Aasta vahetus

Pie Facei roadhouse on üsna Quenteni maja lähedal, vaid mõned kilomeetrid otse ja siis maanteel paremat kätt. Just seal saime Gertrudi, Jacki, Jaydeni ja Rhyleyga kokku, et aasta eelviimasel päeval Perthi sõita. 

Gertrudiga olid meile plaanid tegelikult ammu tehtud. Detsembri alguses broneerisime Perthi kesklinna Airbnb, et seal kolme Eesti poisi, Julie ja ühe Gertrudi sõbranna, Geethega, aasta vastu võtta. Nagu ikka suure kambaga juhtub, hüppab keegi alt ära. Meie rahvusvahelisest seltskonnast sai viieliikmeline eestlastest koosnev kamp, mis võibolla isegi muutis kogu ürituse keelelises mõttes mugavamaks. Sellegi poolest, lootust Juliega niisama kohvitama minna, veel päris maha ei matnud.

Kuna Kellerberrinist sõidab rong kord päevas ja 31. detsembril olid kõik piletid juba kuu varem välja müüdud (olime väga shokeeritud), võtsime sunniviisiliselt pileti 30daks. Maailma kõige õnnelikumad kaotatud tööpäevade üle ei olnud (30 ja 31), aga võtsime seda kui elu paratamatust. 

Ühel päeval Gertrudiga rongile minekut arutades, võttis olukord ootamatult positiivse pöörde - armsad tarpingu mehed otsustasid meid autoga Perthi sõidutada. Vabatahtlikult. Plaksutasime rõõmust käsi ja pigistasime silma raisku läinud rongipiletite koha pealt kinni. Igal juhul võidame rohkem, kui kaks päeva töötame.

Töölt jõudnud, tõstsin vajaminevad asjad sahtlitest välja ja ladusin voodile ritta. Rullisin väljavalitud hilbud peenikesteks torudeks, mahutades need ideaalselt tühja seljakotti - minimalism hakkab siin korralikult juuri alla ajama. Tegin rekordkiirusega dušši all käigu ja olin kahekümne minutiga valmis. Sakslasliku täpsusega kokkulepitud ajaks. Unustasin, et ajaarvamine käib minu ja kohalike maailmas pisut teistmoodi.

Ühine roadtrip oli vahva - täpselt miski, mida tahtsime enne hooaja lõppu teha. Jayden, kelle liivakarva juuksepahmakas tuules lendles, lasi mul vabatahtlikult ette istuda. Kiikas vaid tagapingil kotis kohmitsevad Gertrudit, enne kui roadhouse viineripiruka järele tõttas. Selle lahkuse ja naeru kõrval oli midagi veel; midagi oli teistmoodi, ent ma ei hakanud seda sel hetkel sõnadesse panema. Pilgutasin vaid õhetavale Gertrudile silma ja hakkasin karpi tehtud wrappe hävitama. 

...

Poed jäid linna põhja servale, mis tõttu olime sunnitud risti läbi kesklinna sõitma. Vaatasime ammulisui aknast paistvaid kõrghooneid. Veidi liialdades - suutsin lausa ette kujutada, mida huntide poolt üles kasvatatud Ramu esmakordselt linnapilti nähes tunda võis. Nii palju inimesi, nii palju melu, nii palju heitegaase... Gertrud krimpsudas vaikselt nina, pomisedes midagi Kellerberrini värskest õhust ja rahumeelsest õhkkonnast. Jayden noogitas nõustuvalt kaasa. Väänasin ennast, et selja taga istuvat Rhyleyt vaadata - ta naeratas, silmad mõtlikult avanevale pildile kinnitunud. Rüüapas lonksu Monsteri energiajook, nähes eluga ütlemata rahul olevat. Jack, kes ei kannata tiheda liiklusega suurlinnades sõitmist silmaotsaski, pigistas huuled peenikeseks kriipsuks. Ilmselt surus keelele tulnud roppusi alla. Kui järjekordne parempööret keelav märk ette juhtus, loopis ta ettevaatuse tuulde, parkis auto esimesele vabale kohale (kus tegelikult polnud üle 30-minuti lubatud peatuda) ega teinud pooleldi kõnniteele jäänud auto tagaratastest väljagi. Kahju, et mu isa seda pealt ei näinud... :D  

Algas suur ostlemine, mis mattis enda alla kogu linnas viibimiseks mõeldud aja. Gertrud sai jackpoti jackpoti järel, lahkudes igast putkast hoolikalt pakitud jalustrabava kostüümiga. Tema ostlemine kulges nii muretult, et hakkasin igaks juhuks salaja kohvrite hindasid vaatama.

