Peale selle, et kohalike seest võib lausa kliiniliste sündroomide atlase leida, siis kannavad nad usinasti hoolt, et oma napakate väljaütlemistega meie ellu kuhjaga põnevust tuua. Vahel lausa mõtlen, kas Willi eesmärk on tõestada, et minu kupli all ei ole kõik päris korras...
Ühel hommikupoolikul, mõni nädal peale "sama päeva röstsaia ei saa röstida" väidet, täiustas ta oma kullavaramut uudisega, et peekonit ei saa mõlemalt poolt praadida. :) Olles pagarikotta saabunud vaikusest pisut häiritud, proovis ta meid mõne lisaselgitusega seda uskuma panna. Olukord läks hullemaks ...
Päev hiljem kostis Pabotha browniet ampsates, et see on vaieldamatult tema lemmikkook! Põrnitses tülgastusega letile sätitud koogikesi ja lisas nende poole suunates, et brownie on vähemalt tervislik! Madala suhkrusisaldusega, tehtud naturaalsetest koostisainetest .... Kukutasin spaatli selle peale põrandale.
Seda võin tema kaitseks öelda, et tõesti - üks väheseid kooke, mis ei ole sisse ostetud pulbritest valmistatud keemilineühedus. Isegi JUUSTUKOOGID, mis oma maitsenüansid erinevatest toiduvärvidest saavda (sidrun, karamell jne).
Darrenist - kellega rääkides rahustavaid hingamisharjutusi teen - võiks eraldi raamatu avaldada. Vankumatu vandenõuteoreetikuna, usub temagi, et maakera on lapik. Härra leiab isegi piisavalt julgust, et minu kuuldeulatuses Venemaad ja Putinit kaitsta, tembeldades kogu NATO koos liitlastega lihtsameelseteks tühikargajateks. Keskendun nendel puhkudel pooleli olevale tööle ja meenutan, et seda kõike väidab Darren, kes nimetab tomati-juustu röstsai tervislikuks lõunaks.
Darrenid vist kaitsesin ka mõned postitused tagasi. Kui inimene on reisinud ainult kahesaja kilomeetri raadiuses, on taolised uskumused kerged tulema. Tal ei ole isegi passi. Alecil ka mitte. Viimane ei tea isegi kuidas see välja näeb ega ole kahekümne üheksa aasta jooksul päästerõngast puudust tundnud. Mõlemad mehed näevad reisimist tüütu ettevõtmise, mitte elumuutva seiklusena. Proovi siis sellistega kakelda ...
Võin ju naerda, aga igal mündil on kaks poolt. Taolises ennast hävitavas seltskonnas viibides, tunnen end mõnevõrra nagu Dorothy Ozi moonipõldudel - väike hääleke peas muutkui meenutab: “Ole ettevaatlik! Ära sellel narkootilisel heinamaal magama jää, muidu võid oma ülejäänud elu tukastada.”
Magamisest ja moonipõldudest on asi kaugel - peaksin heinamaa "kohviku" ja tukastamise "haavu lappida" vastu vahetama - aga pidevalt silmi märjaks tegeva õlifritüüri kallal mässates, vängete kemikaalidega pindasid pühkides ja kummist tehtud kanafileega pitsat noogutades vastu võttes, võib asi kähku kannapöörde teha. Hetkel muidugi on kõik kontrolli all. Proovin end sama hea toidu, une ja värske õhuga poputada, kui enda tuleviku lapsega käituksin.
Pinguta palju tahes, õhuke jääkiht hakkaks jalge all varem või hiljem murenema - ehk Birgitti Pilvetil on aeg varst siit tänavlinnast sääred teha. :D
Lähedastele siinseid sündmuste keeriseid kirjeldades, jääb endalgi aegajalt tunne, nagu oleksid pooled lood välja mõeldud. Või vähemalt liialdatud.
See nädal juba algas kaosega. Kohviku ema, Kylie, muudkui kooserdas tagahoovi ja kohviku vahelt, kõrv telefoni külge naelutatud. Pidevad probleemid sõprade, pere või kaugete sugulastega, ei lase tal kuidagi rahulikult tööle keskenduda.
Proovisin tavapärases paratamatuses positiivsust säilitada ja peale kaheksat tundi inimeste ajuvabade tellimuste peale mitte endast välja minna. Tänaseks olen raudpolt kindel - klienditeeninduses töötamine võiks Eesti Vabariigi põhideaduses sama olulisel kohal olla, kui Eesti meeste sõjaväekohustus. Nii saaksime kõik suure kannutäie empaatiat meeltesse, mõistmaks nii pahura näoga klienditeenindajat kui ka inimeste keerulisi mõttekäike.
Eelmisel nädalal, kui ma kerge haiguse külge sain, oli mul positiivsuse säilitamisega raskusi juba esimestel tundidel. Kurgus kõditas, ninast voolas vett ja iga pisemgi lihas kehas valutas. Eriti väljakutsuvaks muutis asja mu muidu armas kaastööline, kes üheksakümend protsenti ajast kas lahistas vetsus nutta või varjas end mõne soovimatu kliendi eest. Minul kuklas kripeldas, et äsja grillile visatud munad ja peekon hakkavad vaikselt söestuma, aga rivi on uksest välja. Et mu kannatus eriti proovile panna, nõudis pahur tädike kohveiinivaba lattet, kõige suuremasse kruusi, 3/4 piima ja 1.75 lusika suhkruga... Talle kohvitopsi ulatades nähvas tänamise asemel, et tahab hoopis mandlipiimaga sama jooki. :))))
Kulm kipras uut kohvi tehes, vantsis järgmine loov ligimene kohvimasina juurde, proovides enda munavõileiva tellimuse mulle sealt esitada. Ühest pilgust oleks piisanud, et ta kassa juurde tagasi saata, kuid suutsin veel viisakuse säilitada - palusin tal mõne minuti kassa juures vastu pidada. Vanamees vihastas ja tuiskas uksest välja. :)
Järgmisel päeval komöödia jätkus. Aga minema jalutamise asemel helistas vihast vahutav mehenäss, et tema äsja ostetud keedukreemi kook oli jääs! Võib olla läks hästi, et mina kõnele vastasin - kaotan karjuvate inimeste keskel kõnevõime, mis nullib ohu, et vastu röökides Nimmitabel Bakery maine täiesti muldmadalaks teeksin. Ma usun, et mind pole veel kunagi niimoodi sõimatud. See vaene närvihaige, kes oli enda jääs koogi aknast välja visanud, lubas peagi tagasi olla ja kohviku maatasa teha. :)) Pabotha pani metallist taignarullid valmis.
Lisaks klientidele on ka mõned töötajad omavahel sõjajalal. Pagarid (mind ärge sinna segage) vs Tahlia. Neljapäeval, kui viimaks kergendunult hingasin, et saan terve päeva muffineid teha, läks asi nii intensiivseks, et üks minut peale tööpäeva algust, jooksis Tahlia lahinal nuttes minema, lubades mitte kunagi enam tagasi tulla. Mina, porgandite riivimisega alles poole peal, ei osanud istuda ega astuda. Helistasin lahenduse leidmiseks Carolinile ja lõpetasin ise kliente teenindades. Olukorrale pean nii palju tänulikkust välja näitama, et sain tervelt kaheksa lisa tund. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar