Melbourne

Pole midagi teha. Kui ööbime keset maantee äärset bensukat, mida ühelt poolt ääristavad mööda kihutavad rekkad ja teiselt poolt iga 20-minuti tagant tuututades sõitev rong, siis Birgitti Pilvet on kindlasti kell 5 hommikul üleval. Jooksma minna ei viitsinud, seega panin enda kollase keebi selga ja jalutasin poolteist tundi ümber tankla. Nii võin isegi kuulamist ootavate podcastidega järje peale jõuda. :) 

Pika tiiru lõpuks astusin tanklasse, et midagi head hommikuseks snäkiks osta. Uurisin parajasti riiulite vahel sealset šokolaadibatoonide valikut, kui minu juurde astus tõmmu, vanaema keraamilist kaussi meenutavat mütsi kandev meesterahvas. Eeldatasin, et araablane. Ilma sissejuhatava lobata küsis otse, kas minuga on ikka kõik korras? Polnud taoliseks vestluseks valmis, mistõttu võttis mul sekundi aega, enne kui küsimuse mõte kohale jõudis. Mehike oli kaks tundi autost jälginud, kuidas ma sihitult ümber bensujaama kõnnin. Kujutasin ette kuidas Matt seda kuuldes naerust püksi oleks teinud.. Iseenesest mõistetav, et taoline pilt tekitab igas teises kahtlust, kas selle inimese kupli all ikka on kõik korras. Proovisin endale kinnitada, et mehike tundis lihtsalt muret, kas minu autoga juhtus midagi. Peale põgusat selgitust, et maante ääres paremat kohta jalutamiseks ei ole, oli pilk tema silmis endiselt kahtlev. Küsis veel mõned täpsustavad küsimused ja tegi sääred, ilmselt hakkas tööle hiljaks jääma. Kui hiljem Mattile seda rääkisin, läks täpselt nii nagu olin arvanud. 

Õnneks suudan ma enda totraid olukordi alati õigesti ajada. Seekord siis täpselt naistepäeval.  Olin selle sootuks unustanud, kuniks Matt mulle pika jutu lõpetuseks kõige ilusamat naistepäeva soovis. Tähtsa sündmuse puhul lubas ta mu üle tavapärasest vähem nalja teha ja kõigega nõus olla, mis tegevused ma välja käin. Kuniks Matt munaputru sisse kühveldas, avasin telefoni ja hakkasin kõiki Melbourne Lindori šokolaadipoode ja parimaid kohvikuid välja guugeldama. Matt ei teadnud, millele ta just alla kirjutas. 

Suurlinna liikluse vältimiseks broneerisime ennetavalt koha Melborune äärelinnas asuvas Crystal Brook karavanpargis. Kui naljakas tunne oli tagasi olla… Karavanpargiga tabasime otse kümmnesse. Suure bassein, mängutuba koos PINKSIlauaga (tervitused perekond Saarmatele :) ),  hästi varustatud köögi ja pesemisvõimalustega. Isegi punase-kollase kirju batuut kükitas keset laste mänguväljakut. Matt läks kohe kontrollima ega seal vanuse või kaalupiiranguid pole.  xd  

Päeva teise poole veetsime Melbourne kesklinnas. Sain meenutada, kui vahva on siinsete mõtlematult kihutavate bussidega sõita, kus saad iga kord bingot mängida, kas seekord õnnestub õigel hetkel STOP nuppu vajutada. Eksisime vaid ühe peatusega. :) 

Naistepäeva puhul avaldasin soovi sushit süüa. Matt, kellel on kaasasündinud anne kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega kohad välja kaevata, leidis meile uskumatult laia valikuga restorani. Uksest välja ulatuva rivi põhjal oli tegemist linna kõige populaarsema sushi kohaga. Otse erikohvi kohviku kõrval ehk saime kaks ühe hoobiga. 

Sushi on üks toit, mida mõlemad olime ammuilma igatsenud ja polnud Austraaliasse saabumisest alates kordagi söönud (Perthi toidupoest ostetud nikerdis ei lähe selle kategooria alla...). Kui mitme meetrine rivi letile lähemale jõudis, sai pilt selgeks - kogu sushi oli naistepäeva puhul pea poole soodsam. Matt läks hulluks nagu issi rootsi lauas ja hakkas kõiki sushisid valimatult kokku ostma. Minu jahmunud ilme peale kehitas ta õlgu,  sushit võib ta lõputult süüa ja palus mul sama teha. Kaardiga demonstratiivselt viibutades, kuna kõik tänased üritused pidid tema kulul olema. Ilmselt alahindas mu söömisvõimeid ja lootis, et saab kõik ülejäägid ära süüa.  

