Brisbane ja NBA

 

Ärkasin vihmases Alstonvilles pähe tilkuva vee tõttu. Kui silmad hämarusega harjusid, uurisin arupidavalt lage, proovides vee päritolu allikat tuvastada. Katsin arvatava koha paksu rätikuga ning hüppasin välja pimedusse, proovides kõiki sügavaid lompe vältida. Linn alles magas, mõjudes äärmiselt rahustavalt ja lasi mul 100% klappidest tulevale podcastile keskenduda. 

Peale kosutavat jooksutiiru, pakkisin enda kolm asja kokku ja läksin kohviku mõnusid nautima. Olin esimene. Täpselt selle mõttega ma nii vara sinna ka läksin, kuna kohvikulaudadega seal just ei priisatud. Uurisin parajasti nende koogiletti, kui resoluutne naise hääl mind katkestas. Ta kõlas kannatamatult, justkui oleks sissejuhatusest tüdinenud. Andsin tellimuse sisse ja istusin maastlaeni kõrguvate raamaturiiulite vahele, lootuses, et ta aeglase reageerimise tõttu mu kohvi sisse ei sülita. Matt liitus minuga mõned tunnid hiljem, rohelised silmad elevusest pakatamas. Korvpallifanatt nagu ta on, kaevas ta interneti sügavustest välja info homsete NBA mängude kohta. Avas innukalt arvutit ja hakkas kõiki Brisbane lähedal asuvad spordibaare läbi tuulama.

Ööbimiseks sõitsime enda kolkakülasse - Bleenleighti - kus reisi alguses kolm päeva peatusime. Seekord ei hakanud karavanparki minema, vaid leppisime tasuta metsavahelise parklaga. Seljakotirändurite seas äärmiselt populaarne koht. Campermate app isegi hoiatas selle eest ja soovitas aegsasti kohal olla. 500m rongijaamast ja otse linna keskuses - paremat kohta annab otsida. :) 

Järgmisel päeval hiilisime vaikselt Bleenleighti karavan parki, tegime välkkiire pesemise ja sõitsime rongiga Brisbane. Leidsin maailma kõige armsama kohviku, mille rohekassinine ukseesine oli laeni kõrguvate lillepõõsastega kaunistatud. Kohvik meenutas muinasjuturaamatust välja hüpanud nukumaja, nii enda ruudukestega akende kui ka lakkamatult sädistavate eksootiliste lindude poolest. Sain juba puhtalt selle ukse nägemise tõttu Brisbane külastuse õnnestunuks lugeda. :) 

Päev möödus poodides ringi tuulates, kohvikutes saiakesi degusteerides ja spordibaaris korvpalli vaadates. Õhtul kühveldasime eile valmistatud tofu-riisi-karri improvisatsiooni kaussi ja istusime õue välilaudade taha sooja ilma nautima. Üle kivide tagasi Whinnysse sammudes, tõmbasime kapuutsid üle pea - vihm sai meid taas kätte.

Eelviimaseks peatumiskohaks enne Airlie Beachi valisime vana hea tuttava Emu Pargi. Nii palju siis meie plaanist teist teedpidi tagasi sõita. :) Meenutuseks - tegemist on kohaga, kus hommikul tasuta pannkooke ja jäätist pakuti. 

Parkisime end küljega mere poole, nii et tuul täpselt loodusliku konditsioneerina aknast sisse tuiskas. Mõmisesime rahulolevalt, kui soe iil me juukseid ja nägu paitas, muutes lämbe kõrvetava kuumuse talutavaks.

Ilmselt märkasite, et oleme reisi jooksul täieliku NBA korvpalli lainele läinud. Mina, kes ma enne ainult Lakersit ja Chicago Bullsi teadsin, tunnen juba peaaegu kõik Denver Nuggeti ja Golden State Warriorsi mängijad ära. Viimane tiim on ilmselt mu lemmik, puhtalt nende napaka mängija, Draymond Greeni, tõttu, kes igale mängule korralikult vürtsi juurde annab. Meenutas mulle aegu, kui FIFA World Cup õpetas mind jalgpalli vaatamist nautima, selle põnevust tekitavaid külgi avastama. Eriti, kui vaatad sporti kellegagi, kes oskab igale küsimusele vastata, mis pähe tuleb. Seega hakkasime ka Emu Pargis spordibaare jahtima, kuhu homme jaheda konditsioneeri kätte mängu vaatama minna. 

