Mu kreatiivsus on hetkel täiesti roostes, mis juhtub alati, kui töökoormus ja ümbritsev melu üle võlli hakkab ajama. Vabandus, miks postitused nii harva ilmuvad. Taolised hood tulevad ja lähevad, seega varsti tuleb ka kirjutamise tuhin tagasi. :) Lepime seni sõbralikult keskpärasusega.
...
Eelmisel nädalavahetusel pakkisime end Julie autosse (Sorcha liitus Coomas) ja põrutasime Thredbosse. Üks populaarsemaid, ihaldatumaid suusapuhkuse sihtpunkte Austraalias.
Kohalikud kutsuvad riigi ainsat mäestiku Austraalia Alpideks - Julie krimpsutab iga kord selle peale nägu, pomisedes midagi Euroopa suusakuurortitest.
Keset usjalt looklevat mägiteed jõudsime tolliputkat meenutava kastmajani, millest esimese hooga mööda kihutasime. Unustasime, et Austraalias tuleb ainulaadse looduse vahel sõitmiseks 24+ tunni passi osta. 30$ auto kohta - mitte kõige hullem. Keerasime otsa ringi, maksime nõutud tasu, kleepisime paberilipiku aknale ja jätkasime sõitu. Vedas, et ühestki kaamerast enne pileti ostmist ei möödunud. Nädal hiljem ootaks meid e-postis kopsakas rahatrahv. Ja "kopsaka" all mõtlen ikka vähemalt nelja kohalist numbrit. :))
Sõitsime pindamata tee lõppu ja peatusime märgi lähedal, mis teatas matkaraja algust. Hüppasime autost välja ja silmitsesime tihedat rohelist müüri. Inimestest ega lumest polnud märkigi. Telefonilevist rääkimata.
Pisut pettunult komberdasime autosse tagasi, et suusakuurorti suunas juhatavaid teemärgiseid otsida. Kas valisime keeruka tee või siis panustatakse siinse tühermaa märgistamisesse sama palju, kui majade soojustamisesse.
Peale mõningasi pingutusi jõudsime Thredbosse. Jäine õhk oli täis liuglevaid valgeid ebemeid, mis valge vaibana aega mööda maad katsid. Siin seal puudevahel end ilmutavad ojad kobrutasid mäest alla jõe suunas. Kaugustes paistvad veerjad mäed olid sellele kôigele vagur taust. Tänaval jalutavad inimesed lohistasid enda järel lumejäänustega kaetud suuskasid või suuri lumelaudu.
Kell oli küll hiline, kuid taoline atmosfäär lausa tõmbas suusatama. Tõttasime entusiastlikult kassa juurde - palju see pilet hooaja lõpus ikka saab maksta, erit, kui pool mäge on üles sulanud.
Beani mütsikesega noormees logeles leti taga, olles ilmselgelt meie tulekust häiritud. Pidi ekraanil helkiva mängu pooleli jätma. Lõi 3-tunni päevapileti + varustuse kassaaparaadis kokku ning palus telefonilt pilku tõstmata 525$ per inimene. Olin kindel, et kuulsin valesti (ei oleks esimene kord). Ilmselt mõtles 52.5 $ ja jõudsin juba hea diili üle juubeldama hakata.
Sorcha ja Julie näod muutusid kraadivõrra kahvatumaks. Vist ikka ei kuulnud valesti... ja taoline hind ei tulnud kõneallagi. Hommikusest kohviostmisest piisas, kui tusane teenindaja Caroline Jindabyne Bakerys meilt kohvi eest täishinda küsis (Caroline kuulutab iga päev, et saame igast tema kohvikust tasuta sooja joogi küsida).
Pobisesin meid kannatamatult jälgivale noormehele midagi vabandavalt ja tegime putkast sääred. Loodetavasti on nad iga päev säherduse loodusepoolt kingitud monopolsüsteemi eest tänulikud. Järgmine suusatamiseks kõlblik koht asub Jaapanis.
Suusatamine, suusatamiseks - silme ees avanev maaliline loodus panid mind elevusest kihelema. Kes te mõtlete, et ma hakkan isegi Kurgjärve künkaid vaadates viie aastase kombel hüppama, siis siinsed metsad ja mäed on tiba pompoossemad. Mõned puud olid nii kõrged, et nende õiepilved ajasid end lumetuhmise taeva taustal peadpööritavalt kõrgel laiali. Valgetäpilised kitsekesed nende vahel kalpsamas.
Nostalgilised mälestused andsid end näole, viies mind mõtteis aegadesse, kui naeru saatel pisikeses mökkis ja mägedes liueldes aega sai veedetud. Ilmselt tiirutab sõber Eero endiselt öösiti lumesahaga mööda räsitud nõlvasid, et hommikuks kõik rajad siledaks lihvida. Murdosasekundiga genereerisin 2743872348 uut plaani, mis Eestisse jõudes ellu viia - pange vaim valmis! :P
Ausalt öeldes olin unustanud, mis tunne on midagi muud peale kodu - töö - kokkamise teha. Säärane mugav ammendanud rutiini hakkas mulle lausa meeldima. Võtan seda kui punast karjuvat ohumärki.
Patseerisime mööda Thredbo pisikesi tänavaid, mis looklesid kitsa kriipsuna sada meetrit allamäge, kuniks äsja üles sulanud jõgi tee ära lõpetas. Vaatasime üle külakesse jäänud restoranid, kuniks viskasime - sõna otseses mõttes - münti, mis meid suusatajatest pungil Vietnami suunitlustega restorani saatis. Tumedatest palkidest laotud hütike, nurgas särisev kamin ja seintest õhkava puidulõhn pani koha hubasuse õhkuma.
Plisseeritud söögiriistade ja hõõgava supiga nähtavale ilmuv teenindaja naeratas meile oma mandlikujuliste silmadega ja asetas tagasihoidlikult toidud lauale. Oli ütlemata tore vahelduseks ise kliendi rollis olla. :)
Tellitud Tom Kha supi asemel sain küll hunnik maitsestamata riisinuudleid, kuid soe leem mõjus ütlemata turgutavalt. Pealegi, teate ju küll mu suurt riisinuudlite armastust. Isegi maitsestamata kujul! Kambapeale tellitud friikatest (topelt aioliga) me jagu ei saanudki...
Päevale pani ilusa punkti Jindyst avastatud vahvli kohvik. Tugev aktsendiga prantsuse barista valmistas meile siidise kohvi ja aasia joontega naisterahvas kuhjas tellitud Brüsseli vahvlid üle rohkete marjade + topelt vahukoorega.
Tagasi Nimitabelisse jõudes istusime Juliega liikumatult autos. Tundsime mõlemad kerget igatsusetorget ning miski ei suutnud meid autost välja meelitada. Selja taga loojus päike kaugustest paistvate lumiste tippude taha, tume vari, mis libiseb mäest alla nagu sulavaha, proovis meie paigal seisvast autost üle valguda.
Päev oli uskumatult tore, olgugi, et me midagi erakordset ei teinud, aga ilmselt piisavalt, et “vabaduse maik” suhu saada. Vaatasime Juliega üksteisele tõsiselt otsa, lubasime järgmine nädal seiklust korrata ja kiskusime end autost välja. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar