andis palju rõõmu, kuid teisest küljest olime õhtu lõpuks energiast tühjaks imetud. 

Keset lõunapausi jooksis Woisha - kelle mahhagoni värvi juuksed olid peale värskendavat juuksuris käiku lopsakamad kui eales varem - minu juurde teatega, et oleme mõlemad kutsutud Sri Lankalaste jõulupeole. Jõllitasin talle juhmilt otsa, peas veel viimased cappuccino ja latte tellimused tiirlemas. Mis Sri Lanka jõulupidu? Woisha itsitas ja proovis kiiruga mu mälu värskendada, kui paar päeva tagasi üks kuuene sri lankalaste seltskond meil söömas käis ja mina neid teenindasin. Ilmselt poleks see mulle midagi öelnud, kui nad Woisha kohalolu poleksid uurinud. Noogutasin ja andsin üsnagi ebaleva vastuse - Gretel läheks ilmselt mu abi vaja, et Timi pere jõulusööminguks ettevalmistused tehtud saaksid. Kuid pidu ei hakanud enne seitset, seega andsin alla ja leppisin asjaoluga, et pean võhivõõrana peole ilmuma. Ilmselt "ainus võõras olemine" mind ei häirinudki, pigem pidin üle pika aja enda mugavas kodusest õhtusöögi režiimist välja astuma.  

Kell 18:45 vuras Woisha enda tillukese apelsinivärvi põrnikaga Woolsworthi ette. Hüppasin peale, tema lendlevast rohelisest kleidist lummatud. Kahetsesin, et ei võtnud vaevaks isegi pead ära pesta, juuste kammimisest rääkimata. Autos sain teada, et isegi Woisha jaoks on see perekond põhimõtteliselt kamp võõraid, mis mind veel rohkem imestama pani, miks nad meid sinna kutsusid. Nii palju teadsime, et perenaine Astrid ja pereisa Tony on kunagised Food Republicu omanikud, ammu enne Johni ja Jasoni aega. 

Majake asus Bellbirdi tänaval, pisikeste punastest tellistest laotud eramajade rajoonis. Parkisime auto mapsi juhatatud aia ette, mis muidugi ei takistanud meid kahte “orienteerumisetalenti” maja taga otsimast. Aga no tõesti ei paistnud mitte ühtegi sissepääsu ega väravat. Peale viiendat korda edasi tagasi tiirutamist, avastasime et selle sama kõrge põõsapuhma taga oligi tilluke trepp, mis meid peasissepääsuni viis. Tundsime end lausjuhmarditena ja lasime itsitades kella. Ilmselgelt olid ka sellel mõned tehnilised viperused ehk pidime Astridile helistama ja paluma end sisse lasta. 

“Woisha, Brigatti” juubeldas Astrid oma kõhetuid käsi kokku plaksutades. Tema nägu ronkmustade lokitatud juuste all oli hapravõitu, kui lausa kiirgas emalikku soojust. Astridi kõrval seisis kiitsakas kastanpruuni nahaga Tony. Tema punasest nailonist särk oli hoolikalt sirgeks triigitud ja pikkade varrukatega, aga pisut loperdav. Astrid ja tema abikaasa, kelle nimi mul oli sekundiga peast pühitud, juhatas meid läbi kitsukese piltidega ääristatud koridori tagaaias olevale terrassile. Aiatoolid olid kaarjalt ümber suure laua paigutatud, igaühel neist keegi istumas ja uudishimulikult meie poole vaatamas. Mul läks seest õõnsaks. Ilmselgelt polnud neil õrnaaimugi mida me seal teeme. Astrid paistis äärmiselt rahul olevat, silus kätega seeliku sirgeks, köhatas hääle puhtaks ja hakkas meid uhkusega tutvustama. Pikk jutt lühidalt - olime Astridi poolt tehtud üllatuskülalised perele. Proovisin peas illusiooni luua, kui ma järgmine aasta Sauele tulles kaks aafriklast või hiinlast endaga kaasa võtaks.

