Austraalia Alpid

 

Mu kreatiivsus on hetkel täiesti roostes, mis juhtub alati, kui töökoormus ja ümbritsev melu üle võlli hakkab ajama. Vabandus, miks postitused nii harva ilmuvad. Taolised hood tulevad ja lähevad, seega varsti tuleb ka kirjutamise tuhin tagasi. :) Lepime seni sõbralikult keskpärasusega.

...

Eelmisel nädalavahetusel pakkisime end Julie autosse (Sorcha liitus Coomas) ja põrutasime Thredbosse. Üks populaarsemaid, ihaldatumaid suusapuhkuse sihtpunkte Austraalias.

Kohalikud kutsuvad riigi ainsat mäestiku Austraalia Alpideks - Julie krimpsutab iga kord selle peale nägu, pomisedes midagi Euroopa suusakuurortitest. 

Keset usjalt looklevat mägiteed jõudsime tolliputkat meenutava kastmajani, millest esimese hooga mööda kihutasime. Unustasime, et Austraalias tuleb ainulaadse looduse vahel sõitmiseks 24+ tunni passi osta. 30$ auto kohta - mitte kõige hullem. Keerasime otsa ringi, maksime nõutud tasu, kleepisime paberilipiku aknale ja jätkasime sõitu. Vedas, et ühestki kaamerast enne pileti ostmist ei möödunud. Nädal hiljem ootaks meid e-postis kopsakas rahatrahv. Ja "kopsaka" all mõtlen ikka vähemalt nelja kohalist numbrit. :))

Sõitsime pindamata tee lõppu ja peatusime märgi lähedal, mis teatas matkaraja algust. Hüppasime autost välja ja silmitsesime tihedat rohelist müüri. Inimestest ega lumest polnud märkigi. Telefonilevist rääkimata. 

Pisut pettunult komberdasime autosse tagasi, et suusakuurorti suunas juhatavaid teemärgiseid otsida. Kas valisime keeruka tee või siis panustatakse siinse tühermaa märgistamisesse sama palju, kui majade soojustamisesse.  

Peale mõningasi pingutusi jõudsime Thredbosse. Jäine õhk oli täis liuglevaid valgeid ebemeid, mis valge vaibana aega mööda maad katsid. Siin seal puudevahel end ilmutavad ojad kobrutasid mäest alla jõe suunas. Kaugustes paistvad veerjad mäed olid sellele kôigele vagur taust. Tänaval jalutavad inimesed lohistasid enda järel lumejäänustega kaetud suuskasid või suuri lumelaudu.

Kell oli küll hiline, kuid taoline atmosfäär lausa tõmbas suusatama. Tõttasime entusiastlikult kassa juurde - palju see pilet hooaja lõpus ikka saab maksta, erit, kui pool mäge on üles sulanud. 

Beani mütsikesega noormees logeles leti taga, olles ilmselgelt meie tulekust häiritud. Pidi ekraanil helkiva mängu pooleli jätma. Lõi 3-tunni päevapileti + varustuse kassaaparaadis kokku ning palus telefonilt pilku tõstmata 525$ per inimene. Olin kindel, et kuulsin valesti (ei oleks esimene kord). Ilmselt mõtles 52.5 $ ja jõudsin juba hea diili üle juubeldama hakata. 

Sorcha ja Julie näod muutusid kraadivõrra kahvatumaks. Vist ikka ei kuulnud valesti... ja taoline hind ei tulnud kõneallagi. Hommikusest kohviostmisest piisas, kui tusane teenindaja Caroline Jindabyne Bakerys meilt kohvi eest täishinda küsis (Caroline kuulutab iga päev, et saame igast tema kohvikust tasuta sooja joogi küsida).

Pobisesin meid kannatamatult jälgivale noormehele midagi vabandavalt ja tegime putkast sääred. Loodetavasti on nad iga päev säherduse loodusepoolt kingitud monopolsüsteemi eest tänulikud. Järgmine suusatamiseks kõlblik koht asub Jaapanis.

Suusatamine, suusatamiseks - silme ees avanev maaliline loodus panid mind elevusest kihelema. Kes te mõtlete, et ma hakkan isegi Kurgjärve künkaid vaadates viie aastase kombel hüppama, siis siinsed metsad ja mäed on tiba pompoossemad. Mõned puud olid nii kõrged, et nende õiepilved ajasid end lumetuhmise taeva taustal peadpööritavalt kõrgel laiali. Valgetäpilised kitsekesed nende vahel kalpsamas.