Matt väänas pungil seljakoti selga. Plaanisime enne söömist väikese jalutuskäigu tema suurima iidoli kunstiteoseni teha.  Minu juhendamiselt suundusime Kobe Bryanti graffiti seina otsima. Enesekindlalt juhatasin meid läbi kitsaste tänavate kesklinnast veidi eemale, kohta, mis meenutas pisut Kloogaranna ja Kopli vahelisi alasid. Matti pilgus tärkas kahtlus, kui aina sügavamale tööstuspiirkonda sammusime - miks peaks sellises kohas Kobe Bryanti sein olema? Matt eiras minu enesekindlust, avastades peagi, et tulime täiesti vales suunas. Tegin nimetissõrmedega meelekohtades ringjaid liigutusi. Kuidas see võimalik on! Mattil oli jälle nalja kui palju, agaralt mulle meenutades, et vähemalt läbisin ma erinevalt temast ülikoolis orienteerumis kursuse. 

Tööstusalade tuur võttis meie päevast omajagu suure osa. Näljast oigav Matt kiirendas sammu, et kiiremini parki jõuda ja kotis ootavad sushikarbid avada. Pildistasin parajasti laialeheliste puude varjus paiknevaid pargipinke, kui Matt juba lõunapausiga alustas. Karp oli enne tühi, kui ma istudagi jõudsin. Ilmselt neelas pooled rullid tervelt alla... Kuniks ma enda portsu lõpetasin, leidis Matt päris Kobe Bryanti asukoha, kuhu siis enda kurgini täis kõhtutega lonkima hakkasime. 

Kolmandat korda sama tänavat ristipõiki uurides, julgesin juba võidukalt naerda, et Matt on sama lootusetu orienteeruja kui mina. Nägu krimpsutades oli ta aga surmkindel, et portreega sein PEAB siin olema. Imestan siiani, et me silm seda tabas, aga suurest pildist oli alles ainult Kobe õlg ja pool B-tähest - linn oli uue ehitusprojektiga seina ees algust teinud. :))) All pool on pilt, saate parema ülevaate.

Loomulikul läksime enne Whinny juurde tagasi minekut Tokui Sushist uuesti läbi. Uuesti tellimust esitades meenutas ta mulle kangesti Oliver Twisti, kes tühjaks söödud karbiga lisaportsu küsima läks…

Postituse lõpetuseks väike kõrvalepõige. Oleme viimasel ajal aina tihedamini omakeskis arutama hakanud, kuidas meie moodi ringi rännates standardid muutuvad. Kui kodus tahest tahtmata vaatad, et näokreem läheks näkku, hügieeniline huulepulk huultele, shampoon pähe, nõudepesuvahend nõudele ja käte seep kätele, siis praeguseks hetkeks on meil taolistest asjadest täiesti poogen. Kui toit hakkab otsakorrale jõudma ja külmikus on viimased karrijäänused, segame natuke maisi ja ube juurde, paneme tortilla vahele ja ongi puudu olev täidis lõunasöögiks olemas. Avalikes vetsudes nõusid pestes laseme muretult käteseepi taldrikusse, kui nõudepesuvahendit just käepärast pole. Kui käsi pestes seepi ei leia, ajab nõudepesuvahend või desinfitseerimisaine suurepärase alternatiivina asja ära. Kui kapis puhaste riiete kohal tühjus hakkab paistma ja ühtegi pesumaja läheduses ei leidu, pole probleemi - shampoon ja tulikuum vesi annavad ka pesumasina mõõtmed välja. Täiesti okei on ka hügieenilist huulepulka kreemi asemel kasutada ja vihmavett tee keetmiseks kasutada. Pidevalt mainitud kraanikausi spast rääkimata. Loodan et emps teisel pool maakera selle jutu peale ära ei minesta. :D 

Kurikuulus tankla parkla 

Crystal Brook Tourist Park

Nii rahul oma suhsiga 

Vanaaegsed kesklinnarongid 

Google pilt 

Reaalsus (Kobe õlg ja pool B-tähte on näha)

Matt tegi salaja pilti 

Päästeoperatsioon

 

Meid matkal kinni püüdnud tuul ei vaibunud ka öösel, vaid peksis vastu Whinneyt nii, et üks hetk olin üpris veendunud, et lendame kogu kupatusega ees olevast künkast alla (see oli väike süütu mägi, ärge muretsege). 