Õhtu aga kujunes ootamatult lõbusaks. Kõik lapsed ja lapselapsed hakkasid riburadapidi meiega lobisemas käima, erinevaid jooke ja toidutaldrikuid lahkelt ette laduma. Eelroa sõime iga üks eri terrassi otsas pingil istudes, kuid pearoa ajaks lohistasime toolid suure pika laua taha. Austraalia traditsioonide kohaselt mängisime “white elephanti” ja “Christmas crackersit”. White elephantiga puutusin Ameerikas ka kokku ehk kõik kingid laotakse toa keskele, igaüks saab loosikorvist endale järjekorra numbri, mille alusel hakatakse ükshaaval kinke võtma. Kink tuleb samal hetkel avada, andes teistele võimaluse selle nende korra ajal ära “varastada”. Sri Lankalased, südamlikud ja vaoshoitud nagu nad on, olid kohendanud mängu endale meeldivamaks, andes meile võimaluse valida, kas ikka tahame algselt saadud kingitusest loobuda. Kui nüüd Ameerikas kogetut meenutada, siis meie muidu rahumeelses kooritunnis lõpetasid pooled suurest hasardist sinikate või muhuga otsa ees. 

Minu kotis oli pudel veini, juuksemask ja sportlik seltskonnamäng. Alkoholipudeleid on soovitatav siin riigis varjata, kui just ei tahagi neist lahti saada. Imekombel suutsin selle alles hoida - teadsin, et Timile võiks see vein väga meeldida. Austraallased ei ole tegelikult alkohoolikud... 

Christmas crackeri mäng viidi läbi vahetult enne pearoa serveerimist. Istusime kõik pika laua taha ja mängu eesmärk sarnanes natuke Eestis tuttava munade koksimisega ehk siis haarad enda ees oleva paberist piduliku kaunistuse, ise hoiad ühest otsast, paremal istuv naaber teisest ja tõmbate samal ajal - võidab see, kes tervema poole endale saab. Paki sees on tavaliselt väike lipik humoorika küsimuse -vastusega, pisike meene (mul oli nt plastmassist auto..) ja värvilisest paberist kroon, mida soovitatakse õhtu lõpuni peas kanda. Minu vasakul käel istuv perepoeg, Ashley, suutis selle muidugi juba enne lahti harutamist puruks rebida. Vedas tal. 

Proovisin peale prügiks muutunud paberikuhja nägemist endas ellu tärkavat keskkonnasäästjat alla suruda ja peole keskenduda. 

Magustoiduks suundusime tuppa. Astrid ja tema teine lapselaps, Oakley, olid meile imearmsa laua katnud. Lillelise linaga kaetud ümmargusel laual lebasid ühesugused taldrikud, millel seisis pisike kohvitass, pits traditsioonilist Sri Lanka oranžikat alkohoolset jooki, kaks šokolaadikommi ja üks rohelises paberis pakike (seal sees oli jõulukook). Iga taldriku ees oli nimesilt, minu rasket nime ignoreerides ristiti mind Estoninnaks. :D 

Ülejäänud õhtu möödus naeru ja lauamängude saatel. Ashley isa Jeff, elavaloomuline ilmekate silmadega hotelliketi pidaja, jahtis silmadega laual olevaid veel joogiga varustatud pitsiklaase. Palus Astridil kiiresti kardina poole vaadata, ise teise käega tema pitsiklaasi märkamatult enda ette haarates. Itsitasin vaikselt. Ilmselgelt ei jäänud see ka Woisha teravatele silmadele märkamata ja andis pikemalt mõtlemata ta Astridile välja. Sellele järgnes vilgas sõda rohelisse paberisse pakitud kookide pärast. Harutasin vaikselt enda pakikest, Jeff haaras juba kolmandat ja toppis selle tervenisti suhu. Astrid koputas talle hõbelusikaga vastu pead, paludes tal teistele ka mõne jätta. Jeffi naine raputas enda läikivmustasid pulksirgeid juukseid, olles abikaasa lapsikust käitumisest sõnatu. Nõjatusin tooli seljatoele ja vaatasin, kuidas need kolm nägelesid nagu tõeline perekond. 

Kui koogid söödud sai, tõi Jeff lagedale mängu “5 sekundit”, mida kahestes tiimides mängima hakkasime. Mina + inglise keelne kiirreageerimise mäng kõlas juba eos katastroofina. Minu maailma kõige armsam paariline, Astrid, kelle kuulmine tema kõrges vanuses kõige teravam ei olnud, polnud ka suureks abiks ehk ilmselgelt jäime viimaseks. Kui suutsin küsimusele  “Nimeta 3 asja, mis on Austraalias” lusikas vastata, pidasid nad ilmselt kõik aru, kas minu kupli all ikka on kõik korras. :)) 

Koju jõudsin peale südaööd. Napilt oleksin aias pidanud magama, kuna viis minutit peale uksest sisse astumist läks kogu maja automaatselt alarmi alla. Timi pere juures veedetud jõuludest teen eraldi postituse, et need eeposed siin liiga pikaks ei veniks.