Matt valis baarid, mina tegin kontrollkõne, kas mängu ikka näidatakse - ideaalne koostöö. Loomulikult sai see korvpalli hull jälle nii palju naerda, kui minu entusiastlikku inglise keelset vadinat kuulas. Naerust hingetuna vabandas ta korduvalt, et asi ei ole minu aktsendis, vaid lihsalt siiralt elevil hääles ja miimikas. Tean isegi, kuidas minu iga teine sõna on “very” või “like” ehk siis ülejäänud reisi sai Matt muudkui naljatleda: “ I am Birgitti, very, very… like… like” . Matt arvas, et mulle lihtsalt meeldib maailm nii palju, et olen sunnitud igaks teiseks sõnaks “like” panema. Nali naljaks, aga baar sai leitud, kus siis pool järgmisest päevast korvpalli vaatasime ja bataadifriikaid pugisime. Austraallaste lemmik Aioli kaste ja bataadifriikad on täiesti eepiline kombo!

Lõppude lõpuks pidime raske südamega tagasi Airlie Beachile suunduma ja teadvustama, et road trip on selleks korraks läbi. Muidugi ootasime üle pika aja Richardiga kohtumist, kuid kuu aega on enam kui piisav, et oma kindla rütmiga ära harjuda. 

Meie akitivistist vanake uuris iga tunni aja tagant, kas hakkame juba koju jõudma. Jah, just nii ta enda korterit meile esitles, mis südame härdaks tegi. Airlie Beachil garaaži sisse keerates, ootas ülevoolavas meeleolus Richard meid juba ukse juures, kahe käega agaralt lehvitades. Vaatasin tee kõrval laiutavat mudaväljakut, kus kollastes jakkides päevitunud mehed maad kopaga kaevasid. Tundub, et teetööd on ka Airlie Beachi kätte saanud. Hõbedaste tarade vahelt paistis tuttav helesinine sillerdav laguun, kuhu oleksin hea meelega otse riietega sisse marssinud. Selle asemel aga viskasime suuremad kodinad garaaži juurde ja sõitsime kolmekesi Whinnyt parklasse viima. Juttu ja naeru jagus terveks õhtuks, jõudsime isegi mõned plaanid paika panna, kui Matti Cairinsi lennujaama sõidutame. Sellest aga järmises postituses, et liiga pikaks ja igavaks ei läheks. :) 

Mattil oli nii naljakas, et ma enda märja rätikuga mööda linna kõndisin (eesmrägiga seda kuivatada) 

See puu ei näe pildil üldse eriline välja...

Bleenleighti parkla, koos karja omasugustega

Matt: "Ei ma ei taha frozen yogurthit" ja siis, kui mu topsi näeb, keerab otsa ringi

Nuusa, teel Emu Parki 

Toast koos pesto, mozzarella, hummuse, tomati ja basiilikuga

Tanklates on perfektsed Whinny parklad

Emu Park

mina enda pudelitega trenni tegemas

Viimane ööbimiskoht enne Airlie Beachi - St. Lawrance 

Alstonville

 

Teine tähelepanek, mis me reisi lõpuks avastasime, on kõikjal olevad Austraalia avalikud WC’d! Kui aus olla, muutus see märkamatult minu uueks normaalsuseks, kuniks teel Alstonvillesse mitte ühtegi käimlat maantee äärde ei jäänud. Õnneks sõit pikk ei olnud, võib olla tuleb kasuks aegajalt põit treenida. 

Taevast varjutas tihe pilve kiht, muutes kõik sombuseks; halli pilveteki all oli soe ja lämbe. Alstonville sisse keerates tervitas meid pisike armas linn Coffs Harbouri ja Nuusa vahepeal. Puidust nikerdustega majad ja valgeks võõbatud plankaiad viisid mu hetkeks tagasi lapsepõlve, Tom Sawyeri multikasse, mis meid igal hommikul kell seitse ärkama motiveeris. Koha valisime puhtalt seal oleva odava karavanpargi tõttu - 25$ elektriga varustatud jalgpalliväljak, millest oli tehtud päris arvestatav meiesuguste rändurite ööbimiskoht. 