Muidugi midagi ei juhtunud. Sain taaskord  ainult enda hommikutiirul looduse ilu lummuses ringi seigelda. Jalutasin nagu loomaaias. Valgesaba-pamphirved (Bambi) kalpsasid sammude peale küngastel kasvavate põõsastike vahele,  lihastes kängurud põrnitsesid mind üksteise kõrval ohutust kaugusest,  pardid liuglesid riburadapidi peegelsiledal jõeveel ja  hiiglaslikud rohutirsud ei paistnud jala alla jäämise pärast muretsevat. Kui tagasi autosse jõudsin oli Matt üleval, overnight oatsi karp tühjaks kraabitud (meenutab väga issi hommikust jogurti söömist) ja palus mul temaga koos loota, et see asjandus peab eesseisvale mäkke sõidule vastu. Mõni meist ei saanud terve öö Whinny pärast muretsemise tõttu magada… 

Ma teadsin, et meil veab. Whinny ei vedanud meid alt. Olgugi, et sekundiks tundus juskui hakkaksime tagasi vajuma, mootor karjus ja auto liikus VÄGA vaevaliselt. Unustasin vist isegi hingamise hetkek ära.  Mäe otsas jättis Matt auto tee äärde seisma, toetas pea kergendunult vastu rooli ja pidi korraks hinge tõmbama - stressi level oli nii suur.   

Lubasime Whinnyle rohkem mitte taolisi väljakutseid esitada. Külavahe tee kulges läbi inimtühjade asulate, aegajalt veidi suuremate külade, kuid enamasti piki rohelisusest pakatavat loodust. Möödusime kitsast sillast, kus kaks meest üle ääre upitasid. Ma pobisesin vastust ootamata midagi rohkem iseendale, et huvitav mida nad seal küll teevad. Matt haaras (loomulikult) kohe sõnasabast kinni ja hakkas asjalikult mulle rääkima, kuidas nad loendavad kalu.  Iga hooajaks tuleb statistika teha. Põrnitsesin teda mõned minutid kahtlustavalt - jutt paistis liiga jabur, et tõsi olla, samas tema näos ei liikunud ükski närvi, mis sellele vihjaks. Matt, proovides tõsiseks jääda, nähvas veel uskumatult, kas ma üldse midagi kalastamisest tean… aga lõpuks purskas ise ka oma häma peale naerma. :D 

70-kilomeetrid läbi kitsaste mägiteede pakkus meile palju silmailu,  kui paremale-vasaklue kaldus pimekurvid hetkeks mainimata jätta. Kirss tordil olid ei kusagilt välja ilmunud kari jalgrattureid, kes muretult keset teed kooserdasid. Hea oli, et me kedagi alla ei ajanud. Mitte et see kõik oleks,  kilomeeter hiljem sõitis meile vastu kümnest kuue meetri laiusest karavanist koosnev sõidukiteparaad, kavatsematagi kiirust vähedada. Matt pobises tugevalt roolist kinni hoides, kas ta on Austraalias või Colin McRae Rally arvutimängus. 

Kiireks pausiks peatusime oru serval pesitsevas külakeses. Tundus õige hetk kohalikust Pipi maja meenutavast kohvikust soojad joogid haarata. Muigasin meie kõrval asjatava vanaproua üle, kes paremale-vasakule vaatamata autoga tagurdama hakkas. Kui korraliku avariiohtliku olukorra oli tekitanud, vajutas ta muretult pidurit, lasi närvitsevad autojuhid läbi ja enne minema sõitmist kehitas minu poole itsitades õlgu ja ütles “upsi”. Ma ei tunnusta tema ettevaatamatust, kuid taolist ellusuhtumist vajaks tänapäeva ühiskond rohkem. Iga teine oleks ründepositsiooni asunud ja tema poole pasundavaid autojuhte pimedateks lollpeadeks sõimanud - vahet pole kas oled ilmselgelt süüdi või mitte. 