Reedel sain üle nelja nädala vaba päeva, veetsin selle päev otsa mööda kohvikuid kooke süües. :)) 

Hikari on Chelsea lemmikkohvik - tore et enne Perthi seal käidud sain. :) Proovisin esimest korda sessami lattet. Nii hea oli. 

Chaneli poe jõulukaunistused

Minusuguste raamatuhullude paradiis! 

Max... :D 

Woisha ja Chelsea otsustasid minuga selfie teha ja selle kohviku ipadi taustaks panna, et nad mind liiga igatsema ei hakkaks haha .:D Darren hüppas ka pildile. 

Sri Lankalaste eelroog 

Krabi

Woisha

Woisha ja Ashlay

Oakley sai kõrvarõngad kingituseks. Peale kolmandat kokteili tundus ta sellega päris rahul olevat.

Paremal on Tony 

Magustoidu laud

Jõulude eelne nädal

Vaatasin ühel hommikupoolikul kohvikuaknast sisse tulvavas helekollases valguses tantsisklevaid tolmukübemeid ja proovisin end misjonliku agarusega veenda, et nelja päeva pärast on jõulud! Loetud päevade pärast visatakse lumiselt õdusas Eestis seapraed ahju, mida hiljem perekeskis värske kartuli ja vanaema tehtud maailmaparima hapukapsaga alla kugistada. Muidugi nüüdisaja vegan-apostlite peale mõeldes, võib traditsiooniline seapraad mõne taimse versiooniga asendunud olla. Mõtted rändasid igatsevalt siin maal tundmatu joogi - glögi - juurde, kuni soe tuulevinu, mis jõulukaunistustega kaetud uksest sisse iilis, mu juukseid sasis, nullides kõik kõlaritest laskvate jõululaulude pingutused ja käiku võetud asjupesu veenmisoskused. 

Teisest küljest, on hetkel Melbourne külastav päikesepaiste sel aastal haruldus, mis kinnitab mu väljamõeldud teooriat, et kogu universum proovib minu siinviibimist võimalikult koduseks muuta. Olen alati vihma armastanud. Ka praegust postitust kirjutades istun Fat Cupis ja vaatan väljas kallavat vihma, mille piisad ei lange enam ülevalt, vaid läänetuul on kallutanud nad viltuseks valinguks. Justkui hõiskaks maailmale, et võtke aega iseendale, mõnulege sooja teki sisse mähituna diivanil, pugige süümepiinadeta piparkooke ja vaadake mõnd inspireerivat filmi. Tema madalad rõhuvad pilved muudavad päeva nii muinasjutuliselt ilusaks, mis aitab laes rippuvatel ja seinte äärtes seisvatel lampidel toa sooja kuldkollase valgusega täita. Lisaks pole vist vaja mainidagi peale suurt sadu õhku paisatud lõhnabuketti, mis ilmselt iga teise meist nostalgiliselt lapsepõlve tagasi viib… Ma ei tea, kuidas ma nüüd jõuluteemadest vihmale armastuste avaldamiseni jõudsin, aga palun näidake Eesti kohati muserdavale ilmale minu poolt tänuavaldust. :D 

Enda eestlasliku pilguga Austraalia jõulumelu hinnates, sarnaneb siine olustik üpris palju Michiganis vahetusaastal kogetuga (kui soe temperatuur välja jätta). Novembri lõpus hakkasin silmama üleöö uhketesse kaunistustesse ehitud kodusid, kus võis tajuda ameerikalikku “naabrist vingemad dekoratsioonid” õhkavat hasarti. Kes tegi enda eesaiast põhjapõtrade ja jõuluvanaga Lapimaa, kes riputas punast kulda ja karda igale võimalikule postile. Mõni vedas lausa õhku täis puhutud elusuuruses lumememme või jõuluvana aeda, kes tuulega igale möödujale kustumatu naeratusega lehvitab. 

Kingitustega on lood nagu ilmselt igas teises riigis – rahvas läheb pöördesse ja 90% kaotavad reaalsustaju ja kaine mõistuse. Mu meeltes mõlkus Ameerikas nähtud hullumeelne Black Friday osturalli, mis ka siin maal jõulukinkide ostmisele uhke avapaugu andis. 

