Sel ööl lebasin ma kaua ärkvel ja mõtlesin möödunud reisile ning kõigele, mis meid ees on ootamas. Meenutasin meie traditsiooniks saanud brunche Gertrudiga, õhtusööke surfisõpradega, seejärel liikusin tagasi Gertrudi ja Rasmuse pidevate nääklemiste (naljaga - et keegi valesti aru ei saaks) ning meeste õhtuste seikluse juurde, kui me Gertrudiga ammu unenägudemaal olime. Viimasest kujunes omamoodi järjejutt, mida hommikukohvi ääres kuulata. Itsitan siiani, kui Rasmuse porilompides keksimisele tagasi mõtlen...
...
Perthis tavapärast jooksutiiru tehes, tabasin end ühtäkki mõtlemast, et miski on teistmoodi. Kõik on nii... voolavalt rahulik? Jooksutiir ei olegi enam krooniline põgenemis-missioon hulkuvate koerte eest või pidev püüdlus sealsete autode ja teeaukude vahel ellu jääda. Bali ööpäevaringne liiklusekära summutas viimsegi klappidest tuleva heli, muutes podcastide kuulamise helesiniseks unistuseks. Mitte, et mu pesumasinast läbi käinud klapid selles oma rolli poleks mänginud ...
Õhtuhakul jätsin oma reisisellidega teadmata ajaks hüvasti ning jooksin kodinatega tänava äärde. Karl juba kaugelt naeratas ja lehvitas, pagasnik avatud, et saaks mu kotid ruttu sinna visata. Kui kaua olin seda hetke oodanud! Karl on lihtsalt nii rõõmsameelne inimene ja see õnnelikkus ümbritseb teda nagu aura ja puudutab kõiki, kes temaga kokku puutuvad. Nagu päike, soojendas ta neid, kes tema gravitatsioonivälja sattusid. Mõni ime, et ma teda nii väga näha tahtsin.
Kergendus, mida sel hetkel tundsin, kui tuttavasse hõbedasse autosse istusin, oli hingemattev. Peab vist mainima, et meil Gertrudiga said igaõhtused kõned lausa traditsiooniks, temal Jaydeniga, mul Karliga. Teie, kes te teate, kui lootusetu ma helistamises/ facetimemises olen, saate olukorra erilisusele omapoolse hinnangu anda. :P
...
Sõitsime mõned nädalad tagasi broneeritud Airbnbsse. Valge majake asus paar kilomeetrit kesklinnast eemal, täpselt jalutuskäigu kaugusel. Üheksasaja meetri kaugusel miniatuursest kohvikute-restoranide alleest, kuhu me näljast nõrkeva meestepandega otsejoones suundusime.
Oli see alles itaalia restoran. Võimalik, et sõin seal üht elu parimat pastat, ja uskuge mind, tulihingelise pastafanatina, olen neid elus palju söönud.
Enne tellimist uurisime üksipulgi üüratuna näivat menüüd, kuniks otsustasime Karliga hoopis kahe peale kaks pearooga võtta. Tema ainus soov oli midagi uut ja erilist proovida.
Hiidkrevetipasta sai koheselt kirja, olime valmis selle osas "erilisuse" koha pealt silma kinni pigistama. Menüüst veel korra pilguga üle käies, paelus mind gluteenivaba köögiviljadest pakatav pitsa. Juba eos näitasin pooleldi naljaga näpuga selle suunas, aimates, mis kõrvalepõiklemine mind tõenäoliselt ees ootab.
Kaotasin mõneks ajaks kõnevõime, kui Karl, meile kõigile ootamatult, pakkumisega nõustus. Tavaliselt äratab juba sõna “gluteenivaba” inimestes ürgse meeleavaldaja ellu...
Alati tasane Artur langetas vaikides otsuse, jäädes enda lemmikule truuks, samal ajal kui kahemeetrine Siim oli kõmisedes valmis juba suurest näljast salvrätikuid sööma hakkama. Tellis endale selle jutu peale kolm toitu.