Uued sõbrad päästsid meid finantsilisest katastroofist ja panid enda tulekuga ostlemisele punkti. Artur, Siim ja Karl - kolm Eesti poissi, kes samuti tarpingus töötasid, aga teise firma alt. Elavaloomuline kahemeetrine Siim kargas kohe tervituseks autost välja ja kõndis juba pika sammuga meie poole. Oma sknadinaavia-blondide mulletiks pügatud juustega meenutas ta rohkem Viikingit, kui meiesugust seljakotirändurit. Tema taga ukerdas tahapingile surutud Artur, kes vaba käega pingi alla lennanud crocksi pimesi kompas. Arturi lustlik olek ja muretus kiirgas tema ümber nagu aura, mis puudutas kõiki, kellega ta kokku puutus. Juhiuksest väljuv Karl sirutas enda karamellivärvi käsi taevapoole ja lehivtas, tuues esile enda säravvalge naeratuse. Märkasin tema silmade kummalisust. Need segunesid lahkusest ja lahenduste leidjast, nagu pehme hõbe, mis aegamisi sulab. Tajusime kohe, et nendega saab meil hea klapp olema.

Tervitused jagatud, hüppas Karl tagasi rooli, elevusest kihelev Artur sukeldus vabatahtliult keskele istuma ning aina rohkem hiiglast meenutav Siim väänas end esipingile. Võtit keerates ärkas meie hele kaarik möirates ellu, mille peale autofanattidest poisid rõõmust käsi plaksutasid. Õhkkond oli vaba, nagu tunneksime üksteist juba aastaid. Seltskonna komöödik, Siim, aitas sellele suuresti kaasa - tema oli see, kes vestluste eest hoolitses, tehes meile ülejäänutele olukorra ütlemata lihtsaks. Gigantne keha kitsukesele pingile pressitult, kiikas veel üle õla, et uurida, kas mul on taga jalgadel piisavalt ruumi. Mu ammulisuise uskumatuse peale hakkas ta mürinal naerma. Ilmselgelt olen mitu kuud austraalia farmeritega veetnud, kes taolise küsimuse asemel lükkavad tooli nimme nii kaugele kui võimalik (austraallaste huumor :D).

Karl, kelle kuldpruunid juuksed olid värskelt potisoenguks lõigatud, kandis varem õudu tekitava soengu ütlemata hästi välja. Tõenäoliselt esimene inimene, kellele see sobib... Üks käsi roolil, teine mugavalt käetoele toetumas, kuulas ta lõbustatult Siimu geniaalseid väljaütlemisi, poetades ka aegajalt paar sõna vahele. Meie soengute (2 mulletit + 1 pott) kiidulaulu peale kehitasid poisid vaid õlgu, uskumata, et oleksid kunagi julgenud taolist eksperimenti teha, kui austraalias laineid lööv ilutrend täierauaga ei huugaks (olge valmis ega Eesti ka sellest pääse… :D).  

Artur, oma trimmitud mulleti ja pügatud habemega, sulandus suurepäraselt austraallaste hulka. Ennast toolil kergitades jagas uhkusega, kuidas nii mõnigi kodanik on teda kohalikuks pidanud. Minu kõrvus kostuv aktsenditu inglise keel, roosad kroksid, üles tõmmatud sokid ja tagurpidi pähe pandud nokats on viimane lihv tõelise austraallase vormimiseks.

...

Kui esimene öö välja jätta, võtsime kambapeale Airbnb. Kahekorruseline armas kodu, mille üles viiv keerdtrepp ja saarekesega köök juba eos hubase atmosfääri tekitas. Algas tormijooks tubade suunas. Sain kohe aru, et mul pole lootsuski, seega lasin neil hulludel tormata. Pealegi, Arturil oli sünnipäev... Hommikul äratasime ta vaikse laulu ja krõpsupakiga ülesse, lisades juurde vimplit meenutava riidetüki kirjaga "Birthday Boy".  Rahulolevalt kinnitas ta sinise nartsu endale otsa ette. Siim möirgas üle toa naerda, nimetades teda koertenäituse show võitjaks. Arturit kommentaar ei heidutanud, vaid patsutas selle peale pead ja oli valmims õigust "kogu päeva tegevuste üle otsustada" käiku laskma. 

Päeva erilisemaks muutmiseks jalutasime tohutult mõnusasse kohta brunchile. Menüü rabas meid jalust.  Ärge siis imestage, et mu otsustusvõimetu pool võttis võimust ning lõpetasin kahe normaalsuuruses praega. Ega ka kolmandast palju puudu ei jäänud... Tänu taevale päästis Gertrud mind toidukoomast, nõustudes ühe roa pooleks tegema. 

Suureks rõõmuks avastasime hiljem, et pundis on ka isiklik "söömise-abi" - Karl. Silmitses alles jäänud toidupalukesi, haaras kahvli ning asus kaks korda palumata jääkideks tembeldatud toidu kallale. Lahkekäega avokaadoga üle kallatud toast ja hummuse sisse uputatud falafelid, koos muu hea kraamiga, viisid keele nii alla, et ma pidin korralikult enda kõhu ja vaimuga võitlema. Kõht ütles ei, vaim lausa karjus JAA. Pressisin veel paar ampsu suhu, kuniks pead raputades taldriku Karli suunas lükkasin. Tundus, et ta oli seda hetke oodanud. 