Jõululaupäevale eelnenud nädalatel marssis kohvikusse iga hommik terve plejaad suurte paberkottidega külastajaid (ilmselt olen seda igas postituses nüüdseks kirjutanud :)) ), lauad šokolaadikommidest ja värvilisse paberisse pakitud kingitustest lookas, meie higist nõretades täis tuubitud kohvikus edasi-tagasi jooksmas. Hetkel vaja mineva konditsioneeri sisse lülitamist ei saa me endale lubada, korgid plõksatavad veel enne välja, kui jõuame “on” nuppu vajutada. Aga nagu ikka elus, on ka siin kõik tasakaalus. Muidu nii pretentsioonikad kliendid jätavad veinibokaali najal oma tavapärased sõnaohtrad tiraadid lausumata ja lepivad seekord pisut vedelama muna või jahedama kohviga, säilitades meie motivatsiooni tööd jätkata. Ma kas ei ole sellise “kohvikutes jõulude tähistamise” asjaga kokku puutunud või siis Eesti inimesed eelistavadki sõpradega koduseinte vahel rahulikult aega veeta. 

Mis mulle aga väga meeldib -  erinevalt ameeriklastest, kingivad austraallased sõpradele üldjuhul midagi pisikest ja söödavat (!). Olgu selleks kas eelmisel õhtul meisterdatud trühvlid, hoole ja armastusega kaunistatud piparkoogid või lihtsalt poeriiulitelt haaratud lindori kommikott. Sellest vinklist vaadatuna kehastab Melbourne sõnaotseses mõttes minu isiklikku maapealset paradiisi. :D Ameerikas omal ajal olid kommid alati teretulnud, kuid sellele  pidi lisanduma miski jääv, materiaalse väärtusega “mälestusese”.  

Kes mäletab, siis Austraaliasse maandudes olid mul suured plaanid üübertervislikuks hakata, kõiki komme ja muud rämpsu kui kulutuld vältida… aga siin ma nüüd olen - iga päev poetab keegi püsikas järjekordse kommikoti või suure piparkoogi põlletaskusse. Kas ma jätan need söömata? Muidugi MITTE. Teeb südame soojaks, kuidas nad on vaevaks võtnud isegi kommipaki ära pakkida, et mulle rohkem jõulutunnet sisse süstida. Et mitte nii robustselt üldistada, siis üks armas vanem naisteravas, kelle meekarva juuksepahmakas on alati viisakalt lokki keeratud, tõi mulle paberkotti pakitud jõuluhõngulise seebi. Kott sädeles nagu oleks sinna kleebitud tuhandeid tillukesi teemante. Olin nii liigutatud, et tänusõnad, mis üle mu huulte pudenesid ei kõlanud kuigi selgelt –jutt oli puine nagu halvasti esitatud read teatrilaval.

Grete ja Timiga oleme ka kingiteemadel sotid selgeks rääkinud ja jumal tänatud, nad on täpselt sama mõtteviisiga nagu mina - igaüks ostab endale ühe kingi, paneme kuuse alla ja rõõmustame lastega koos jõuluvanalt saadud üllatuste üle. Ei mingeid ekstrakinke üksteisele ja “ei” on päriselt ka ei ehk keegi ei pea pead vaevama taoliste mõtetega, et “äkki tema ikkagi teeb”. Ilmselt nad ise ei taju, kui suure murekoorma nad sellega mu õlgadelt ära võtsid. :) Täpsustuseks - kinkide tegemine on äärmiselt tore, aga ainult juhul, kui 100% tead, et teine tahab ja vajab seda. 

 

Natuke sel nädalal ees ootavatest plaanidest: 23-24. detsember saavad minu jaoks tavalised tööpäevad olema. 25. detsember, kui kõik kohvikud on tõenäoliselt suletud, läheme Timi vanemate juurde suurele lõunasöögile (teine erinevus - siin tehakse suured söömingud pigem lõunal, kui õhtul). Õhtul või hommikul avame Grete ja Timi juures lastega koju toodud kingitusi ja paneme pidustustega nädalale uhke punkti. Järgmisel nädalal ootavad mind viimased kolm päeva Food Republicus töötades, enne kui oma väheste kodinatega Perthi põrutan. Proovin teid siis kõigega kursis hoida. :)

Hommikujooks Blackburn Lake ääres

Max jätkab kommet mulle kohvide ja kommide teel sõnumeid saata. :D

Puud

 