Nii pitsa, kui ka pasta viisid keele alla! Avasin kohe google reviewed ja panin restoranile viis tärni. Oleksin äärepealt veel ühe portsu pastat tellinud, aga õnneks suutis Karl mind ümber veenda - homme üles soojendades see pasta tõepoolest enam nii hea ei oleks.
Ei hakka saladust tegema, et kuulun nende naiste hulka, kellel on magustoidu jaoks kõhus eraldi magu, olenemata ära söödud soolase toidu kogusest. Piisab vaid sõnast "magustoit", kui ma säran rõõmust nagu tuletorni tala. Kuid ülesöömisest oigavad mehed panid mind koogi tellimise idee maha vaikima... Homme on ka päev, püüdsin end iganenud selgitusega veenda.
...
Järgmise päeva veetsime suuremjaolt Gertrudiga juuksuritoolis. Ammu lõikust anuvad juuksed, said abi Gertrudi andeka sugulase, Liina, käest. Planeeritud paarist tunnist kujunes kuus tundi - arusaadav ka, kui kaks sugulast pole üksteist kriminaalselt kaua näinud. Ma tõesti poleks tulemusega rohkem rahule saanud jääda, seega, kes juuksuri soovitust tahab - pöörduge minu poole. :P
Kell kolm tagasi Airbnbsse jõudes, tegi Karl autole viimaseid lapi tõmbeid, nägu ütlemata rahul. Ta olevat terve see aeg suurpuhastust teinud. Mulle ei mahu siiani pähe, kuidas saab keegi 60-kraadises autos puhastusvahendite aurus veedetud päeva üle nii õnnelik olla... Demonstreeris mulle veel perfektseks trimmitud jalamatte, mis nüüd nagu valatult autosse sobisid. Kui koreograaf visualiseerib muusikat, siis Karl visualiseerib autosid + sisustust. Ma ei tuleks taolise asja pealegi, et heast peast jalamatte kääridega ilusamaks lõigata... Säravpuhas auto igatahes äratas aukartust, ma polnud kindel, kas julgen sinna üldse enam kunagi istuda. Karl ainult itsitas mu kommentaaride peale, paigutas puhastusvahendid tagasi pagasnikusse ja palus paari minutit kiireks pesuks, et siis söögipoolist jahtima minna. Minu välja käidud ideega kesklinna jalutada oli ta koheselt nõus - juu vajas peale vabatahtliku sauna-puhastusvahendite auru rituaali kerget tuulutust. :P
...
Nagu Perthis ikka kombeks, olid kõik meie väljavalitud kohad kas suletud või ääreni täis. :)) Lõpuks hüppasime esimesse ettejuhtuvasse Korea restorani, kus jube valgus pisut nina kirtsutama pani, kuid näljane kõht käskis silma selles osas kinni pigistada. Tellisime hunniku toitu, millest esimese poole põhimõtteliselt sisse hingasime.
Üks hetk tormas Karl telefon näpus välja, tal olevat vaja miski oluline asi korda ajada. Vaatasin talle sekundi järele, kuid siis kehitasin õlgu ja proovisin viimastest ampsudest jagu saada.
Karl tuli tagasi, meresinised silmad rõõmust sirendamas. Mu küsiva pilgu peale ta vaid naeratas kavalalt ja palus homme hommikul spordiriietes valmis olla. Tal olevat mulle üllatus.
Unetunde sel ööl palju ei tulnud. Nagu laps sünnipäeva hommikul, ärkasin ammu enne äratust, mis iseenesest oli hea, kuna sain nii oma jooksutiirul ära käia. Kui Karl ärkas, sõime hommikusöögiks juustu ja sour creamiga (proovib olla nagu hapukoor) ülekuhjatud soolaseid pannakaid, enne kui üllatuse poole teele asusime.