Nostalgilised mälestused andsid end näole, viies mind mõtteis aegadesse, kui naeru saatel pisikeses mökkis ja mägedes liueldes aega sai veedetud. Ilmselt tiirutab sõber Eero endiselt öösiti lumesahaga mööda räsitud nõlvasid, et hommikuks kõik rajad siledaks lihvida. Murdosasekundiga genereerisin 2743872348 uut plaani, mis Eestisse jõudes ellu viia - pange vaim valmis! :P

Ausalt öeldes olin unustanud, mis tunne on midagi muud peale kodu - töö - kokkamise teha. Säärane mugav ammendanud rutiini hakkas mulle lausa meeldima. Võtan seda kui punast karjuvat ohumärki.

Patseerisime mööda Thredbo pisikesi tänavaid, mis looklesid kitsa kriipsuna sada meetrit allamäge, kuniks äsja üles sulanud jõgi tee ära lõpetas.  Vaatasime üle külakesse jäänud restoranid, kuniks viskasime - sõna otseses mõttes - münti, mis meid suusatajatest pungil Vietnami suunitlustega restorani saatis. Tumedatest palkidest laotud hütike, nurgas särisev kamin ja seintest õhkava puidulõhn pani koha hubasuse õhkuma. 

Plisseeritud söögiriistade ja hõõgava supiga nähtavale ilmuv teenindaja naeratas meile oma mandlikujuliste silmadega ja asetas tagasihoidlikult toidud lauale. Oli ütlemata tore vahelduseks ise kliendi rollis olla. :) 

Tellitud Tom Kha supi asemel sain küll hunnik maitsestamata riisinuudleid, kuid soe leem mõjus ütlemata turgutavalt. Pealegi, teate ju küll mu suurt riisinuudlite armastust. Isegi maitsestamata kujul! Kambapeale tellitud friikatest (topelt aioliga) me jagu ei saanudki...

Päevale pani ilusa punkti Jindyst avastatud vahvli kohvik. Tugev aktsendiga prantsuse barista valmistas meile siidise kohvi ja aasia joontega naisterahvas kuhjas tellitud Brüsseli vahvlid üle rohkete marjade + topelt vahukoorega.

Tagasi Nimitabelisse jõudes istusime Juliega liikumatult autos. Tundsime mõlemad kerget igatsusetorget ning miski ei suutnud meid autost välja meelitada. Selja taga loojus päike kaugustest paistvate lumiste tippude taha, tume vari, mis libiseb mäest alla nagu sulavaha, proovis meie paigal seisvast autost üle valguda. 

Päev oli uskumatult tore, olgugi, et me midagi erakordset ei teinud, aga ilmselt piisavalt, et “vabaduse maik” suhu saada. Vaatasime Juliega üksteisele tõsiselt otsa, lubasime järgmine nädal seiklust korrata ja kiskusime end autost välja. :)

 

Mina ja mu uus amet

Sorcha

Julieee

Nimmitabel - Hullumaja

 

Peale selle, et kohalike seest võib lausa kliiniliste sündroomide atlase leida, siis kannavad nad usinasti hoolt, et oma napakate väljaütlemistega meie ellu kuhjaga põnevust tuua. Vahel lausa mõtlen, kas Willi eesmärk on tõestada, et minu kupli all ei ole kõik päris korras...

Ühel hommikupoolikul, mõni nädal peale "sama päeva röstsaia ei saa röstida" väidet, täiustas ta oma kullavaramut uudisega, et peekonit ei saa mõlemalt poolt praadida. :) Olles pagarikotta saabunud vaikusest pisut häiritud, proovis ta meid mõne lisaselgitusega seda uskuma panna. Olukord läks hullemaks ...

Päev hiljem kostis Pabotha browniet ampsates, et see on vaieldamatult tema lemmikkook! Põrnitses tülgastusega letile sätitud koogikesi ja lisas nende poole suunates, et brownie on vähemalt tervislik! Madala suhkrusisaldusega, tehtud naturaalsetest koostisainetest .... Kukutasin spaatli selle peale põrandale. 

Seda võin tema kaitseks öelda, et tõesti - üks väheseid kooke, mis ei ole sisse ostetud pulbritest valmistatud keemilineühedus. Isegi JUUSTUKOOGID, mis oma maitsenüansid erinevatest toiduvärvidest saavda (sidrun, karamell jne).

