Tarping

 

Ärkasin öösel mitu korda. Meie plekist ehitatud maja võitles uljalt tuulega, enda lahti olevaid plaate kolinal üksteise vastu kolksutades. Maja ette istutatud jõulised oranžikate õitega taimed andsid ka looduslikule orkestrile omapoolse panuse. Huvitav küll miks mul on kohati pisut kõhe öösel tualetti jalutada. :)))

Esimene päev peale saabumist oli vaba. Keha eelseisvaks tööpäevaks ette valmistamiseks panime äratused kella kolmeks. Proovisin pisut unesegaselt blogi kirjutada ning kui väheke valgemaks hakkas minema, tegime Rasmusega kiire jooksutiiru. Sai mind ümbrust tutvustades eesootava tööga ehk tarpinguga kurssi viia. Jooksime siinkandi kõige kuulsama vaatamisväärsuse - Kellerberrin Hilli - otsa. Milline vaade siinse päikesetõusuga! Imestan, et ma sealt mäest suurest vaimustusest pea ees alla ei veerenud.

Ülejäänud hommikupooliku tutvusin Kellerberriniga. Linnakesega, kus asub üks pagarikoda, postkontor, politseijaoskond, kool, motell ja bensukas - kõik nad mahuvad ühele poole, raudteest üle tee. Meenutas natuke Brezoni aegu, kui pool kuud tilkuvas telgis elasime ja ühe poega mägikülakeses matkaradu ehitasime.

Kohalikud pidasid veel teisel jaanuaril pühi ehk niigi tillukeses linnas haigutas tühjus - keegi vist ei osanud oodata, et üks Eestist pärit aktivist soovib kohvikusse istuma tulla. Minu rõõmuks jõudsin pisut eemal asuvasse bensiinijaama, mis oli avatud - pungil paljajalu muretult rivis seistvatest kohalikest. Ilmselt tegi tankla enda parima kassa. Sättisin ennast saiapuruga kaetud logiseva laua taha ja proovisin pisut blogi kirjutada. Vaevu jõudsin lauda pühkida, kui telefon piiksatas - Quenten (boss) lisas mu töötajate gruppi. Tuluke lõi põlema ja mu loomupärane innukus hakkas end tahest tahtmata ilmutama. Googeldasin lähedal asuvaid põnevamaid kohti ja käisin niigi väsinud poistele välja idee väljasõidule minna. Mul ju autot ei ole... Rekreatsiooni õppejõud võivad uhked olla - ekskursioon sai korraldatud ja nii me vurasime Kevini ja Keriga (kellega eile tutvusin) Kokerbini mäe juurde. 35 km läbi liivakrava sõidutee, ääristatud aeg ajalt mööda vilksavate vahakihiga kaetud okaspuudega. Autoprobleemi trotslikult eirates plaanisin agluses seda jala ette võtta, aga ilmselt siis oleksin saanud üksi läbi selle kõrbe marssiga. 

Olgugi, et akende ette paigaldatud liikumatu vakstu võimaldab meil päisepäevajala pimedas ruumis magada, ärkasin ööl vastu esimest tööpäeva korduvalt kella vaadates, kardsin vist liiga paaniliselt sisse magada. Rasmus rääkis mulle tragikomöödilise (?) loo, kuidas siin hiljuti kolm eestlast minema saadeti. Üks magas kuus päeva järjest sisse, teine viis ja kolmas ühe. See vaene viimane. 😀 Ise olin eesootava pärast elevil, ilma vähimagi väsimuseta tirisin riided selga, ise teraselt kuulates, kas vastastoas elav Iisraelist pärit Noah juba ärkab. Päeval on tema toa uks koguaeg pärani, muusika mängib ja muretult jätab ta kogu oma varanduse mööda põrandat laiali. Raputab vaid enda tumedaid krussis juukseid ja jalutab kuhu hing hetkel igaldab. Kes neid asju siin pärapõrgus ikka varastama hakkaks... Kui hambaid pesema läksin, põrkasin kokku terve eilse päeva pohmas olnud pranstasest Jeffiga, kes täna juba rohkem inimese moodi oli. Mustad lühikesed juuksed turritasid igas suunas, säravvalged hambad pimedas koridoris säramas. 