“Milline imelius aktsent! Kust sa pärit oled?” “Kui kauaks sa siia jääd?” “Kui kaua sa olnud oled?” “Kas sulle meeldib Melbourne?”  - need lõpmatud küsimused, mida saan endiselt, mitu kuud hiljem (!), iga päev, vähemalt kakskümmend korda, kui minu hoovatav aktsent ka kõige vaoshoituma külastaja minu kohta uurima ärgitab. Igast ühest jäägitut sõbralikust õhkamas.  Chelseal on see juba omaette missiooniks saanud, kas suudan igal koos töötatud päeval uue rekordi püstitada, mitu korda mulle põhjalik taustauuring tehakse. Hetkel hoiab esikohta uhke number 31. :) 

Teiseks juturubriigiks on kujunenud minu peatne lahkumine. Nagu John kunagi ütles, ei jää Austraalias miski kellelegi teadmata, nii on ka minu Perthi minek suure kella külge riputatud. Iga hommik kell seitse platsis olev jässaka kehaga Brian,  kel ükski hommik ilma kolme magic kohvita ei möödu, on riburada pidi kõike meie püsikaid sellest uudisest teadvustanud. Aitäh Brian, et minu eest töö ära tegid. :) On isemoodi südantsoojendav näha, kui siiralt shokeeritud ja kurvad nad selle selle üle paistavad olevat. 

Minu üks lemmikpüsikaid - kiitsakas pikk kaheksakümne viie aastane jurist, Hoppy, kes siiani mind Miss Estonia 2021 tembeldab, ei saanud peale selle uudise kuulmist päris mitu head minutit sõnu suust. Vaatas nukralt kohviriiulit, tema helklevate hõbeniitidega kirjatud juuksepahmakas uksest tuleva tuule käes lehvimas, ja ütles, et kui temal oleks poeg, oleksin ma tema silmis number üks valik, kellest võiks tema minia saada. Kahjuks on tal ainult tütred. Mul isegi on natuke kahju  - äkki oleks sama naljakas, tark  ja lõbus nagu tema. Päev hiljem tuli poetas mulle väikese pambu pihku ja ütles, et vaataksin seda hiljem. Koduteel avastasin pisikese, ilusti kokku lapitud Austraalia lipu, mis ta loodab, hakkab mulle igavesti Melbourne meenutama. Uhkusega teatas ta, kuidas tema peene kondi ja efektse näoga abikaasa oli aidanud tal seda triikida. 

Kollektiivi siseseslt on Max ja Woisha on asjaks võtnud mulle hüvastijätu istumine korraldada. Jõulud on aasta üks tihedamaid aegu, mis on sobiva kuupäeva leidmise tohutult keeruliseks muutnud, kuid ehk suudame ühe õhtu leida, kus kõik koos kohvikus maha istuda. Max, kelle totraid nalju ma ilmslet kõige rohkem igatsema jään, on minu lahkumise omamoodi naljaks pööranud - kleepis kohviku riiulile paberi kirjaga mitu päeva minu minekuni on jäänud, lisades sinna oma sarkastilisele huumorile kohaselt suurelt “YAY” (rõõmuhõise). Minu ammulisuise uskumatuse peale pilgutas ta lõbusalt silma ja kepsutas tagasi kohvimasina taha, ise oma nalja üle ilmselgelt äärmiselt rahul. 

Ka köögipool on seda uudist kuuldes julgemaks muutunud. Mu suur kaitsja Sanjeev, kelle kastanpruun nahk ja suur must juuksepahmakas tema säravvalged hambad esile toovad, võttis vist ka uueks eesmärgiks mind enne minekut restorani õhtusöögile vedada. Puiklesin küll vastu aga viimaks andsin alla ja mõtlesin, mis see ikka teha saab… Ühiseaja leidmine osutus üllatavalt muretuks ja nii saimegi ühel õhtul Blackburni rongijaamas kokku. Sõitsime Camberwelli, kohvikuteparadiisi. Valisime kõige hubasemana näiva itaalia restorani, paludes endale kõige vaiksema nurga äärse koha.  Alguses nii katastroofilisena näiv ettevõtmine, kujunes hoopis äärmiselt toredaks ja silmiavardavaks õhtuks. Lobisesime põhiliselt Nepaalist ja kultuuridevahelistest erinevustest. Meid teenindas Emily nimeline elavaloomuline punapea, kes hoolitsevalt iga natukese aja tagant meile vett käis valamas. Mul ilmselgelt ei jäänud küsimustest puudu, kui vestluse teemaks on miski nii põnev riik, nagu Nepaal! Üllatavalt kombel ei tekkinud isegi keelebarjääri, mida kõige rohkem karsin. Kohvikus köögi ja saali vahel üksikuid lauseid poetades, on olnud meil kohati päris raske üksteist mõista. Lühikese lõigu kokkuvõtteks  - kui keegi teist tahab Nepaali avastama minna, on mul ideaalne sõber, kellelt kõik paremad kohad välja uurida. :) 