Darrenist - kellega rääkides rahustavaid hingamisharjutusi teen - võiks eraldi raamatu avaldada. Vankumatu vandenõuteoreetikuna, usub temagi, et maakera on lapik. Härra leiab isegi piisavalt julgust, et minu kuuldeulatuses Venemaad ja Putinit kaitsta, tembeldades kogu NATO koos liitlastega lihtsameelseteks tühikargajateks. Keskendun nendel puhkudel pooleli olevale tööle ja meenutan, et seda kõike väidab Darren, kes nimetab tomati-juustu röstsai tervislikuks lõunaks.

Darrenid vist kaitsesin ka mõned postitused tagasi. Kui inimene on reisinud ainult kahesaja kilomeetri raadiuses, on taolised uskumused kerged tulema. Tal ei ole isegi passi. Alecil ka mitte. Viimane ei tea isegi kuidas see välja näeb ega ole kahekümne üheksa aasta jooksul päästerõngast puudust tundnud. Mõlemad mehed näevad reisimist tüütu ettevõtmise, mitte elumuutva seiklusena. Proovi siis sellistega kakelda ...

Võin ju naerda, aga igal mündil on kaks poolt. Taolises ennast hävitavas seltskonnas viibides, tunnen end mõnevõrra nagu Dorothy Ozi moonipõldudel - väike hääleke peas muutkui meenutab: “Ole ettevaatlik! Ära sellel narkootilisel heinamaal magama jää, muidu võid oma ülejäänud elu tukastada.”

Magamisest ja moonipõldudest on asi kaugel - peaksin heinamaa "kohviku" ja tukastamise "haavu lappida" vastu vahetama - aga pidevalt silmi märjaks tegeva õlifritüüri kallal mässates, vängete kemikaalidega pindasid pühkides ja kummist tehtud kanafileega pitsat noogutades vastu võttes, võib asi kähku kannapöörde teha. Hetkel muidugi on kõik kontrolli all. Proovin end sama hea toidu, une ja värske õhuga poputada, kui enda tuleviku lapsega käituksin. 

Pinguta palju tahes, õhuke jääkiht hakkaks jalge all varem või hiljem murenema - ehk Birgitti Pilvetil on aeg varst siit tänavlinnast sääred teha. :D

 

Lähedastele siinseid sündmuste keeriseid kirjeldades, jääb endalgi aegajalt tunne, nagu oleksid pooled lood välja mõeldud. Või vähemalt liialdatud. 

See nädal juba algas kaosega. Kohviku ema, Kylie, muudkui kooserdas tagahoovi ja kohviku vahelt, kõrv telefoni külge naelutatud. Pidevad probleemid sõprade, pere või kaugete sugulastega, ei lase tal kuidagi rahulikult tööle keskenduda. 

Proovisin tavapärases paratamatuses positiivsust säilitada ja peale kaheksat tundi inimeste ajuvabade tellimuste peale mitte endast välja minna. Tänaseks olen raudpolt kindel - klienditeeninduses töötamine võiks Eesti Vabariigi põhideaduses sama olulisel kohal olla, kui Eesti meeste sõjaväekohustus. Nii saaksime kõik suure kannutäie empaatiat meeltesse, mõistmaks nii pahura näoga klienditeenindajat kui ka inimeste keerulisi mõttekäike.

Eelmisel nädalal, kui ma kerge haiguse külge sain, oli mul positiivsuse säilitamisega raskusi juba esimestel tundidel. Kurgus kõditas, ninast voolas vett ja iga pisemgi lihas kehas valutas. Eriti väljakutsuvaks muutis asja mu muidu armas kaastööline, kes üheksakümend protsenti ajast kas lahistas vetsus nutta või varjas end mõne soovimatu kliendi eest. Minul kuklas kripeldas, et äsja grillile visatud munad ja peekon hakkavad vaikselt söestuma, aga rivi on uksest välja. Et mu kannatus eriti proovile panna, nõudis pahur tädike kohveiinivaba lattet, kõige suuremasse kruusi, 3/4 piima ja 1.75 lusika suhkruga... Talle kohvitopsi ulatades nähvas tänamise asemel, et tahab hoopis mandlipiimaga sama jooki. :))))  