Ilm polnud paremaks läinud, mis võimaldas mul süümepiinadeta suurem osa õhtust köögis veeta ja Mattil arvutis eelseisvateks päevadeks plaane kokku panna. Ja kui juba liikumiseks läks, proovisin enda kokkamise ja pesu pesemise plaane ühildada. Polnud mitu päeva ühegi pesumaja otsa sattunud - miski, millega seljakotirändurid peavad leppima. Pakkisime enda käteseebiga kraani all pestud riided kokku ja viisime need köögi kõrval olevasse majakesse. Minu juhendamisel toppisime masina triikitäis, koksasime mündid masinasse ja vajutasin nuppu. Sain kohe aru, et midagi on valesti. Ükski pesumasin ei hakka nii kiiresti tööle… enne peaks ikka vesi sisse tulema. Aga mis tulemust ma siis ootasin, kui kogu kupatuse kuivatisse ladusime. :))) Tegin mõttes meelekohtades ringe ja jalutasin vastuvõtu majakesse uusi münte vahetama. Hea oli, et sahtlipõhjast piisavalt palju sularaha leidsime. Vastuvõtulauas ristsõna lahendav vanake kuulas mu puterdava loo ära, raputas emotsioonitult pead ja nentis surmtõsiselt, et peame nüüd topeltsumma masina kasutamiseks maksma. Matt ainult irvitas seal kõrval, enam üldse mitte üllatunud minu tahestahtmata juhtuvate apsakate pärast. Vanamees vantsis meiega pesuruumi ja selle asemel, et mu ulatatud pabertäht müntideks vahetada, koukis ta pesumasina kasti lahti ja võttis minu sisse pandud mündid välja. Kui armsaid ja toredaid inimesi on olemas. :)

Masin edukalt tööle pandud, hakkis Matt kiirelt vajaminevad sibulad (ta ei suuda vaadata, kuidas sibula hakkimine mu silmadele mõjub :D) ja jättis mu kööki askeldama. Hindan väga, kuidas ta ilma ütlemata mõistab, et naudin üksinda kokkamist sada korda rohkem, kui suure kompaniiga. Lisaks minule istusid pisikeses väliköögis neli prantslast, kes - jumal tänatud - olid enda nutella ja röstsaiaga äärmiselt rahul. Vastasel juhul oleks kahe plaadiga pliidi jagamine keeruliseks muutunud. Üks neist, pistaatsia-roheliste silmadega pikka kasvu noormees,  astus ligi ja vedas heakskiitvalt ninaga.  Pilk pannil podiseval “meistriteosel”, uuris ta mis siin nii hästi lõhnab. Tegemist oli mu järjekordse improvisatsiooni puhanguga ehk polnud õrna aimugi, mida ma täpselt teen, aga nimetasin seda tofu-karriks. 

Kui hiljem karpidesse pakitud toiduga külmikus tetrist mängisin, lõi Mattil taas tuluke põlema. Ilmselt sai pesumasina juhtumist hoo sisse.  Kuna ma juba seal askeldasin, palus nii muuseas mul kontrollida, kas külmkapp ikka töötab. Muidugi ei töötanud. Ehmatusega vaatasin talle otsa, peast kõik võimalikud stsenaariumid läbi käimas -  kas autoakud on nii ruttu tühjaks saanud?!  Matt maigutas suud ja ütles, et äkki on juhe halvasti kinni, paludes mul seda kontrollida, kuniks ise midagi kapi kõrval nokitses. Küll katsusin ja surusin juhtmeid igalt poolt kõvemini sisse, kuid midagi ei muutunud. Porisesin omaette, lubades selle veidra asjanduse esimesel võimalusel maha müüa… kuniks Matt ei suutnud enam naeru kinni hoida. Muidugi… elekter polnud sisse lülitatud. Võimalik, et see on tema õpetamise viis, kuidas mind rohkem sinna ebaloogilisse segasesse tehnikamaailma viia. Ilmselt oleks iga loogilise mõtlemisega inimene esmalt elektrikappi kontrollinud.. :)) 

Ühel hetkel vihm vaibus. Mõlemalt niiskest Whinnys kopp ees, tõmbasime veekindlad kaitserüüd igaks juhuks selga ja veetsime tunnikese Alstonvilles ringi jalutades. Armastame siinseid pisikesi linnasid, nende puidust nikerdistega majasid ja armsaid inimestest pungil kohvikuid. Isegi aeg ajalt endast ilmutav vihmavaling ei heidutanud meid, siinses kliimas mõjub see eelkõige turgutavalt. Leidsime mulle suurepärase kohviku järgmiseks hommikuks, mis meenutas mu lemmikut, Tallinna Vanalinna Rahva Raamatu poodi - raamaturiiulite vahele peidetud imearmas pagarikoda, mille ruumid iga hommik värske saia lõhnaga täituvad. :) Linnale tiiru peale tegemiseks kaua aega ei kulunud. Jätsime peagi paljajalu ringi jalutavad kohalikud omapäi ja tõttasime tagasi Whinnysse vihmavarju. Lagi hakkas allavanduma, tilkudes juba neljast erinevast kohast vett läbi. Katsime põranda kausikestega ega vaevanud rohkem enda pead. Soojendasime hoopis karrit (enamasti lepime külma toiduga, kuna gaasiballoon hakkab vaikselt otsi andma)  ja vaatasime Officet.