Siim, kes eile esimese vabapäeva tähistamist pisut liiga tõsiselt võttis, ostis suure pudeli vett ja tellis ninasõõrmetesse hiilivate toidulõhnade peale takso tagasi ööbimiskohta. Ei teagi nüüd, kas asi oli alkoholis või eelmisel õhtul hot potis söödud super-tšillist roas. Hot pot ehk miski, millest Gertrud juba ammu-ammu oli rääkinud. Tegemist on Koreast algusesaanud restorani ülesehitus, kus laua keskel on suur pott, mis täidetakse kuuma leemega. Auravasse vedelikku hakkad menüüst välja valitud asju sisse viskama. Me lauale jõudsid näiteks tiigerkrevetid, kaks erinevat liha, hunnik nuudleid ja mõned köögiviljad. Kõige juurde käis ise kokku keevitatud kaste, mis tegi kogukompotist suurepärase roa. Karl nuuskas alla kugistatud tšillist nina ja näitas Gertrudi poole pöialt - TikTokist on ikka kasu ka. Gertrudi rahulolev naeratus ajas mind naerma. :D Kui kaua ta on oma TikToki vaatamise eest puid saanud… Mine tea, võibolla pöörab isegi meie “antisotsiaalmeedia” poole kalduva Karli selle usku. 

Hubasest majast otsustasime maksimumi võtta. Tegime süüa, lõime enne aasta vahetust klaase kokku ning kuulasime Siimu lõputuid tiraade, kuidas tema peab enda jala pikkuse kapi peal magama, millel on isegi sahtlid alla jäetud. Kadedusega meie teiste suletekke silmitsedes, ei jätnud ta mainimata, et tema peab leppima pruuni vaibaseest lõigatud ruuduga, mille ümber on laste linad mässitud … meelekohtades nimetissõrmedega ringe tehes proovis ta tänulik olla, et voodi ette veel mängurooli pole paigutatud. Purskasime kõik naerma - kõige pikem ja laiem sai lastele mõeldud toa. 

Aasta võtsime vastu Perthi kesklinnas. Siiani ei tea kuidas, aga mind suudeti isegi GOG Festivalile minekuga ära rääkida. Mitte, et minult jah sõna saamine erakordne väljakutse oleks ... Aga teate küll mu suhet festivalidega. 

Taaskord olen tänulik. Muidu ma polekski teada saanud, kui suurepärane asi on “Silent Disco”. Ehk siis “vaikne disko”, kus igaüks saab suured klapid pähe ja kolme erineva kanali vahel valid endale meelepärase muusika (Eestis juba ka laialdaselt levinud ilmselt). Vaatasime Karliga samastumisrõõmus otsa. Nõustusime, et selline lahendus on geniaalne ainuüksi seetõttu, et ei pea sõpradega rääkimiseks häält ära röökima. Piisab vaid õlakoputusest, võtate mõlemad klapid peast ja saate inimese kombel rääkida. Sinna investeerisime pea kogu festivalil oldud aja. :) 

Kui järgmisel hommikul silmad avasin, oli midagi teistmoodi. See sama, mida tunnen iga jaanuar, kui aasta vahetub. Midagi sarnast, kui võtad uue vihiku ja saad uuesti perfektselt, sodimata, kirjutama hakata. Minu rõõmuks olime sunnitud päeva produktiivselt alustama. Kinkisime Arturile sünnipäevaks päevase Rottnest islandi reisi ja kella üheksaks oli vaja paadile jõuda. Hea, et teised minu hullumeelse ideega, kella seitsmesele väljumisele minna, kaasa ei tulnud. Ilmselt oleksime siis sinna üksinda läinud.

Rottnest oli imeline. Isegi sealsed põõsad - mõningate roosade lillede õied koosnevad kümnetest kroonlehtedest ning need on ebareaalselt pungil, olles oma ülepakutuses peaaegu sündsusetu. Saar ise oli pisike, puutumatu, liivane, helesinise vee ja huvitava taimestikuga. Täiuslik ring, mille ümber suundub vaid üks asfalteeritud tee ja sa saad kogu saarele tiiru teha umbes täpselt nelja tunniga.

Armastus toidu vastu on miski, mis meid kõiki ühendab. Rataste rentimise asemel võtsime suuna sadama äärsesse kohvikusse, mis nii kangesti Väikse Tjorveni raamatus kirjeldatut meenutas. Kohvilonksude ja avokaado toasti ampsude vahele poetasime mõned ideed Jaapani reisi plaanide osas, mis mind elevusest veel rohkem kihevile ajas.  

Kõhud liiga täis, rentisime rattad. Leti taga askeldas terava ninaga naine, paksude prillide ja tüdinenud pilguga. Oma sõdurilaatse keha hoiaku ja jaheda häälega luges ette hunniku reegleid kohustuslikest kiivritest ning karistustest, mis neid eirates kaasneb. 