Ootasime õues. Jeff kurtis, kuidas oli aastavahetuse peol enda telefoni koos id kaardi, pangakaardi ja juhilubadega ära kaotanud. Perthis poleks hullu, aga siin, kus meil isegi telefoni poodi pole, on ta olukord üpris närune. Meie uhke kaarik jäi hiljaks, mis võimaldas meil rohkem üksteisega tuttavaks saada.

Autost hüppas välja Ryan Reynoldsit meenutav musklis mehemürakas, Cal, kes kiirelt tervitas ja hakaks kohe auto taga olevast kastist midagi sobrama. Eeldusel, et meie abi ei vajata, ronisime autosse. Tööpäeva alustatakse alati Kellenberrini tanklas, mis on meie igahommikune kohtumispaik. Kellele toit õhtul tegemata jäi, sai selleks ideaalse võimaluse (mina näiteks, kuna sõin enda tööle tehtud toidu kogemata ära..) Sõitsime läbi sünkja pimeduse lisavarustust peale laadima, millega tunnike edasi viljahunnikute juurde sõita. Teel esimesse lattu lobisesime Calmiga tervetee tema uskumatutest reisidest ümber maailma. Selline tunne, et ta on elanud pooltes maailma riikides, rääkimata seiklustest nagu näiteks Los Angelese punase vaiba üritusel käimisest.

Töö meenutas veidi lõbusamat versiooni Bear Gryllsi ellujäämislaagrist. Olen siin hetkel ainuke naine.  Pidin iga kord naerust püksi tegema, kui bossi paremkäsi, Zane, ja Noah omavahel rääkida üritasid. Austraallasel metsik aktsent, millest ilmselt mitte keegi meist ränduritest aru ei saa, ja Noah, kes mässis ennast nii paksult pea ja näokattesse, et ei kuulnud ise midagi ega ka teised teda. Kes kunagi on näinud Thats 70s Showd siis see nägi välja midagi sarnast, kui Fez rääkida proovis.

Viljahunikud olid kordades suuremad kui ettekujutasin. Hommikupimeduses oli ilm mõnusalt jahe, ilma ainsagi putukata. Päevapeale tõusis päike kõrgele, tundes nahal kullakarva õhu kõrvetavat kuumust. Kui miski tüütu oli, siis kilekatete õmbluskohtade värvimine. Värvitünn kaalus oma hea 17kg ja kes teab, siis minu jõusaalis käimised pole kunagi eeskujulikud olnud. Õnneks koheldakse mind siin nagu printsessi - üles minnes võttis Cal peale minu esimest üritamist selle küsimata ära, hiljem teise õmbluskoha juurde jalutades, tormas prantslasest Jeff mulle järele, rüüttellikult tünni enda kätte võttes. Ainuke hetk, kui pütti üksi tarima pidin, suutsin selle ilmselgelt ümber kukutada ja pool kätt siniseks värvida :)) See neetud värv, mis pidi veega maha tulema, on endiselt mu käe külge kleepunud. 

Kõige lõbusamaks kujunes majesteetlike viljahunnikute katmine. Seisime kõik üle teradest pakatava mäe meetriste vahedega, iga välja hüütud kolme peal otstest sikutades. Ma ei tea kuidas nad seal püsti püsivad, aga mina lendasin iga teise tõmbeajal peatpidi sinna samasse hunnikusse, nii et sinine tarp minust üle sõitis. Nagu arutu komöödia ... Kui hiljem omaette porisedes taskuid teradest tühjendasin, jõudis Rasmus arusaamale, miks Cal ta kõrval suvalistel hetkedel omaette naerda möirgas...