Kulm kipras uut kohvi tehes, vantsis järgmine loov ligimene kohvimasina juurde, proovides enda munavõileiva tellimuse mulle sealt esitada. Ühest pilgust oleks piisanud, et ta kassa juurde tagasi saata, kuid suutsin veel viisakuse säilitada - palusin tal mõne minuti kassa juures vastu pidada. Vanamees vihastas ja tuiskas uksest välja. :)

Järgmisel päeval komöödia jätkus. Aga minema jalutamise asemel helistas vihast vahutav mehenäss, et tema äsja ostetud keedukreemi kook oli jääs! Võib olla läks hästi, et mina kõnele vastasin - kaotan karjuvate inimeste keskel kõnevõime, mis nullib ohu, et vastu röökides Nimmitabel Bakery maine täiesti muldmadalaks teeksin. Ma usun, et mind pole veel kunagi niimoodi sõimatud. See vaene närvihaige, kes oli enda jääs koogi aknast välja visanud, lubas peagi tagasi olla ja kohviku maatasa teha. :)) Pabotha pani metallist taignarullid valmis.

Lisaks klientidele on ka mõned töötajad omavahel sõjajalal. Pagarid (mind ärge sinna segage) vs Tahlia. Neljapäeval, kui viimaks kergendunult hingasin, et saan terve päeva muffineid teha, läks asi nii intensiivseks, et üks minut peale tööpäeva algust, jooksis Tahlia lahinal nuttes minema, lubades mitte kunagi enam tagasi tulla. Mina, porgandite riivimisega alles poole peal, ei osanud istuda ega astuda. Helistasin lahenduse leidmiseks Carolinile ja lõpetasin ise kliente teenindades. Olukorrale pean nii palju tänulikkust välja näitama, et sain tervelt kaheksa lisa tund. :)

Kylie ja Pabotha soojendavad end ahjus

Blue Moon säras isegi valges

Meie viis Juliega keset tööpäeva suhelda. :D

Nimmitabelis on lambad isegi postkontoris. :)

Segasummasuvila

 

“Kui sa meid maha jätad, lasen ma Carolinel sinu nimeplaadi sellele lauale keevitada.” Teatas Kylie tõsiselt üle kohvimasina, kui oma tavapärasele kohale istusin. Kaminast paremal, opossumi pildi alla paigutatud pukkide otsa. 

Tõepoolest, veedan seal ilmselt 95% oma vabast ajast. Nimmitabelis kirjutatud blogipostituste sünnikoht.

Viimased nädalad on meie hullumajapuhvet täieshiilguses enda nime vääriline olnud. Möödunud nädala algul virutas Alec sügavkülmas enda sõrme nii õnnetult vastu pirukakasti, et läks samal päeval haiglasse. Käsi pandi lahasesse ja tööst anti kaheks päevaks vabastus. Ajastus oli muidugi super, täpselt nädal, mil Caci Melborune võistlustele sõitis. Ehk kolmest pagarist oli kaks audis. :))

Ahastusest peaaegu vodkat ostma läinud Caroline palus härdalt mind ja Juliet (pranstlanna), et ehk oleme valmis veidi pikemaid vahetusi tegema. Julie, värskelt saabununa, lõid silmad särama, mina, veidi vähem elevil, kuid siin toimuva kaosega juba ära harjunud. Pealegi, kes siis lisakopikatest ära ütleb, kui põhieesmärk on raha säästa. 

Kolmapäevasel “pie dayl” ehk pirukapäeval koosnes tiim minust, segaduses Carolinest, vihast vahutavast Pabothast ja Juliest. Julie, tulihingeline jõusaali armastaja, pandi pirukaid flippima ehk meie keeli vormidest välja võtma. Üks vorm kaalub kuskil kakskümend kilo. Pole vist vaja küsida, miks mind seda tööd tegema ei pandud.

Pabotha lasi kolmel rindel - uhtus kulm kipras taignaid, mille vahe peal jagas Carolinile ja Juliele juhtnööre. Mina pesin nõusid, märgistasin vabadel hetkedel pirukapealseid ja tormasin kohvimasina-köögi vahelt, endal munaspreist silmees udune. 

Kuidagi saime hakkama ja võin vanduda, et Caroline hindab nüüdsest pagarite pingutusi kordades rohkem. Uuris isegi tagasihoidlikult ehk jätaksime quiche põhjad seekord tegemata. Pabotha armu ei andnud, lastes tal kõik kovikesed masinast läbi lasta.