Ei läinud kaua, kui olime varustuse kvaliteedile omapoolse hinnangu andnud. Katkised pidurid või loigisev sadul sundis meid kõiki vähemalt korra tagasi laenutusse minema ja endale uus ratas valima. Siim vehkis talle antud kiivriga keset tänavat - kõmises rahulolematult, mismoodi ta peaks selle pähe panema, kui see puhtfüüsiliselt ei mahu?! Vaatasin, kuidas Karl tal kõrval kõkutab. See oli kõige suurem kiiver, mis neil pakkuda oli, kuid loobuda sellest ka ei tohtinud. Nii ta ulatas rahutule kassapidajale paar kopikat, torkas selle humoorikalt torisedes kuklasse. Tulgu vaid keegi midagi selle kohta ütlema!

Saare künklikust maastikust avanevad vaated panid mind ikka ja jälle imetlusest ahhetama. Eesti poisid a ka surfarid, ei jõudnud ära oodata, et peatpidi sinna külma helesinisesse auku hüpata. Gertrud kaasaarvatud. Minu armastus selle märja vedeliku vastu pole suuresti muutnud, seega võtsin vabatahtlikult fotograafirolli koos asjade valvamisega enda kanda. 

Õhtul olime aasta vahetusest ja päevasest ringi tiirutamisest üpriski väsinud. Kõigile näis parim plaan korraldasa filmiõhtu koos korraliku snäkilauaga. Maailm aastanumbri vahetusegaa palju ei muutunud - jäin peale esimest 50-minutit magama… Õnneks oli seal ka Gertrud, kes samamoodi, enne filmilõppu unenägude maale suundus. :) 

...

Kellerberrinis rongi pealt maha tulles hingasime tuttavat õhus levivat viljalõhna. Gertrud vaatas mulle otsa, leidmata kohe õigeid sõnu… Tundus, nagu jõudsime tagasi koju. Kas pole mitte uskumatu, et esmapilgul nii tühine linnake võib ajaga nii armsaks saada? :)

PS! Aitäh Marion, et mulle ikka blogikirutamist meelde tuletad! :)))

Ps2! Kallasin just arvuti kohviga üle, seega toksin seda postitust telefonis. Point - palun kõik ebaloogilisused andeks ansa. :D

Aasta kohe vahetub

Komöödik Siim

XXL Sidrun

Best Brunch

Artur on kingiga rahul

Aasta vahetusest kõigil paha olla

Siim niisama kiivrit kandmas

Alexander Rybak

Karl proovib muusikuna karjääri

Peoks valmis

või siis mitte ...

Hooaja lõpp

 

HEAD UUT AASTAT!  

Veedan parajasti aega enda lemmikkohvikus, Perthi kesklinnas, otse meie hotelli taga. Peenikeste mandlikujuliste silmadega barista keevitab mu tellitud alternatiivpiimaga kohvi, kinnitades oma professionaalsust ainuüksi kannu hoidmisega. 

Tegemist ei olnud klassikalise vaoshoitud asiaadiga. Viipas nimetissõrmega rinnale kinnitatud sildile - MIKE - ning soovitas mul ükspäev Kenya V60 proovida, olevat meeletult hea uba seekord. Ta justkui oleks teadnud, et aasta tagasi oli Kenya filtrikohv ainuke, mida ma suutsin suu sisse võtta.

Poetasin veel mõned laused ning torkasin kõrvaklapid kõrva. Blogi vajas kirjutamist ja aeg armu ei anna... Tõenäoliselt äärmiselt ebaviisakas käitumine minu poolt.

...

Tarpingule on selleks hooajaks joon alla tõmmatud. Mõelda vaid, et eelmine aasta polnud ma sellel ajal Kellerberrinis töötamist alustanudki ... nii palju väiksema saagiga aasta. Ka sünnipäevade maratonile panime kaksikute sünnipäevaga ilusa punkti.

Kepsutasin juba nädal enne 27. detsembrit Raidi ja Raini ümber, suutmata enda rõõmujoovastust sünnipäeva organiseerimisest varjata. Eestlaslikult tagasihoidlikud, nagu nad on, manasid kerge pingutusega ette tõsise ilme, otsekui oleksid pidanud liiga kaua minu entusiasmi taluma. Rüüpasid lonksu sparglist ja puuviljadest tehtud smuutit - kord kuus pidu pidada on nende arust rohkem kui piisav (Gertrudile ja Karlile karavan pargis korraldatud istumised). Näen vaimusilmas kuidas mu isa selle peale heakskiitvalt kaasa noogutab... :D 

Naeratasin neile ja vabandasin mõttes. Meiega, kelle teiseks nimeks võiks panna professionaalsed üritustekorraldajad, nagunii üllatus tegemata ei jää... Pilgutasin keedukannuga lähenevale Rasmusele vandeseltslikult silma ja asusime juba sama päeva õhtul plaanide kallale - jõusaal, tervislik toit, ei koogile, värskelt pressitud apelsini mahl jpt. ilmusid nimekirja nagu seened pärast vihma. Äärmiselt irooniline käitumine minusuguse pigilinnu poolt, kes salaja organiseeritud üllatusi rohkem kui tuld kardab. SAMAS, neid on kaks ehk kahekesi tähelepanu talumine on tunduvalt lihtsam. 