Tööpäeva lõpetasime Jeffi ja Zaneiga ühe kaugema viljahunniku mõõtmisega. Hommikul nii vahvana näiv ülesanne oli lauspäiksekäes tunduvalt väljakutsuvam. Ronisin sealt käpuli üles, iga sammuga rohkem tagas kui edasi liikumas. Zane, tormas reipalt enda pikkade koibadega üles, nagu oleks seda juba aastaid harjutanud (tegelt ongi kaks). Aina väsinumana tunduv Jeff ootas all, temale anti ülesandeks mõõdulindi ühte otsa hoida. Mina pidin kuni üles minekuni jälgima, et lint ühtlaselt sirge oleks. Hingetuna tippu jõudes, palus Zane mul alla joosta, mõõdud öelda ja siis tagasi üles tulla. Vahtisin teda nagu oleksin puuga pähe saanud, kirtsutasin nina ja veeretasin ennast alla. Aru saamata, miks ma pean uuesti üles minema, ütlesin Jeffile sõnumi edasi ja hakkasin tagasi ronima. Tegin just parajasti hingetõmbepausi, kui Zane itsitades alla kalpsas, nägu helepruuniks pleekinud juuste all säramas, olles enda “tule uuesti tagasi” naljaga äärmiselt rahul. Vikasin teda viieaastase kombel kindaga, aga seda poleks ma tohtinud teha, olen terve elu kordinatsiooniprobleemidega kimpus olnud ehk sain nüüd lisaks alla ronimisele ka kinnast sellest terakuhjast otsida...

Peale tööd käisime Jeffiga poes (tal on auto) ja Noah hakkas riideid pesema. Isegi see töö tehakse juba minu eest ära haha. Peale ostlemist muud teha ei jõudnud, pugesin enda tillukesse toapugerikku ja läksin unenägude maale.

PS! Ma praegu nii väsinud, et kirjutan rohkem meie tööpäevadest järgmises postituses. 

Keir ja Kevin 

Kellerberrin

 

Head uut ja kõige paremat aastat kõigile! Meie meeleolukas õhtu ei lõppenud enne varjasi hommikutunde, mis tõttu jäi minu uneaeg üpriski üürikeseks. Mitte, et see otseselt häirinud oleks… Uue aasta avapauguks torkasin ära pleekinud jooksutossud jalga ja läksin enda väsimusest paksu pead ergutama. Kõikjal valitses tühjus. Ainsad inimesed keda nägin, olid kaks ontliku tänavakoristajat, kes vaikides kühvli ja harjaga mööda treppe üles vantsisid nagu oleksid neil jalad tina täis. Pole lihtne peale säärast pidustust raketi jäänustest lookas tänavaid koristada.    

Enne rongi rüüpasin ainsas avatud kohvikus viimase kohvi, tegin mõned eluks vajalikud sisseostud ja jooksin kiiruga tagasi korterisse. Pakkimisele ei kulunud pooltki nii kaua aega, kui olin arvestanud - milline luksus, kui on vähe asju! Ei tea, kas see vähene pagas koosneb äärmiselt kogukatest asjadest või ei oska ma effektiivselt pakkida, aga igal juhul sai nii raske, et kui keegi vastu tulijateks oleks kogemata mulle kerge müksu andnud, oleksin ma seal samas sellili lennanud. :)) Kogu see kupatus oli lihtsalt nii tasakaalust väljas. Komberdasin rongijaama, silme eest kuumast ja varem nii väiksena tundunud küngastest must. Rongijaamas suutsin ennast sekundiks veenda see kott sinna samasse maha jätma… õnneks mõtlesin ümber. 

Perroonil seisev prillitatud mehike, kelle nimesildilt võis lugeda Hr. Johnsson,  kontrollis pastakaga järge ajades kõikide reisijate nimesid ja saatis meid paberilt silmi tõstmata kupeesse.  Vaatasin, kuidas kõrvalpingi rahvas juba elavalt tutvusi sobitab, ise palvetades, et minu kõrval olev koht vabaks jääks. Vedas. Rong hakkas kriuksudes hoogu koguma, kuniks kihutasime tuulekiirusel läbi Austraalia tühermaa Kellerberrini poole. 