Alstonville 

25$ per night

Üks on laisk ja teine rabab tööd :D 

Uhke köök :D

Päris jube näeb pildil välja, kui aus olla 

Kui kaua olen triikrauda igatsenud

Naljakad tanklad

Alstonville kesklinn 

Armas raamatupoe kohvik 

Puhkus

 

Great Ocean Road oli meie saapanina, peale mida hakkasime tagasi Airlie Beachi poole sõitma. Igatsesime mõlemad veidike kauemaks, kui üheks päevaks, paikseks jäämist. Matt kirbutas auto aknast välja vahtides mõtlikult kulmu, kuniks jõudis suurepärase ideeni minna meile armsaks saanud Coffs Harborisse. Puhtalt teadmine, et võime seal muretult peatuda, täitis meie südame rõõmuga! Võite ette kujutada, kuidas peale kolme pikka päeva sõitmist ja maantee ääres ööbimist kilomeetreid puhkuseni lugesime. Puhkus - just nii me seda kutsuma hakkasime. 

Tervitasime tuttavaid ringteesid rõõmuga, tundes ennast ilma google mapsita orienteerudes peaaegu nagu kohalikud. Lehvitasin enda lemmikkohvikule, kus hiiglasliku puidust leti ääres rannariietes suvitajad ringi sagisid. Just sinna plaanin homme hommikul esimesena sammud seada! 

Keerasime tühjale kruusase pinnaga parklasse, kus autosid võrreldes eelmise korraga oli silmanähtavalt vähem. Polnud vaja kaua juurelda, mis seda põhjustas -  ka siia oli keegi backpakeritest tüdinud asjaajaja keelavad märgid püsti pannud! Käed rüpes analüüsisime ümbrust. Silmasin teisel pool parklat puude vahele püstitatud telke ja paari karavani, mille ees istuvad inimesed paistsid ennast kohe kindlasti rohkem, kui üheks päevaks sisse seadnud olevat. Uskumatu, aga õnn jälitas meid ka Coffs Harboris, paisates meie teele lahke käega  keelumärkidest puhta ala. Naaber vanis konutav habemetüükaga suitsu kimuv vanamees viipas meile tervituseks, kui puude varju pargitud Whinnyst välja hüppasime. Ükski neist asukatest ei jätnud kuigi kasitud inimese muljet… Matt ei julgenud isegi enda arvutit Whinnysse jätta, kui linnatänavatele jalutama läksime. Itsitasime, et saame nüüd mõned päevad kodutute austraallastega krunti jagada. 

Kolmepäevane puhkus koos kodutute Austraallastega kujunes nii lõõgastavaks, et otsustasime ühe päeva lausa kauemaks jääda. Iga hommikused jooksutiirud, koos näiliselt maavälise päikesetõusuga, soe hommikukohv väljavalitud lemmikkohvikutes ja pärastlõunane vaaritamine, mille lõpetas kohustuslik gelato tiir kohalikus kohvikus - mida veel elult tahta? :) 

Peale karget Melbourne, sundis troopiliselt niiske ja kõrvetav kuumus meid päevasel ajal konditsioneeriga varustatud ostukeskuses veetma. Puhtalt mõtte umbses Whinnys peale kella üheksat olla kõlas õudusunenäona... Poodide vahele ehitatud hiiglaslik istumisala, mis oma raamaturiiulitega rohkem raamatukogu kui keskust meenutas, näis ka kohalike lemmik ajaveetmiskoht olevat. Kutsusime seda Mattiga enda “Gypsy (mustlase) kontoriks”, isegi pistikuid leidus igas seinas! :) 

Puhkuse teisel päeval tahtsime traditsioone jätkata ja teha eelmine kord valmistatud krevetipastat. Taolises kohas peatudes oleks patt mitte meresaaduseid enda söögilauale tuua. Laskudes sügavamale detailidesse, vajasime pasta jaoks peterselli, mis on selle toidu juures äärmiselt oluline komponent. Paraku polnud linna ainsas toidupoes, Colesis, peterselli kübetki. Matt teadis, et meie Gypsy kontori lähedal oleval turul kindlasti on. Teel sinna märkasin majade vahel lihapoodi, mille silt kuulutas, et lisaks lihasaadustele on seal ka tavatoitu. Käsi rõõmust kokku lüües tirisin Matti näruse välimusega poodi, kuigi ta oli valmis kihla vedama, et peterselli seal küll pole. Minu entusiasm vaibus samal hetkel, kui jäätunuid lihakamakaid täis riiuleid igas seinas märkasin ja poe müüa mind mu peterselli küsimuse peale, kui pooletoobist põrnitses. Mattil oli jube naljkas ja võttis olukorrast maksimumi  - küll tahtis ta järgnevatel päevadel sinna nõudepesuvahendit otsima minna või lasta lihameistril telefonile uus kaitseklaas panna. Ei jäänud ka see kommentaar tulemata, miks pood küll ööpäevläbi lahti pole, kui kilomeetri kaugusel on 24/7 jõusaal. :D 