Neljapäeva õhtul toimus Food Republicus ühe pisikese firma jõulubankett. Minul, Darrenil ja Axelil õnnestus üritusele tööle saada, mis oli nagu Axel ütles “kõige lihtsamini teenitud raha tema elus”. Jason, meie teine omanik ja köögi boss, vaaritas terve õhtu sööke, nii et tema hõredamaks jääv liivakarva juuksepahmakas suurest pingest läikis. John ja Axel kallasid naeru lagistades veini välja ja mina Darreniga jalutasime vaagnatega inimeste vahel, oma vapustava aktsendi saatel tundmatuid roogasid tutvustades. Külalisteks oli kari naisi, kes õnneks kiiresti kõik veinid alla kulistasid ja vormi säilitamiseks poole toidust alle jätsid. Tormasime Axeliga nagu kaks näljast vaeslast kõike proovima - Jason on ausalt lihtsalt vapustav kokk! Tegime kiirkoristuse ja saime juba üheksa ajal minema. Jalutasin läbi tuttavat Blackburne roude kodu poole, taevas nii ideaalselt roosakas kuldkollane, hakates just vaikselt loojuma. Jalutasin läbi muinasjutulisi küla tänavaid koju ja jäin üle pika aja sekundiga magama. :)

Ma ei tea mis teema sellega on, aga millegi pärast mu loomus ärgitab kõigi avameelselt mulle puid laduma. Olge mureta - ma armastan sellist huumorit! Isegi varem end vaos hoidnud John lasi end viimaks vabaks ja täna peale tööd teatas üle saali Woishale - ise naerust vappudes - et nad peaksid minu peo korraldama alles siis, kui olen juba omadega Perthi jõudnud ehk teisisõnu tähistada minu ära minekut! :D '

Darren väsis õhtulõpuks päris ära

Amanda :))

Everything Seperate

 

Gooood moootniingg Birgitttiiiiii“ röökis max üle Blackburni, kui nägi mind kohviku poole jalutamas. Võpatasin. Olin raamatusse nii süübinud, et minu äraoleva lugemise aegu olin end ümbritsevast maailmast täiesti välja lülitanud. Postile nõjatuv erkkollasesse kombekasse mähitud ehitusmees võpatas, nii et aurav kohvitops oleks äärepealt asfaldile prantsatanud. Ehk ei olegi ma ainuke, kellel siin mandril käte ja silmade koordinatsiooniga probleeme on. Raputasin muiates pead ja hüüdsin pisut tasasemal häälele tere hommikust vastu. :D 

Taevast varjutas tihe pilvekiht, muutes kõik sombuseks ja jõuluselt hämaraks - olgu sa Melbourne tänatud oma erakordselt vihmase ja külma “suvega”. Kui kohvikusse jõudsin, vaatas mind Max nii rahuloleva näoga, nagu oleks midagi äärmiselt toredat teinud. Soojas pilgus lõbus sära. Itsitasin ja proovisin ukse juures paaniliselt vihmast nõretavaid juukseid saputada, et pisutki kasina inimese muljet jätta. Enam-vähem rahule jääva tulemuse saavutades, kõmpisin läbi köögi - kus mind pottide taga mässavad särasilmsed kokad hommikule tavapäraselt tervitasid- lokkerite juurde. Muide, järgmine asi, mis mulle austraallaste juures meeldib - neil ei ole kunagi hommikul paha tuju. Darren küll üritab siin väita, et enne kahte lattet temaga rääkida ei tasu, kuid aru pole ma veel sellest saanud.  