Peale esimest peatust suutsin juba meie vahva rongitöötaja Hr. Johnsoni ärevile ajada, kui oma puises inglise keeles Kellerberrini peatuse kohta uurisin. Mure oli aus - ei esimeses ega teises peatuses ei öeldud kuhu me täpselt saabusime. Hr. Johnson, kelle pruunid paksud juuksed olid  taandumas, paljastades üha rohkem tema läikivat otsaesist, kratsis mõtlikult kõrvatagust. Peale viivukest mõtlemist, lubas minu peatuseks raadio korda teha. Tundub, et  mu  “tehnika hävitamise needus”  jälitab mind isegi Austraalia asustamata aladel. :) 

Vahetult enne Kellerberrinit tõttas Hr. Johnson kiirkõnnist õhku ahmides minu juurde, palus peatuseks valmis sättida, ja tormas tuldud teed tagasi. Kui rong kiirust vähendama hakkas ilmus ta taas välja, tegi kindlaks milline on minu kott ning haaras selle pikemat mõtlemata enda haardesse. Koperdasin talle juhmistunud ilmel järele, süda tema rüütellikust žestist sulamas. Loodan, et taoline pingutus saab talle ruttu mitme kordselt tasutud. :) 

Kui rong minema kihutas jäi kõik vaikseks. Vaatasin enda ümber laiuvat põuast ilmetut kõrbe, asfalt jalge all kuumamas. Komberdasin mööda kaldteed alla, mis kaarega tänavale välja jõudis. Paremat kätt seisis roheline valge kirjaga pagarikoja auto - pidasin seda heaks endeks. Samal hetkel keeras põõsa taha varjunud valge maastur ette, juht innukalt lehvitamas - eeldatavasti Erin. Mootorit seiskamata hüppas uksest välja energiast pakatav naine, kastanpruunid juuksed hoolikalt patsi silutud. Viskasime mu kotid autosse ja sõitsime mu tulevasse koju, Caravan Parki. Vaatasin autoaknast viiest majakesest koosnevad "linnakest" ja mulle ei mahu pähe, mis motiveerib Erinit ja Quentinit sellises kohas permanentselt elama. 

Caravan Park asus keset tühja kuivanud liivavälja, mõned üksikud puud ilmekalt siin-seal kõrgumas. Platsi keskele oli plekkplaatidest kokku klopsitud tubadekompleks, kuhu kõik minusugused seljakotirändurist tööotsijad ära paigutatakse. Erin võtis majahoidja Viki käes võtme ning juhatas mind läbi kitsa koridori taskurätisuuruse toani number 10.  Seinad olid luitunudsinised ja pôrandat kattis hallikasmust porivaip. Uksest vasakule jäi kitsas voodi, mille vastas seisis üks valge kapp ja heledast puidust kummut. Uskumatu, aga toas oli isegi telekas, mis jubedat vakstut meenutavat kardinat veidigi varjas. Laes kiirgas erkvalge lamp, justkui valmistaks meid siinse silmipimestava päikese jaoks ette. Lähen esimesel võimalusel poodi uut lampi otsima… Viskasin asjad tuppa ja põgenesin õue. 

Peale minu töötavad siin veel kolm eestlast, kes kuidagi on endale veidi kaugemal asuva luksuslikuma ööbimise välja kaubelnud. Suurte ujuma minemise plaanidega vurasid nad Caravan Parki.  Pikakasvulise heledapäise poisi, Rasmuse,  habe ja juuksed olid ühtlaselt lühikeseks trimmitud. Ta tervitas mind soojalt, samal ajal kui siilipeaga Keir maas majahoidja Viki koeraga maadles. Tumedate juuste ja asteetliku näoga Kevin paistis ääretult tüdinenud, otsekui oleks pidanud liiga palju tunde kõigi järele ootama. Ilmselt tegi eilne aastavahetus oma töö.

Enne ujuma liikumist käisime kiiresti Caravan Pargi majakesest läbi. Seal oli nende kolmas sõber, kes liikumatult voodis lebas, näost nii kaame nagu hakkaks kohe oksele. Uurisin toa põrandat, seal leidus nii pooleliolev kelloggsi kauss, avatud kommipakid, ühest otsast näritud küpsised, käkrasse visatud riideid ja hunnikute viisi erinevaid pakendeid.  Lootsin endamisi, et Viki sinna ruumi lähiajal ei satu - pärast saab veel infarkti. 