 

Sain vaevu kiituse siinsetele tormidele vastupidavatele puudele lõpetada, kui nägime kurvi tagant hiiglaslikku keset teed murdunud kummipuud. Oma pikkade peenikeste okstega haaras ta ka pool elektriliini kaasa, blokeerides terve sõidutee. Püsimatu nagu ma olen, hüppasin peale minutilist ootamist Whinnyst välja, et olukorda uurima minna. Erkoranžis helkuritega triibutatud vestis härra ei osanud midagi kosta, kuid arvas, et enne kahte tundi me siit minema ei saa. Mis seal ikka, Matt haaras raamatu, ma otsustasin veidi ümbrust uurida. Kui viiendat korda autost mööda jalutasin, raputas Matt muiates pead ja ütles, et ma olen kõige veidram inimene keda ta kunagi kohanud on. . 

Autode rivi meie taga hakkas pikkust koguma. Enda erkkollases maratonisärgis neist mööda jalutades, jätsin neile vist teetöölise mulje. Muud loogilist seletust ei suutnud leida, miks nad järjest mind autoaknast lehvitades kinni pidasid ja eelpool toimuva kohta uurisid. Köhatasin hääle puhtaks ja soovitasin asjalikult väiksematel autodel oodata. Veidi võimsamatel tasus proovida teekõrvalt läbi pääseda - nii, nagu mõnigi auto juba teinud oli. Kui Matt sellest kuulis, kukkus ta kõvahäälega üle õue naerma.

Hiljem pidin sõnu sööma ja mõttes tänama, et kõigil sealt läbi ei soovitanud sõita. Kõndisin juba mitmendat korda metsavõsast mööda, kui märkasin erkoranži mudasse jäänud autot.  Ilmselgelt proovis ka off-roadi kasutada. Läksin talle appi. Peale esimest lükkamist sain aru, et ma olen kasutu, seega jätsin vanahärra auto juurde ja hakkasin päästekamraadi kokku ajama. Kutsusin kõik erksates riietes töömehed ja Matti appi, kes said juba peale vaadates lootusetust olukorrast aru. Ilma rekka ja  trossi abita ei ole lootustki mudasse uppunud rattaid välja saada. Matt väitis, et meie hetke toimetused muudavad olukorda ainult hullemaks, kaevates auto sügavamale mudasse. 

Istusime seal lõpuks neli tundi, kuni viimaks päästemeeskond puu likvideeris. Tänu olematule levile jõudis Matt pool enda raamatut läbi lugeda, mina mitme päeva jagu blogipostitusi valmis kirjutada. Ennist mudas kükitav auto kaevati välja ja võisime päästeoperatsiooni õnnestunuks lugeda. 

Sellises kohas ärkasime 

Terasemad silmad ehk leiavad Bambi

Tublid abilised 

Öö luksuslikus maanteäärses parklas 

Kosciuszko Mountain

 

Öösel tabas meid esimest korda reisi jooksul metsik torm. Ärkasin võpatusega üles, karavan äsja löönud välgusähvatusest valge, avatud katuseluugid lehvisid nagu lopetdavad lehvikud edasi-tagasi. Kargasin püsti. Teadsin, et kui kähku neid kinni ei keera, on Whinny katus hommikul auklik nagu šveitsi juust. Vastu seinu klõpsatavad piisad tundusid ka liiga valjud - eeldasin, et ehk on tegu puude otsast kukkuvate kübemetega. 

Kui taas silmad avasin oli torm vaibunud ja õues hakkas valgeks minema. Vaatasin ettevaatlikult ringi. Kõik paistis omal kohal olevat. Tänasin siiralt kõiki meid ümbritsevaid puid, et ükski neist meile pähe ei otsustanud kukkuda. Katuseluugid ja aknad paistsid ka terved. 

Uudishimu sai minust võitu - läksin möödunud tormi kahjusid üle vaatama. Veider, aga ei paistnud nagu midagi muutunud olevat… Hommik oli küll jahedam, aga õnneks ei sadanud. Jalutasin tiiru alale peale ja läksin siis autosse end matkaks valmis sättima.

Kõhud jogurti-kaerahelbe möksist täis söödud, panine Whinnyle hääled sisse - mis alguses ei tahtnud tööle minna - ja sõitsime läbi mägiteede Charlotte Passi, matka alguspunkti. Eile kuulutas rastapatsides kämpingu töötaja suure suuga, et ilm tuleb soe … nii 20-23 kraadi. Ei tea kas ta ei saanud minust aru või pakkus puusalt, aga igatahes ootas meid seal künka otsas 8-kraadine tuulekeeris. Käed rinnal risti, kõndisime sama kiiresti Whinnysse tagasi, kui sealt välja astusime. Tuulasime läbi kõik koti sügavused, otsides välja need vähesed soojad riided, mis me kaasa taipasime võtta. 