Et huumor jätkuks, lubas Caroline ka järgmisel päeval meile pagari poolele appi tulla. Pidi kell seitse puuduoleva liha ja porgandikotiga platsis olema, sest viimased jäid suurest väsimusest tellimata. 

Venitasin enda ülesannetega nii kuis sain, et tegevusi Carolini saabumiseks jaguks. Päevatööks märgitud 400 muffini tegemist alustada ei saanud, kuna pidime suurt miksrikaussi jagama. Ehk hakkasin isegi pisut kannatust kaotama, kui ülekoormatud ülemust ei tulnud ega tulnud. 

Ennatlikult hakkas Pabotha juba enne seitset pahisema, lubades Caroline maha lüüa, kui ta kasvõi minuti hilineb. Itsitasin, kui teo kiirusel muffinite jaoks vajaminevat šokolaadi kaalusin.  

Minuti asemel hilines ta pea kaks tundi. Ropendades taigent sõtkuv Pabotha ajas mind niivõrd naerma, et nägin ränka vaeva tõsise näo ette manamisega. Kui ta sõrmenukid masinajuppide pigistamisest valgeks tõmbusid, rüüpasin sõõmukese chaid, et peale tükkiv muie maha suruda. 

Viimaks tormas Caroline pagariuksest sisse, juuksed igasse ilmakaarde laiali, mõlemas käes hiiglaslikud poekotid. Pabotha jäi täiesti liikumatuks, tema nägu oli nagu kiviskulptuur. Samal hetkel ära kadunud soe vesi sai Caroline päästerõngaks. Kehitas õlgu ja koperdas juhmistunud ilmel tuldud teed tagasi - vesi tuleb ju tagasi saada.

Nagu arvata võis, venis päev mitme hea tunni võrra pikemaks.

Aga Caroline kaitseks ütleks niipalju, et taolise koormusega sedavõrd positiivseks jääda, on imetlusväärne. Lisaks kolmele pagarikojale, kus iga päev midagi õhku lendab, peab ta päevast päeva oma lapsi kantseldama ja Willi hiiglaslikus lehmafarmis aitama.

...

Seda olen ma väikekülas elades õppinud, et elu tuleb ise põevaks muuta. Ühel hommikul sihitult tänavate vahelt kooserdades - kottpimedas - otsustas prügiauto minuga täpselt sama marsruuti mööda tiirutada. Olin tohutult häiritud, kuna kõrvulukustav automürin summutas isegi kõrvaklappidest tuleva podcasti. 

Kolmandal tänaval sai villand ja hakkasin vastas suunas kõmpima, lootuses auto ees minema lasta. Mürisev asjandus aga jäi paigale. 

Gigantse masina varjust ilmus nähtavale erkoranžis mundris vanahärra, kes murelikult käega minu poole vehkis. Tema sagrine, helklevate hôbeniitodega kirjatud juuksepahmakas lendles aina hoogu koguvas tuules. Ohkasin. Mida ma siis ootasin - siin linnas ei kõnni ju keegi jala. 

Tema selgekõlalises hääles kostus murelikkus. Aga austraallasele selgitada, et jalutad vaba tahtlikult, on sama hea, kui proovida kreemikoogile nööpe ette õmmelda.

Pikka heietamise lõpuks andis ta alla, käies hoopis välja ehk tahan prügiautot juhtida. Keeldusin automaatselt, kuid siis otsustasin ettevaatuse tuulde loopida, paisata selle oma pürgimuste varemetele. Millal mul veel tekib võimalus prügiautot juhtida?!

Võite mu segaduses ilmet ette kujutada, kui autost kaks rooli avastasin. Mõlemal pool. Selle otstarbest ei saanuid isegi prügimees - Nick - aru. Kehitas vaid õlgu , ta pole oma kolmekümne aastase karjääri jooksul taolist asja näinud. Võibolla said veoauto autokoolist hea hinnaga masina (kui selline asutus eksisteerib?) ...

Masin oli automatiseeritud ja isegi prügikastide korjamiseks tuli vaid kasti ees peatuda, nuppu vajutada ja kastike sai tühjendatud. Vajutasin kõhklevalt gaasipedaali. Tee tegi allapoole loogeldes järsu kaare, seega ei olnud tänava lõppu enne näha, kui jõudsime tuhmjatest tellistest laotud baarini. Suurepärane võimalus ohutult peatuda. Jätsin Nickiga hüvasti, kutsusin Nimmitabel bakerysse kohvile ja jätkasin oma jalutuskäiku.