Ujuma minekuks kasutasime Kevini autot - milline luksus, kui taolises kohas keegi autot omab. Tegemist ei olnud maalilise järve või ookeaniga, vaid miniatuurse Männiku karjääri meenutava veehoidlaga. Võimalik, et sealt lombist jõuab vesi ka meie ööbimiskoha kraani torudesse. Vaatasin itsitades, kuidas kolm meest aega mööda vette ronivad, Keir kilgates koera ujudes, et jumala eest jalad põhja vastu ei läheks (mine tea mis molluskid seal on). Rasmus andis veel vunki juurde, kirjeldades elavalt krokodillidest kubisevast Lääne-Austraaliast. Peale jahutavat suplust põikasime korraks Kellerberrini mäe otsa, kust avanes vaade kõikidele mulle peagi armsaks saavatele põldudele.

Kuivanud veekogu

Carvan Park 

Rasmus ja Keir 

Vaade meie viljapõldudele

Töövorm

Mu uus tuba 

Bye 2022

Aimamatult jõudsin just enne magamaminekut kõva häälselt üle toa kuulutada, kuidas Perthis ei ole mitte ühtegi pilves ega vihmast ilma oodata. Taevalaotus, mis iga päev on mõõtmatu ja sini-valgena nii kaugele ulatunud, kattis täna tihe helehallikas pilvekiht. Kui enda igapäevasele jooksutiirule läksin, olin kergelt shokeeritud, et isegi Perthis võib praegusel ajal nii jahe olla. Õnneks on Melbourne 10-kraadine karge ilm mind üpriski hästi ära karastanud - suudan lausa 19-kraadiga ilma kampsunita ringi käia (kes te mind tunnete – ilmselt aplodeerite seal teiselpool maakera). Jooksu juurde tagasi minnes, pöörasin vahelduse mõttes promenaadil vasakule. Möödusin eemalt paistvast Heirissioni saarekesest ja  laudteega varustatud vesialast, mis nii kangesti koduseid Eesti rabasid meenutas. Pöörasin ringi kohe peale Matagarupi silla ületamist, suure Optus Ovali staadioni ees. Enda harimise mõttes peatusin hetkeks suure infotahvli juures, lootuses silla disaini tagamaadest teada saada. Arhitekt Denton Corker Marshall sümboliseeris sellega erinevate kultuuride kokku saamist - selleks ka need üles-alla läbi põimunud käsivarre jämedused raudpaelad. Kui hiljem alla kerite ja silla kuju uurite, peaks ta ka oma kaardus valgete külgedega meenutama valgeid luikesid. Silla alt ja pealt põimusid terviseharrastajatest pungil jooksu/rattarajad, millest kohalikud ilmselgelt maksimumi võtavad.  

 

Haarasin oma kampsuni ja teel trepist alla torkasin käed varrukasse. Viimane päev enne farmi, et enda kohvikute ja põnevate tänavate turniir lõpuni viia. Linnas avanev vaatepilt tõmbas minu entusiasmi muidugi pisut alla. Igal pool haigutasid vastu pilkases pimedas kükitavad kohvimasinad ja kokku pakitud välilaudadest pungil suletud kohvikud. Ilmselgelt - oli ju aasta viimane päev... Et veel vahelduseks negatiivset juttu rääkida, siis kõige suurem pettumus leidis aset tunnike hiljem, kui kaks kilomeetrit mööda tühiseid iseloomutuid tänavaid rühkisin, et enda ihaldatud külmutatud jogurt kätte saada. Google andmetel pidi koht avatud olema (ja mul on alati google maps näidanud, kui koht isegi erandkorras kinni on), kuid nagu arvata võis, oli ka jogurtiputka suletud. :)) Juu siis unustasid enda andmeid värskendada. Marssisin pisut pettunult tagasi, saades viimaks ise ka aru, et tegelikult ei ole mõistlik päevas kolm jäätist süüa. Peaksin vist Google mapsile hoopis tänulik olema…

 