Ühel hilisõhtul jalutasime sihitult mööda linna tänavaid. Oli nädalavahetus ehk kohalikest ja backpackeritest kokku klopsitud seltskonnad rüüpasid baaripukkidel õlut või tormasid ülevoolavas meeleolus linna ainsa klubi poole. Erinevalt Mattist, pole ma kunagi suurem asi pidutseja/ klubitaja olnud, kuid aastad on vist oma töö teinud ja nüüd näivad taolised kohad meile mõlemale üpris eemaletõukavad. Matt raputas uskumatult pead, kurtes juba mitmendat korda, et ta hakkab vanaks jääma. 

See-eest söögiisu on meil alati. Läksin parajasti kotist leitud paberit nurgatagusesse prügikasti viskama, kui märkasin eemalt helkivaid ketina riputatud tulukesi. Viipasin mitu meetrit eemal olevale Mattile ja läksin ise ees teenindajaga rääkima. Minu friikartuli soovi peale teatasid nad kurvastusega, et köök on suletud. Kehitasin pisut pettunult õlgu, tänasin ja hakkasin vaikselt leppima, et minu missioon friikaid leida on hukule määratud. Sain vaevu enda mõtte lõpetatud, kui sama hallipäine meesterahvas mind hõigates peatas ja hingetuna minu juurde jooksis - kokk oli nõus ühe portsu veel valmistama! Milline rõõm! Teenindaja, kelle nimesildilt lugesin John, tasandas häält ja ütles muiates köögipoole kõõritades, et kurtis neile enda koriseva kõhu üle, mis ilmselt käis koka südametunnistuse pihta, pannes ta veel viimast korda fritüüri kasutama. Olin sõnatu. Kümme minutit hiljem ulatati mulle karbi täis ideaalselt krõbedaid - seest pehmeid friikaid koos TOPELT portsu Aioli kastmega (nagu majonees, aga parem). Matt, kes pikisilmi friikaid ootas, seisis kohviku seina peale maalitud pildi ees nagu maopilgust tardunud lind. Kui kõnevõime tagasi sai, vaatas ta jahmunult minu poole ja teatas, et pildil on Poola üks kõige kurikuulsamaid poliitikuid. Ja  sari “Poola ja poolakad igas kohas kuhu me jala tõstame” võis jätkuda … John selgitas, et kohviku omanik on poolakas, kes mõned aastad tagasi siia paremat elu tuli otsima. :) 

Coffs Harboris veedetud päevade jooksul saime viimaks töökoha otsimisele põhjalikumalt keskenduda. Konditsioneeriga varustatud Gypsy officist paremat kohta andis otsida. Panin kokku korraliku Exceli ja hakkasin ükshaaval farme läbi helistama. Algselt nii lihtsana näiv ülesanne, kujunes kordades raskemaks, kui arvata võis. Paistab, et koroona järgne seljakotirändurite puudus on täielikult kadunud ja asendunud nende üleküllusega. Igale positsioonile kandideerib vähemalt 20 backpackerit ehk kui 10- minutiga kuulutusele ei reageeri on tõenäoliselt rong läinud.  

Parim leid oli Austraalia tühermaal asuv viskifarm, kuhu otsiti pagar-kondiitrit. Saime omanikuga juba jutule, kuid viimasel hetkel leidis ta kellegi autoga ehk pidin kurva uudisega leppima. Õnneks on veel vähemalt 30 tomati, kõrvitsa, suvikõrvisa või muu köögivilja farmi, kuhu helistada. Alati on ka õhkõrn lootus Airlie Beachil töö leida, mis läheks farmitundidena kirja. Igastahes hoian teid kursis. :) 

Teel Coffs Harborisse, linnas nimega Wangaratta

Nii armas linn! 

Mina Whinnyga sõitmas... ilmselt on näost näha, kui vähe ma seda naudin xd

Coffs Harbori kodutute küla

Coffs Harbori päikesetõus

Kohalik klubi

Poola sein

Meie elupaigas korraldati turg

KARTULISALAT

Gypsy Office