Nii palju viisakust suutsime säilitada, et lähtusime kõikidest nende minevikus mainitud soovidest. Mäletasime, et kui Karlil mõned nädalad tagasi geniaalne pannkoogihommiku idee tuli, näisid nad üpriski vaimustunud. Mõeldud tehtud! 

Sünnipäeva hommikul tormasime kohvitopsid näpus nende uksest sisse. Mina klõpsutasin pilte, samal ajal kui Karl lauldes käsi plaksutas ja Rasmus küünaldega melonit nende poole sirutas (Gertrud elab endiselt karavan pargis, seega tema oli sunnitud õnnesoovidega pisut ootama). Kui hiljem uhkusega enda professionaalseid pilte demonstreerisin, krimpsutas Rasmus nina, paludes järgmine kord ette mainida, kui ta kõhtu sisse ei tõmba. Itsitasin. Ma ei tea, mis kõhust ta räägib. :D

Sellest, miks meil on kombeks inimesi nende kõige olulisemal päeval niimoodi piinata, ei ole me veel ise ka aru saanud. Vähemalt ajas soe kohv nende ennist unised silmad särama. Kaootilise lambakarja kombel tõmbasime ukse sama kähku kinni kui see avatud sai. Lasime neil toas pisut virguda, enne kui mehed üheskoos jõusaali suundusid. On mulje jäänud, et kaksikud eelistavad selle toimingu kohe hommikul ära teha, et ülejäänud päeva enese harimise ja raha kasvatamise projektidele keskenduda.

Ma nautisin meie korralduste ülesehitust. Meestepande suundus jõusaali, mina jalutasin elevusest pakatades, raamat näpus, karavan parki. Ilm oli pisut pilves ja tuul leevendas aina kuumemaks muutuvad temperatuuri. Viimaks jahedasse kööki astudes tundsin kergendust - nii palju õhku, mida hingata! 

Peagi avanes mu seljataga uks ja ruumi tuiskas soe tuul, sahistades laual salvrätikuid ja keerutades juukseid mu näo ümber. Gertrudit nähes rõõmustasin nagu meepoti leidnud karu - nii palju oli rääkida! Ettevalmistustest ja jututeemadest meil juba puudust ei tulnud - hea, et kokkamine on üks vähestest valdkondadest, kus ma suudan multitaskida... Ampsasin tükikese prooviks tehtud pannkooki ega väsinud kiitmast Rasmuse geniaalset ideed proteiinipulber taignasse segada. Sellest sai eranditult peo staarkoostisosa.

Pooleteisttunniga ilutsesid hakitud puuvijad eraldi kausikestes, kõrval ära sorgitud Nutellapurk (ausalt ostsime uue ega kasutanud kellegi ülejääke), spreitav vahukoor, mitmeliitrine jäätis, pluss soolaste pannakate armastajatele praetud liha-sibula segu, kuhjas kausiga riivjuust ja kastmepotsikud. Suu hakkas ainuüksi mõttest vett jooksma, kui juustust nõretavat kastme sisse uputatud kooki ette kujutasin (ilmselgelt kuulun tiim soolaste pannakate rühma). Jäin koorega hakitud kiivitükke (nii meeldib kaksikutele kõige rohkem) silmitsema - uskusin, et sellest tuleb üks tore sünnipäev.

Kui kõik sai valmis sätitud, istusime ümber karavan pargi laua nagu suur armastav perekond. Pannkookide poolt põhjustatud elevus ajas üle ääre ja hea meelega oleksin hullumeelse kombel kõiki koostisosasid taldrikule kuhjanud. Ei tea mis maailmas ma elasin, kui arvasin, et pannkooke jääb kindlasti üle ning järgmise päeva lõuna kaasategemise pärast pole vaja muretseda.Plats oli vähem kui tunniga puhtaks söödud. 

Peo jätkuks lebasklesime toidukoomas diivanil, paljad jalad käetoele tõstetud ja kõht ära hävitatud pannkookidest üle koormatud. Liikumisvõime oli nagunii kadunud, seega panime päevale punkti pisikese filmiõhtuga (tarperite maailmas leiab see aset 12-päeval). Väljavalituks osutus vana hea Fookust, kus Will Smith meile  piisavalt kõneainet ja erinevate debattide jaoks materjali andis. 

Kaksikute sünnipäevast saadud positiivsuselaeng kandis meid läbi viimaste tööpäevade. Ühel hommikul tarpe üle tõmmates vaatasime teisi CBH töötajaid (CBH -  kõikide viljakuhjade isa, suurboss), kes harjad käes rahumeeli taevast imetlesid. Aegajalt tegid paar liigutust ning peatusid taas. Jaydenil ei jäänud see ka märkamata ning lubas järgmise harvesti asemel CBH asfaltipühkija positsioonile kandideerida. Muigasin vildakalt. Minu silmis teikitas pigem õdu - lauspäiksekäes harjaga afalti pühkida... see on sama hea, kui keegi paluks mul ämbriga ookeani tühjaks teha. Tänasin hoopis Quentenit, et ta meie tööpäevad nii põnevaks muudab. 