Sel hommikul tõttas Will kohvikusse tavapärasest varem. Sain juba kaugelt aru, et tal on vaja mulle midagi öelda, endal silmad elevusest trillerdamas. Väikses linnas, nagu Nimmitabel, levivad uudised kulutulena, seega minu autosõit sai juba ammuilma talle ettekantud. Nick olevat tema hea mate (austraallaste lemmiksõna, eesti keeles semu, sõber).

Seljatatud nädala veetsin Adaminabys. Kui Carolin eelmisel pühapäeval uudisega lagedal tuli, polnud ma erilises joovastuses. Nägin meid vaimusilmas nõutult jalalt jalale tammumas, kaheksakümne viiendat korda läikma löödud laudu pühkimas ja joogikülmikus pudeleid ritta sättimas. Kõigele lisaks, tähendas see viie päeva toidu, riiete, jooksuasjade ja raamatute kaasa vedamist. Paks kampsun, mis sealses pappmajas on ainuke ellujäämise abimees, ei mahtunudki kotti. 

Aga mis mõte on vinguda, kui olukord on paratamatu. Hakkasin mõttes positiivseid külgi loendama, kuniks viimaks Adaminabysse mineku mõte täitsa vahvana näis. Harjusin isegi külmaga pika peale ära, vabisedes ainult esimesed kaks ööd!

Külmast rääkides, siis Mr. Smoothie, kes iga päev enda joogi ja kaneelisõõriku järele tuleb, teadis väita, et siinkandis on surnuks külmumise tase kõrgem, kui näiteks Rootsis. Pole veel kontrollinud, aga üks osa minust ei imestaks, kui faktil oleks tõepõhi all. Kikitasin väite peale kõrvu- teema tegi mind uudishimulikuks. Söandisn saatuslikuks saanud lisaküsimuse küsida, mis mehe jutukraanid lahti keeras. Arvasin, et pikapeale ta väsib, ja lobisemise jõud raugeb... aga ei. Teda ei peatanud ka kohvikusse astuv kaheksaliikmeline teetööliste grupp, kes teda halvustavalt seirasid.

Põhjus, miks mind Adaminabysse saadeti, oli uue iirimaalt pärit tüdruku väljakoolitamine. Sorcha nimeline elavaloomuline blond, hakkas mulle kohe meeldima. Kiire taip, loogiliste järelduste tegemine, lihvimist vajavate asjade märkamine - mida veel ühelt uuelt tööliselt tahta. Klapp oli niivõrd hea, et plaanime järgmisel laupäeval Jindibyne suusakuurorti üle vaadatama minna. Eks näis, kas õnnestub.

 ...

Uudiseid veel nii palju, et oktoobri alguses lendan Perthi. Jooksen kähku maratoni ja lähen tagasi Kellerberrinisse. Ei pea isegi rongipiletit ostma, vaid saan Callumi teslaga otse karavanparki. 

Tarpinguülemus, Quenten, nimetas mu uueks HR (vist olen seda varem ka maininud), lubades mu südamega tehtud töö eest väärilist tasu maksta. Miski, mida ma ei oodanud. Teate ju küll, kui väga mulle korraldamine meeldib, nii hakkasin kõikidele tööd otsivatele eestlastele kirjutama ja tarpingusse tuleku ideed maha müüma. Tänulik Quenten kirjutas rõõmustades, et tema meilboxi on CVdest pungil! 

PS! Hakkan tunneli lõpus valgust nägema. Ühel päeval enda lugemis-jalutuskäigul olles, tundsin lille lõhna! Tõstsin pea ja pruunikad kirsipuud hakkavad enda õienupukesi ilmutama!

Töötamine Adaminabys.. :)

Vol 2

Charlotte ja Sorcha

Pubi ees olid kutsikad

Maailma kõige igavam tööpäev üle elatud

Teel Jindibyne. See on järv, kui kohe aru ei saa. :)

Julie, käisime Platapyse vaatamas, kui Matt nädalavahetuseks külla sõitis. :)

Julie, Layla ja Matt

Poxing

Niisama paljajalu kõndimas, kui õues sajab rahet

Ainuke pilt prügiautost. Vapustav, ma tean.

Pabotha motell

KEVAD!

Õues on 14-kraadi ja mul hakkas õhukese jakiga palav. MUL!

Vaatasime Caci võistlust

Brandon ja Alec

Ma niisama sügavkülmas

Nii ilus loodus Coomas!