Minus peituv planeerimisment püüdis Karli näost vihjeid lugeda, kui me ootamatult Kakumäelaadsesse elamurajooni jõudsime. Ma usun, et pokkeri mängus lööks see mees alles laineid... Arvestades meie asukohta ja riietust, ei näinud kellelegi külla minek loogilise variandina. Karl vaid muiatas mu pakkumiste peale, kuniks peatusime ühe kividest laotud ühekorruselise maja ees. Müriseva auto hääle peale ilmus aiaväravale pikka kasvu mees, seljas musta värvi t-särk kirjaga “discgolf”. Tundsin, kuidas kõik pusletükid omavahel kokku jooksid - me läheme disci mängima!
Olime sellest tahaplaanile jäänud spordist üüüüratult kaua unistanud! Siiani leppisin vaid Annaliisa ja Danieli aeg-ajalt saadetud piltidega. Aias vedelevate väikelapse mänguasjade vahele teed rajades, juhatas mees meid enda isiklikku poodi, mis iga disci hullu elevusest pööraseks oleks ajanud. Kettaid leidus igale maitsele, alustades tavalistest amatööridele mõeldud ketastest, lõpetades Kristin Tattari (Eesti parim naisdiscgolfar) ketastega. Usaldasin valiku Karl kätesse, avaldades soovi vaid värvi koha pealt. Tagasi auto poole jalutades keksisin rõõmust, ise enda lemmikketast sõrmeotsas keerutades.
Rajal oli üheksa korvi. Nimetades esimest ringi soojenduseks, tegime kohe teise ka otsa. Pooled minu visked lõpetasid metsavõserikus, traataia taga, kuhu Karl rüütellikult ise järele ronis. Proovisin tema visete ja õpetussõnade kombinatsiooniga veidi paremaks saada, kuid arenguruumi veel on. See aga ei kärbi minu armastust mängu vastu.
Teise ringi lõpuks oli päike õhu nii kuumaks kütnud, et otsustasime ülejäänud rajad järgmiseks korraks jätta. Pealegi, hakkas aeg peale tiksuma - olime hiljutisele sünnipäevalapsele, Siimule, ka mõned üllatused organiseerinud.
...
Airbnbsse jõudes istus Siim tugitoolis, Artur lösutas maas pistiku juures. Mõlema pilk oli telefonile kinnitunud. Siimu eelmisest õhtust väsinud ilmet märgates, vaatasin murelikult Karli poole. Sõnadetagi sai aru, mida ma mõtlen. Olime Siimule tunniajase taipoksi trenni organiseerinud, mida ta ilmselt iga teine päev oleks suurima rõõmuga teinud, kuid praegust kuumust ja magamata ööd arvestades, hakkasid kahtlused pinnale kerkima. Karlile pakkus see rohkem nalja ja Artur kehitas muretult õlgu - küll ta hakkama saab. Vahel soovin, et suudaksin rohkem mõelda nagu mees.
Trenn oli karm ja Taist päris lühike treenerihärra armu ei andnud. Tund aega hiljem Siim nõretas higist, kuid tema silmad särasid. Kas siis trennist saadud adrenaliini paugust või suurest rõõmust, et selle hullumaja üle elas. Naeru saatel sõitsime tagasi Airbnbsse. Teadsin, et vähemalt järgmise üllatusega tabasime naelapea pihta. Söök!
Suure jaapani kultuuri austajale pühendatud päeval, ei olnud muud varianti, kui viia ta parimasse Jaapani restorani. Loomulikult (!) oli plaanitud koht erandkorras suletud... Varasemad ämbrisse astumised on meid piisavalt õpetanud, et saaksime Perthi-karmale keelt näidata ja variant number kahe varrukast võtta.