Naudime viimast päeva Kodjit

Kaksikute professionaalne juuksurisalong 

Quenten pani oma playlisti tööle ja saime sõitu nautida

Rasmus on rahul

Sinna see nutella kadus

Varjasin meloni ära 

Pidude maraton II

 

Keegi meist ei maganud öösel kuigi hästi. Vihma katkematu trummeldamine ja tuule ulgumine katusel ei tahtnud kuidagi vaibuda ning kella 20:30 ajal plahvatanud välgupaugatus ajas tõenäoliselt terve Kellerberrini üles. Tirisin päevinäinud teki üle pea ja võtsin mõne aja pärast appi ka padja, ise pingsalt mõeldes, kas peaksin kaksikute poole elektrialase nõu osas pöörduma või mitte.  

Hommikul (normaalsete inimeste mõistes kesköösel) hõrenes vihm vaiksemaks sabinaks ja äikesepilved hakkasid eemalduma. Väsimusest polnud jälgegi - juu oli kõigil veel möödunud tormist adrenaliin laes. Quenten komberdas sokkis läbi aiavärava ja kratsis ühe käega kukalt - ta polnud siiani kindel, mida taolise päevaga peale hakata. 

Koostöö tulemina jagunesime kaheks, digimuutusime kiirreageerimisüksuseks ning tuiskasime läbi viie linna (Kellerberrini, Corrigin, Kondinin, Quairading, Bulyee), katsime veel katmata viljahunnikuid ja paigaldasime tuuletõkked peale. Olime ütlemata rahul. Mis saaks olla toredam, kui autos podcasti kuulata, läbi öise Austraalia autoga sõita ja selle eest veel raha saada. Meel värske kui karikakrad, ristasin tagapingil pahkluud jalgu põlvest kõverdades ja lappasin pimedusse vahtides enda mõtteid. Millist sünnipäeva Gertrudile korraldada...Tähtis päev lähenes erakordselt kiiresti.

Gertrudiga õnneks on lihtne. Temas justkui puuduks see eestlaslik kinnisus ja kohmetus, mis tihtipeale võib suhtlused puiseks, võib olla isegi pisut ebamugavaks, muuta. Nõustusime mõlemad Rasmusega, et põhiasi, mida Gertrudilt õppida, on oskus avatult ja vahetult ükskõik mis teemadel rääkida, olgu need nii isiklikud kui tahes. Tänu sellele võime kindlad olla, et isegi, kui lõpetame kõik eri farmides, üksildusega tal probleeme ei tule. Kui vaja, suudaks ta ilmselt puuhunnikuga ka sõbraks saada, tõmmates inimesi ligi kui magnet. 

Oma jutuga tahtsin jõuda selleni, et sünnipäeva korraldamise muutis ta meile ääretult lihtsaks. Ta ei tundnud ebamugavust tunnistada, et naudib üllatusi ja meile - kes omakorda naudime üllatuste tegemist - oli see erkordselt positiivne faktor. Juba oktoobrist alates on ta unistanud kirssidega kräsupeast ning avaldanud armastastust mehhiko toidu + ühe spetsiifilise joogi kohta. Koogiga läks nagu ta läks. Kellerberrini oivalises IGA poes ei müüdud isegi kirsse, seega improvisatsiooni viljana sündis küpsisekräsupea vaarikatega ja soolaseks roaks tacod kõikvõimalike täidistega.  Koogi põhikoostisosaks sai maitsestamata kreeka jogurt, sest juba doktor Ilja Metšnikov (vene bioloog) jõudis 19-sajandil järeldusele, et Bulgaaria elanikud, kellel oli eriti pikk eluiga ja hea tervis, tarbisid suurtes kogustes jogurtit.

Peopäeval tabas meid sama saatus, mis Karli sünnipäeval - tööpäev venis (taaskord) tavapärasest pikemaks. Tänutundega vaatasin kaksikute valget kaarikut, kui Rain mind karavan parki ära viskas, et saaksin juba esimeste ettevalmistustega peale hakata. Jala oleksin sinna vähemalt pooltundi läbi siinnse kõrbekuumuse kõmpinud.  

Tuiskasime mööda armsaks saanud kööki, Gertrudil palusime puhata ja end valmis sättida, olgugi, et ilmselt oleks ta hea meelega appi tulnud. Rasmus õnneks taipas ruttu, kui jabur see mõte oli - endal on sünnipäev ja nüüd sunnitakse üksi toas kükitama, kui me ülejäänud rõõmsalt üheskoos kokkame. Henriko näitas veel sellist entusiasmi, et ei jõudnud tööriideidki ära vahetada, kui juba köögis valmis oli, käised üles kääritud. Kiikas aukartvalt paprikat kuubikuteks hakkivat Rasmust, paludes sel korral cheerleaderi rolli endale saada. 