Joped-kampsunid kihiti selga tiritud, vaatasime üksteist hindavalt. Meie vahele sugenes sekundiks vaikus, kuniks mõlemad samaaegselt naerma puhkesime. Nägime sõna otseses mõttes välja nagu kaks klouni. Mind kaunistas nelja kampsuni peale tõmmatud erkkollane vihmakeep,  kaks kapuutsi peas ja kaela alt kinni nööritud. Matt, kes minu arust väga okei välja nägi, toppis kinnaste asemel sokid kätte, samal ajal minu üle kõva häälega naerdes. Ulatas mulle veel tooli alt leitud Richardi XXL töömehe kindad, et need ka kätte paneksin. Naerust hingetuna urgitses ta välja riietekihi alla mattunud telefoni ja omavoliline fotosessioon võis alata.

Kui emotsioonid pisut vaibusid, astusime välja. Üks lombakas (jõusaalist lihased haiged) ja teine pesuehtne kollane tola. Valisime 16 km raja. Tundus vähe leebem, kui 24 km… eriti Matti jalgade seisukorda arvestades (ma olen vist sarnases seisus ainult peale maratone olnud). 

Raja esimesed 5 km erilisi emotsioone ei tekitanud. Oleksime nagu mööda euroopa maakolka külateed jalutanud, koos suursuguste majesteetlike mägedega, kruus jalge alla krigisemas. 

Tuul tugevnes. Täpselt sel hetkel, kui hakkasin WC asemel sobivat põõsast otsima, nägime käänu tagant nähtavale ilmuvat mägimajakest. Matt vaatas võidukalt mulle otsa, käega enda koriseva kõhu poole viibates.  Muidugi, ta polnud ju tund aega juba midagi hamba alla saanud. Rühkisime silmnähtavalt kiiremal sammul ülesse, ma tormasin vetsu ja Matt sobivat lõunalauda otsima. 

Kui imekombel läbi metsiku tuule tagasi majakesse jõudsin, kuulsin juba ukselt Matti poola keeles kellegagi lobisemas. No muidugi on ka keset eikellegimaad vähemalt üks poolakas... Mehe professionaalse varustuse kõrval tundsin ennast veel naeruväärsemalt, kuigi ega see väga mulle korda ei läinud. Nimetas ta end Radekiks. 

Majake ise oli neljakandiline. Keset pöialpoistele mõeldud eesruumi paiknes suur kobakas ahi, mille roostes plekkseinad ajale jalgu hakkasid jääma. Nagu näha, kasutasid matkajad seda prügikastina. Tagumise ruumi seinu ääristasid kastanpruunid puidust pingid, pleekinud põranda ja ühe viltu vajunud lauaga. Radek segas parajasti veega üle kallatud kiirtoidupakki, kui meile põnevaid lugusid Ameerikas matkamistest ja Uus-Meremaast pajatas. Valasin ta piinlikust tundmata üle kõikvõimalike küsimustega ja lõin hambad ammu jahtunud tortillasse.  

Vaatasime aknast jõudu koguvat tormi. Pakkisime tühjaks söödud karbid kotti ja jätkasime teed kolmekesi. Reisiteemadelt kandus jututeema üle möödunud ööle. Radek magas TELGIS! Mulle ei mahtunud pähe, kuidas see üldse võimalik sai olla, kui juba tugevate seintega ümbritsetud Whinny’s Everesti surmaoru tunne tekkis. Mu ahhetuse peale avas ta telefonis üles filmitud videod, kuidas herneteradest suuremad rahekuulikesed tema telgist läbi tahtsid tungida. Ei olnudki puukübemed, nagu ma arvasin, hoopis rahe!

Olgugi, et Mattil jalad haiged olid, nägi Radek silmnähtavalt vaeva, et meiega sammu pidada. Või siis ei jaganud ta meiega arusaama, et kui juba matkata, võiks tempo olla piisav asendamaks kardiotreeningut.