Aga mis siis siin Melbournes, vihmases ja endiselt jahedas Blackburnis, vahepeal toimunud on? Tulevikuplaanidest olen natukene rohkem selgust saanud. Saatuse tahtel juhtus minuni ootamatu võimalus kohe Perthi jõudes farmi põrutada. Haarasin võimalusest kinni, toksisin tööandja numbri telefoni ja Birgitti Pilvetile omaselt hakkasin ilma enda kõne läbimõtlemata uisapäisa helistama. Inimesel, kelle inglise keel ei ole just kõige paremal tasemel, ei tasuks vist nii julget käiku ette võtta… Oma kahekümnekuuendaks eluaastaks võiksin sellest juba aru saanud olla... Teisel pool liini haaras keegi liiga kiiresti toru, jämedat mehe häält kuuldes läks mul silme ees mustaks, suutmata enam üheski keeles normaalselt rääkida. Reaalsuses võis see kõlada umbes nii: “Hello! My name Birgitti, I would like to work in your farm. I love working.” Mees teisel pool tegi väikese pausi, ilmselgelt segaduses, ja vuristas mulle mitu head pikka lauset ette, millest ma sõnagi aru ei saanud (olen varem kindlasti maininud austraallaste äärmiselt segast aktsenti). Minu rõõmuks ei teinud ta kahe minuti jooksul mitte ühtegi pausi ning pani kõnele punkti lausega, et saadab mulle kellegi meili, minult ühtegi vastulauset ootamata. Kui peale kõne lõppu meiliaadressiga sõnumi sain, tõusis minu lootus farmi saada päris korralikult mõne protsendi võrra. Hiljem sain teada, et olin mehele äärmiselt positiivse mulje jätnud ning lubas kasvõi kellegi tuppa madratsi vedada, et saaksin nendega ühineda. 

Nädala keskel pidin enda kodinad Key juures kokku pakkima ja bungalow malaisialaste jaoks vabastama. Pole kindel kas kirjutasin sellest, aga algusest peale oli teada, et pean 7 - 18 detsember mujal elama. Nüüd tagantjärgi näib, nagu oleks kolimine justkui universumi poolt saadetud märguanne, pannes mind teadvustama, kui paljudest asjadest pean enne Perthi minekut lahti saama. Kirusin ühe jalaga koti suud vajutades enda kohevaid kampsuneid, mis siin jahedas kliimas mulle palju abiks on olnud, kuid seljakotirändurina võtavad asjatult ruumi ja annavad lisaraskust. Huvitav, mis mu peas toimus, kui veel mõned nädalad tagasi raamatupoest kaheksa paksu raamatut soetasin, ise imearmsast raamatupoest välja jalutades rõõmust pakatades… :)))). Kui tunnike hiljem vihast pahisedes viimase soki kotti surasin, tarisin hiiglasuure täistuubitud koti selga, tillukese plahvatamisohtlikus seisus seljakoti kõhule ja külgedele riputasin jalanõusid, laadijaid ja muid vidinaid täis kotid. Kätte haarasin raamatuid täis paberkoti, mis ühest otsast juba rebenes. Kokku seda kõike vähemalt 38 kg- jagu. 

Key bungalowst Timi ja Grete majani oli kuskil 1.5 km mööda künkaid - iseenesest ju lühike maa, kuid sellise koormaga sai see distants hoopis uue tähenduse. Juba majakesest välja jalutamine seadis minu usu endasse ja edukalt kohale jõudmise suure kahtluse alla. Paberkott hakkas enne rebenema, kui aiast väljagi jõudsin. Kogu tee asjad pudenesid ja loomulikult viimaks rebenes ka see neetud paberkott, kukutades kogu varanduse mööda mudast parki laiali. Kujutage nüüd ette mind, kes pole jõutrenni kes teab kui kaua teinud, seisab igast küljest ümbritsetud kottidest ja proovib maha kukkunud asjade järele kükitada… jumal tänatud, et vähemalt mu jalad treenitud on. Vaatamata sellele kukkusin suurest raskusest pikali. :)))  Ukerdasin seal, kuniks sain pealtnäha kõik asjad kätte. Tore oli, et kell pool öö oli (5:45 tegelikult) ja ühtegi vahvat jutuhimulist austraallast mööda ei tatsanud. Hiljem kaotatud asjade tuvastust tehes võisin enda üle uhke olla - suutsin ainult ühe raamatu ja viis imeilusat postkaarti ära kaotada. 