Mehhiko stiilis sünnipäev oli ütlemata tore. Gertrud ei jõudnud meid ära tänada, eriti kui märkas, et Rasmusel olid isegi ta lemmikud - maisitõlvikud ning apelsini/kaneeli sisaldav joogike - meelde jäänud. Olgugi, et ta mainis seda vaid korra, ammu-ammu aega tagasi. :)

Sünnipäeva puhul saime ka tükikese Eestit tunda. Gertrud üllatas meid enda Eesti pere poolt saadetud kommidega - plaksutasin õnnest nagu lõkke ilma abivahenditeta põlema saanud nomaad, kui kohalikud pisut skeptilisel ilmel paberit avasid. Nüüd ma aiman, mida Roald Dahli loodud Charlie kord aastas tunda võis.

… 

Ilma konditsioneerita autos mööda Kellerberrini tänavaid sõites, jäin tee äärde paigutatud kuuskesid seirates mõtisklema. Õues oli kolmkümned kuus kraadi sooja ning taevas oli selge ja pilvitu. Isegi teist aastat jutti ebaloomulikke jõule tähistades, ei tundunud see mulle õige. Kus on paks lumevaip, mis on aiapostidele laotunud ja  kõnniteed valgeks teinud? Kus on jäätunud vihmapiisad, mis ripuvad korrapäratult, kuid imeilusate vanikutena kuuseokastel? Kus on jäine õhk, mis jooksu/ suusatiiru lõpuks valgete ebemetena mu ripsmed ja kulmud valgeks värvib? Rääkimata vanaema armastusest pakatavast hapukapsast, kartulitest ja lihapraest? Isegi verivorsti võiks praegu jõulutunde nimel ampsata. 

Surun need tunded alla ning proovin veel viimast korda taolistest jõuludest maksimumi võtta. Pealegi, lubasin Nimmitabelis, kui öösel külmast lõdisedes üles ärkasin, mitte kunagi enam sooja üle vinguda. 

Oli abiks! 

Austraalias tähistatakse jõule enamasti 25. detsember. Kui mu lapsepõlve iidolit, Pipi Pikksukka, meenutada, siis oli tal nii mõneski asjas õigus. Tagurpidi kõndimine ja käte peal seismine võibolla veidi liialdatud, kuid talve asemel peetakse jõule südasuvel, paksude kasukate eest kantakse õhukesi suvekleite/ pükse ja karge pakase on üle trumbanud lõõmav 40-kraadine kuumus. 

Väe ja võimuga proovisime eestimaist jõuluhõngu luua, kaevates poelettidelt välja piparkoogitaigna ja kaks purki hapukapsast, kes võitis meie usalduse peale kirjutatud “POLISH” (Poolas tehtud) sildiga. Poodides raadiost kõlavad jõululaulud suutsid mind ka hetkeks unustama panna, mis seinte vahelt väljaspool toimub. 

Jõuludele eelsel õhtul läksime eestlaste, Jaydeni ja Jackiga Kellerberrini pubisse pühade algust vastu võtma. Mõne tunnilisest istumisest kujunes meeleolukas õhtu, mis lõpuks hoidis meid üle 26-tunni ärkvel. Täitsime Rasmuse kauaoodatud jõulusoovi, tehes asjaarmastajaliku fotoshuudi linna sillerdava kuuse ees. See, et kõik pildid udused jäid ja kaamera korduvalt ümber kukkus, pole oluline. 

Südaööle lähenedes istusime Kellerberrini mäe otsas ja juurutlesime tähistaevast silmitsedes taoliste teemade üle nagu “kui veider mõelda, et me istume planeedil Maa, tiirleme universumis ja elame taolist elu”. Ühest teemast sündis teine ja pole imestada, et peagi kaotasime totaalselt ajataju. Kahetsesime Jacki ja Gertrudiga, et olime end järgmisel päeval Quentenile appi autosid pesema lubanud. Karl õnneks taipas õigeagselt, et astus valesse ämbrisse ning sai kohustusest priiks (olgugi, et hommikul oli vajadusel valmis appi tõttama).

Kahe tunnise unepealt palus Jack end vabaks ning nii me jäime Gertrudiga kahekesi autosid küürima. Tolmuimeja tegi oma tööd hästi, kuid autosid vähemalt 20-aastat vana poleerimispastaga pesta oli omaette komöödia. Isiklikult oleksin selle Kellerberrini ajaloomuuseumisse annetanud. Konservikarbi põhja kuivanud massi taaselustamiseks andis kreatiivsusega hiilgav ülemusehärra mulle haamri, millega pidin kivistunud tükid katki taguma ja siis veega ära segama. Roosakas klomp saavutas peaaegu esialgse kuju ning viie auto poleerimine võis alata.