Olime restorani ainsad külalised. Palusime Siimul valida ükskõik mida, ükskõik kui palju. Tundsin endiselt taipoksi trenni pärast süümekaid... Vist olen ennegi maininud, aga meie mitmekeelne Siim oskab jaapani keelt ning tunneb sealset kultuuri võibolla isegi paremini, kui oma kodumaa oma. Saime kõrgtasemel koolituse jaapani toidu osas ja proovida palasid, mida üksinda poleks menüüst isegi märganud. Vaieldamatuks lemmikuks osutusid takoyakid ehk kaheksajalapallid. Need väikesed ümmargused taignapallid, mis on väljast krõbedad ja seest pehmed, meenutades kangesti lapsepõlves armsaks saanud juustupalle.
Sünnipäevale pani punkti Perthi kesklinnas toimunud katusepidu. Noogutasime sünkroonis heakskiitvalt pead, kui katuse ruumi rohkust pilguga mõõtsime. Koht võimaldas peoloomadel muusikat nautida + minu ja Karlisugustel vaiksemas nurgakeses segamatult vestelda.
Kõik rõõmulinnukesed said kirja, kui Gertrud ja Jayden peale romantilist pikniku meie juurde ilmusid. Kaldusin arvama, et enne homset ma neid ei kohta. :)
Kui jätta kõrvale, et see katuseterrass jääb igavesti teatud põhjustel väga eriliseks kohaks, kibelesime Karliga juba tagasi Airbnbsse. Jätsime Arturi, koos Siimuga muusikat nautima ja tegime Gertrudi ja Jaydeniga sääred. Salaja lõime Karliga käsi kokku, olles ütlemata rahul, et saame filmi vaatama minna ja segamatult rämpsu süüa.
...
Viimas öö veetsin hostellis. Karl, Siim ja Artur sõitsid tagasi Narrogini (töö vajas tegemist). Sellekspuhuks otsisin Perthi kõige odavama ööbimiskoha - kahekümne inimesega jagatud hosteli toa. Õppisin Canberrast nii palju, et segatoa asemel võtsin ainult naistele mõeldud ruumi.
Räämas fuajees oma järge oodates hakkasin juba kannatust kaotama. Jaapani härra vehkis viimased nelikümmend minutit enda 100$-sega, proovimatagi mõista, et seal on ainult kaardimaksed võimalikud. Lõpuks tehti kompromiss, jaapanlane läheb vahetab sularaha väiksemaks ning maksab hiljem, kuid vastutasuks tuleb tal enda pass vastuvõtulauda jätta. Arvake kaks korda, kas pass oli tal olemas või ei? Algas uus leelutamine, mille peale ma vahele sekkusin ja palusin luba enda pagasi nende juurde hoiule jätta. Raamatupood hakkas peagi uksi sulgema ja tahtsin sinna kohe kindlasti jõuda. Mu küsimuse peale lasti mind võluväel järjekorras ette. Sain silmapilgselt check-ini tehtud ja kogu varanduse üles tuppa viidud.
Ägisev sinine trepp andis aimu, mis mind toas ees võib oodata. Hea, et Balil esimesel ööl end taolisteks olukordadeks karastasin.
...
Kükitasin raamatupoes, kuniks ärritunud poepidaja tulesid hakkas kustutama. Ma tõesti kaotasin ajataju.... Tormasin vabanduste saatel poest välja ja avastasin alles õues, kui tühi mu kõht on. Oh seda rõõmu, kui kohe selle mõtte lõpus Tai restorani märkasin.
Pad Thai oli imeline. Korralikult suur ports, täpselt piisav hunnik, et mu pikaaegne isu ära rahuldada. Hiljem tuiasin noorte puntidest pungil tänavatel, ostsin suure topsi jäätist, ignoreerides teadlikult enda liiga täis kõhtu.
Tuppa jõudes istusid mu mustanahalised toakaaslased paremale jäävas nurgas, rüüpasid pudelist midagi kangemat ning prantsuskeelne jutuvadin muutus iga minutiga aina valjemaks. Õnneks minu und taoline möll ei häiri. Pean vist enda vanemaid tänama, et mulle taolised geenid kaasa pakkisid. Viie minutiga olin sügavas unes, avades silmad alles siis, kui äratuskell üle kottpimeda toa möirgama hakkas.