Kuna ülehindasin enda võimeid korralikult, oleksin äärepealt tööle hiljaks jäänud. Viskasin kotid julmalt Grete ja Timi ukse taha (kuna ma ei saanud uksest sisse..) ja jooksin Food Republicusse, laup higist pärlendamas. Käed värisesid pool päeva nagu haavalehed, mis triikitäis kohvitasside lauda viimisel eriti kasuks ei tulnud. Kui jutt Food Republicule läks, siis olen juba kolmandat nädalat järjest tööl ja uskuge või mitte, ma armastan seda kohta iga päevaga aina rohkem. Pisike kollektiiv, kellest igaüht kas üle päeva või kahe kohtan, on nii lähedaseks saanud, et proovin Perthi minemise mõtted hetkel peast pühkida ja olevikule keskenduda. Mu süda sulas, kui muidu nii järsk ja otsekohene Axel nukralt kohvi kallas ja uuris, miks ma Perthi lähen, kui nemad, mu sõbrad, on kõik Melbournes. Oleme kollektiiviga suhtluses jõudnud juba sellele tasemele, kus ka kõige vaoshoitum töökaaslane julgeb mulle lõbusalt puid laduda - huvitav mis teema sellega on, et ükskõik kellega ma vähegi sinapeale saan, hakkab mulle korralikult sarkastilisi nalju ette viskama? Võibolla nii ma need enda inimesed ära tunnengi :D. Muidu nii tasane Chelsea pilgutab vähemalt kaks korda päevas Maxile vandeseltslikult silma, kui nad järjekordse sarkastilise naljaga lagedale tulevad. Samal ajal vahetpidamata jahvatav Woisha röökis teatraalselt köögiakna juures, et ma ühtegi muudatust menüüsse tegema ei läheks, valged hambad tema piimašokolaadivärvi nahal vastu säramas. Ainsana läheneb asjale teistmoodi nepaalist pärit kahe meetrine Sanjeev, kes mind rüütellikult iga kord kaitseb, mis muidugi on ka omamoodi rohkem läbi nalja näideldud. Uskuge või mitte, aga isegi püsikad juba lajatavad mulle küsimusi stiilis "jumal tänatud, et ma varem ühtegi eestlast kohanud ei ole." ise samal ajal naeru lagistades ja vaheldumisi sorry korrutades. :D

Igatahes hetkel kutsutakse mind naljatades “Miss Everything Seperate”ks (kõik eraldi). Miks? Sest väidetavalt kaasneb minu nime alt saadetud tellimustega alati mõni klientide poolt palutud muudatus. Viimane piisk karikasse oli siin mõned päevad tagasi, kui üks tohutu juuksepahmakaga naisterahvas palus French Toasti (eestis tuntud kui rikkad rüütlid .. või vaesed rüütlid?) kujul, kus kõik saiale lisatud lisandid oleksid eraldi kausikestest. Põhimõtteliselt palus siis meie vapustava välimusega desserdi äärmiselt koledaks muuta, andes niigi hullumas kokkadele veel hunniku lisatööd. Omakaitseks ütleksin seda, et läksin Sanjeeviga, kes lõbusalt mu järjekordset totrat küsimust huviga ootas, plaani läbi rääkima ega lubanud kliendile taolist nalja enne, kui olin tema poolse nõusoleku saanud. Teised muidugi meie läbirääkimistest midagi ei teadnud, mis tõttu pidid kõik krambid saama, kui taolist meistriteost köögiaknast väljumas nägid. :))

Grete ja Timi juures on eluke väga toredalt möödunud. Üksinda bungalows elades jõudsin kümne päevaga juba ära unustada, kui lõbusad meie ühised õhtusöögid ja kooskokkamised olid. Oleme Gretega igaks õhtuks mõne põneva söögi välja nuputanud, et pärast koos toidukoomas laua taga vedeleda. Odin ja Astrid on nii väikese ajaga teinud suure arenguhüppe. Astrid, kes varem ikka plastmass nõudega sõi, on otsustanud meie moodi päris noa-kahvliga süüa ja Odin enda väikese abitooliga meiega koos laua taga istuda. Ka koduseinte vahel ei jää sarkastilistest naljadest ja puude ladumisest puudu, mis meie õhtud veel naerurohkemaks muudavad. :)

Amanda - minu üks lemmikuid :) 

Mu uus tuba Grete ja Timi trummiruumis 

Püsikad toovad lahkelt iga päev komme 

Brokkolipuu on õide puhkenud

Jõuluvana tuli kohvikusse 

Woisha

Chelsea :))

Chelsea ja Vincent