Kolmest lubatust tunnist sai seitse ja päeva lõpetasime pika konvoina Kodjisse sõites, et puhtad autod järgmise harvestini puhkama viia. Gertrudile palun aplaus teha, kes esimest korda - ilma ühegi viperuseta - üksinda Austraalias sõitis. :)

Jõulupäeval, 25-detsembril, korraldas karavanpargi tädi, Viki, meile ühise jõululõuna. Õues oli nii kuum, et isegi kraanikausist tuli ainult sooja vett. Kutsutud olid kõik seljakotirändurid ja kohalikud, kellel polnud parajasti pere läheduses, et pühasid tähistada. 

Arutasime ammu, mida lauale panna, kuid viimasel hetkel osutusid kiiruga väljavalituks kotletid, täidetud munad ja piparkoogid. Nagu kari enesekindlaid amatööre hakkasime elus esimest korda hakklihast pätsikesi vorpima, täidetud mune meisterdama ja veinipudeliga poetaigent rullima. Kui kõrval tiigerkrevettidest pastat valmistavat itaallannat märkasime, võis aimata, et meie missioon on hukkumisele määratud. Poetaigen maitses rohkem nagu tükk helepruuni savi, hapukapsasse lisatud äädikas lõi äärepealt silme eest mustaks, kotletid jäid pannikülge kinni ja küpsema pandud piparkoogid tulid alles siis meelde, kui ahjust kõrbelõhna hakkas tulema. Täielik katastroof. Ma ei suuda uskuda, et seda kirjutan, aga et viimastki usaldust meie kokkamise vastu kaotada, kaevasime ennist prügikasti visatud taigna ülejäägi välja ja vormisime kähku uued piparkoogid. Silmad pettuse tolmust pimestatud, julges mõni südamlik kodanik neid isegi kiita! 

Vaatasin tänutundega Raidile otsa, kui ta ühte korrapäratud kotleti kiitis. Minu maailmas oli ainuke õnnestunud projekt täidetud munad, mida Rait, Rain, Karl ja Rasmus hoolikalt lauataga tegid. Aeg ajalt nende poole kiigates, nägin, kuidas Rasmus salaja ühe valmis saanud muna võttis. Rahuloleva näoga küünitas juba teise järele, kuniks keegi lauas ootamatult kõvasti "jätaks ehk külalistele ka?" hüüdis. Rasmus toppis muna tervenisti suhu ja teatas veidi pettunud ilmel, et ega need nagunii pole nii head, kui ta ootas. Nõjatusin kapsast segades vastu kapiserva ja vaatasin itsitades, kuidas need neli nägelesid nagu tõeline perekond.

Aga täidetud munad olid tõesti uskumatult head, arvatavasti parimad, mida söönud olen. Rain ja Rait kohendasid end minu komplimendi peale toolil sirgemaks ning olid valmis sinna sisse pandud saladust jagama. 

Nelinurkne punase linaga kaetud jõululaud oli toidust lookas. Tundsin, et tõusen rõõmust õhku, kui järjekordset koknaduslikku meistriteost maitsesin. Pead kaotades ahnitsesime lõpuks nii palju toitu taldrikule, et lõpetasime kõik diivanil toidukoomas. Suure õnne unelmais lösutades takseerisin sagriste tumedate juuste ja asteetliku näoga härrat, kes vanemale generatsioonile järjekordset võlujooki demonstreeris. Vaikne jutuvadin paisus ning sukeldus õrnalt nagu healoomuline meri meie ümber. Välja toodud pudel aga põhjustas vaimustunud kulmukergitusi entusiastlike veinifanattide hulgas, muutes nad juskui vandeseltslikuks kollektiiviks.

PS! Et jõulud täitsa ilma kingitusteta ei mööduks, käis Rasmus välja suurepärase idee teha loosipakid. Kaks korda ei mõelnud, vaid tõmbasime igaüks ühe nime, sättisime rahaliseks limiidiks 10$ ja andsime vabad käed. Olin enda Austraalia lipu, meloni, porgandi paki ja brokkoli üle ütlemata õnnelik. :D

Jack, mina ja Rasmus taustaks tantsimas 

Ees: Xavier, Jayden, Gertrud

Taga (vasakult): Karl, mina, Jack

Karavan pargi pidu 

Gertrudi sünnipäev

Veel kärbeste eest kaitstud sünnipäevalaud

Henriko ja Rain. Rain pole ilmselt kunagi diivani/tugitoolu eest nii tänulik olnud

Karl, Rait ja Rasmus hoiavad valgust. Gertrud on modell ja mina fotograaf 

Torbikud jälle peas 

Kodji päikesetõusud

Gertrudi sünnipäevakink

Rasmus on segaduses

Aegajalt vajame ka nutiminuteid

Lugemishullus käib minuga endiselt kaasas

Igaaastane käesurumis võistlus 

Pubis 

Kellerberrin Hill 

Viimaks ometi kuusega pilt tehtud 

Quenteni kreatiivsus

Piparkoogimeistrid

:D 

Tiim "Täidetud munad" 

Olen uhke

"Oi pagan..." 

"Õnneks see taigen nagunii ei maitsenud hästi"

Teeme uue laari prügikastitaignaga