Lõunaks said enam-vähem kõik nimekirjas olnud (avatud) kohvikud läbi käidud. Olin juba poolel teel korterisse, aga nagu ikka on elul muud plaanid. Laura tuli linna. Pöörasin kanna pealt ringi ja saime Woolis kokku, et korralik aastavahetuse snäki-shopping teha. Tagasiteel paiskasin kõik endasse päeva jooksul kogutud mõtted siinsest elust ja ohutusest välja. Võrreldes Melbournega, on silmnähtavalt rohkem kodutuid, tänaval kraaksuvaid teadmata ainete mõju all kooserdavaid hulkureid ja eelmistes postitustes mainitud aborigeene. Ilmselt ei hoiatata ilmaasjata, et õhtusel ajal ei tasu naisterahvastel omapäi kõrvaltänavatel ringi jalutada. Võite seal Eestis rahulikult hingata, Laura on mulle kõik turvalised rahvarohked tänavad ära näidanud, mida mööda me ka tol hetkel tagasi korterisse kõndisime. 

 

Murd ja Sten vedelesid peale pikka töönädalat diivanil, ilmselt hoidsid energiavarusid õhtuseks peoks. Me Lauraga viskasime asjad tuppa ja läksime pooleks tunniks basseini äärde lebama. 

Rahutud nagu me mõlemad oleme, tõttasime varsti tagasi tuppa, et "külaliste" tulekuks valmis olla ja vaikselt õhtusööki preppima hakata. Meie teise maja rahvas, keda omakeskis oleme “Mustikarahvaks” kutsuma hakanud (nad töötavad hetkel mustikafarmis), jäid totaalselt hiljaks, seega snäkivaagnate tegemise asemel sõime kõik enne ostetud krõpsu- ja kommipakid tühjaks. :) 

 

Kolm tundi hiljem tuiskas Mustikarahvas sisse, käed suurte paberkottidega hõivatud ja kõik kolm läbisegi millegi üle jageledes. Algas eestlastele omane tohutu (humoorikas) puudeladumine, et nad end varem näole ei andnud. Itsitasime Lauraga, mõlemad ootevalmilt köögisaarele najatudes, ja alustasime peale esimese koti lauale asetamist snäkivaagnate prepiga. Henry, kelle erilist burksi retsepti kasutama hakkasime, kääris käised ülesse ja võttis selle ülesande enda kanda. Muidu peakokarollis olev Sten pääses see kord vaid ahjukartulite valmistamisega. Murd, Katre ja Laura 2 seisid moraalse toena meie juures, olles valmis vajadusel ettevalmistustega aitama. 

 

Aeg lausa lendas. Mitu head tundi matsime Ticket to Ride lauamängu mängimisele – lihtsalt infoks, ma peaaegu võitsin - sellele järgnes meeleolukas burkside pugimine ja esimeste klaaside kokku löömine. Laura 2, meie ammendamatu lauamängude allikas, oli põhjaliku kava õhtuks kokku pannud.  Ma ei tea kas minust on võidujanu täielikult kadunud või ongi ainuke asi mida ma teha oskan maratonide jooksmine, aga peale viiendat mängu kükitas minu skoori taga endiselt suur ümmargune null. Vähemalt pakkus see teistele palju nalja - aga mida muud oodata oli, kui 90% mängudest sisaldasid palli ja selle kuskile viskamist. Olen eluaeg kordinatsiooniprobleemidega kimpus olnud. Ja siis on seal kõrval Sten, kes silmagi pilgutamata järjest kõik mängud ära võidab… Samas kui kopsumaht mängu tuli või Aliasele sarnaselt teiste kirjelduste põhjal sõnade/kohtade arvamiseks läks, tegid kõik mulle suure aplausi, et end pjedestaalil esikohale kergitasin. 

 

Niimoodi mängude, hea söögi, Eesti muusika ja hea seltskonna saatel jõudsimegi 2022 aasta ära saata ja uuele, veel paremale, aastale avasüli vastu minna. :)

'

Food Republicust saadetakse aegajalt selliseid pilte :)

Katre, Laura, Laura 2

Laura, Murd, Laura 2, Sten, Henry