Üheksa kilomeetrit hiljem jõudsime Austraalia kõige kõrgemasse tippu. Taevalaotus ulatus mõõtmatu ja sinivalgena nii kaugele, kui silm ulatus, kattes oma üksikute kohevate pilvetupsudega kõrgemaid tippe. Matt näitas mulle näpuga peenikese triibuna looklevat rada, mis läbi orusängide ja nurgeliste mägede keerdus. Tuul oli selleks ajaks veel tugevamaks muutunud, tehes kõikide matkasellide kõndimise võrdväärseks 7373 promillise joobeseisundis joodiku liikumisega. Polnud nendest uhketest keppidest isegi mingit kasu. 

Võidukalt vaateplatvormilt alla astudes, tabas mu pilk madalamal kivil kükitavat naist. Jalad kõhualla tõmmatud, puhus ta sooja saamiseks enda külmast kangeks jäänud sõrmedele hingeauru peale. Kui ta mind teolt tabas, raputas pead ja kirus lühidalt Antarktikaga võrdväärset ilma. Saatsin talle kaastundliku pilgu ja läksin enda reisiselle otsima. Radek pani parjasti kaasa võetud 360-kraadise profikaamerat kokku, millega hiljem meist vapustava grupifoto tegi. Kui kunagi selle kätte saame jagan teiega ka. Lasime ühel entusiastlikult naisterahval enda klotsidega ka igaks juhuks pildi teha. 

Tagasi teeks valisime pisut pikema - 11.5km raja, et ei peaks sama igavat teed pidi tagasi kõmpima. Aina tihedamaks muutuvad pilved sõudsid vilkalt üle taeva, paisates mind oma loodusliku jõuga iga natukese aja tagant rajalt välja. Minu järel itsitades komberdav Matt hoidis telefoni tugevas haardes, et loomulikult kogu etendus üles filmida. 

Teisel pool avanevad vaated ei olnud võrreldavadki sellega, mis alguses läbisime. Kitsad kiviklibuga kaetud rajad kulgesid usjalt läbi mäekõrgendike - kohati nii ahtake, et panid mind kindlust otsides kaljuseinast välja ulatuvatest kõrrelistest kinni hoidma. Kui enne kõndisime rohkem sirgelt või ülesmäge, siis nüüd kulges suurem osa rajast allamäge. Vaene Matt, tean täpselt mida taoline lihasvalu tähendab (mäletan enda esimesele maratonile järgnevaid päevi siiani …) . Ta ise muidugi ainult irvitas ja kirjeldas enda valu nagu miski pidevalt kõditaks teda, muutes kogu meeleolu veel positiivsemaks.   

Neli tundi hiljem jõudsime tagasi alguspunkti. Võtsime kõik mäetipus kuulutatud sõnad tagasi, et läbime raja kindlasti sildil lubatud ajakulust poole kiiremini. Matt istus seda meenutades lähima kivi otsa, ennustades, et enam ta sealt püsti ei saa. 

Seikluse lõpuks andis Radek meile ilusa ööbimiskoha soovituse. Kohe seal samas, otse mägijärvede kaldal ja TASUTA. Panime koordinaadid google mapsi, kuid peatusime veel korra eelmise öö veedetud kämpingus - kasutasime salaja nende duššikabiine. Proovisime läbi heinamaa sisse hiilida, aga kui esimese maoga kokku põrkasime, tuli mõistus koju tagasi ja kasutasime normaalsete inimeste kombel jalgteed. 

Radeki soovitatud kämpingu koht oli imeline, aga millega ta arvestada ei osanud oli Whinny! Peatasime auto ja vaatasime enda ees laskuvat pea 40-kraadist auklikku liivamäge. Tee oli kitsas ehk teha polnud enam midagi. Pidime alla sõitma, olgugi, et projekt näis Whinny tapmiskatsena. Kuid ellu me jäime… Proovisime mitte mõelda, kuidas sealt rohelisest august hiljem välja pääseme.  Parkisime meie ellujääja ainsale vabale kohale, kõiki “no camping” silte eirates - vahel peame õnnele ka lootma.  Matkajärgne väsimus andis oma positiivse panuse, muutes meid ilmselt kordades ükskõiksemaks.

Karavanpargi köök

Overnight oats

Kängurud on igal pool

Enne matka

Kui kindaid pole, tuleb loovalt läheneda

Rahe :)

Matt ja Radek

Mina niisama tuulest hingetu

Lugemine läks sassi, mitu korda sealt alla lendasin :))

Peale 22 km