Hüvasti Nimmitabel

Jõllitasin mõtlikult läbi pagarikoja häguse aknaklaasi. Taevast varjutas tihe pilvekiht, muutes kõik sombuseks; halli pilve teki all oli Nimmitabeli kohta üllatavalt soe. Kaksteist kraadi. Alumised pilved olid vesihallid, aga nende vahelt paistis teine pilvekiht, mis oli pahaendeliselt lillakas. Minu viimased neli tundi Nimmitabel Bakerys. 

Pole end kunagi eriti emotsionaalseks inimeseks pidanud. Enamasti kõigun tavalise või ülima õnnelikkuse vahel. Kas asi oli pisarsilmis koju jooksnud Michelleis või täieshiilguses sillerdavas kuus, aga pidin enda emotsioone talitsema, kui armsaks saanud majakeses ringi tormasin ja tee lonksude vahel viimaseid asju kotti loopisin. 

Meenutasin poole aasta tagust aega, kui kõik näis nii uus ja hirmus. Adaminaby, kus esimese kuu veetsin, paistis peale Austraalia suurlinnades reisimist nagu kodututest kubisev kolkaküla. Ainsad inimesed, keda enda ümber silmasin, lösutasid pubi ees ja kaanisid päisepäeva ajal õlut. Uued majakaaslased, Charlotte ja Amanda, olid päevaks pealinna sõitnud ning mõte nendega kohtumisest tekitas kõhus enneolematut ärevust. 

Kui tüdrukud õhtuhakul koju jõudsid, hakkas kõik ülesmäge minema. Nii sõbralikud ja armsad. Mida ma küll nii väga kartsin? 

Kuu aega nautisin Carolini ostetud vani hüvesid, vabadel päevadel blogitasin Cooma kesklinnas, 123 kohvikus kohvikruusi taga, ja õppisin tegevusi otsima töökohas, kus tegelikult polnud mitte midagi teha. 

Mäletan päeva, mil Caroline mind Nimmitabelisse ümber tahtis kolida.  Väike hääleke mu peas protesteeris, nagu üritaks keegi mind vangilaagrisse pagendada. Just harjusin Adaminabyga ära ning polnud mingit soovi kõike nullist alustada ... Seda enam, et ennist seal elanud Charlotte ja Amanda lubasid enne uue töökoha otsida, kui nõustuksid seal veel ühe päeva elama. 

Carolin aga ei andnud alla. Kullamägesid tõotades, lubas mulle lausa uut vani hakata otsima. Õnneks suhtusin sellesse lubadusse algusest peale skeptiliselt. Vani pole seal siiani.

Miks nad abipagarit hädasti vajasid, jäi meile kõigile arusaamatuks... Palus mul vabal päeval kohvikule ja pagarikoja taga asuvale majakesele silm peale visata. Mõte näis endiselt hirmutavam, kui ihuüksi Adaminabysse tulemine. Linn, mis on ainult üks väike tänav, ilma ühegi poe või restoranita. Lähim toidupood asub Coomas, 35-kilomeetrit eemal. Autot mul ei olnud ning senini kasutatud van pidi jääma Adaminabysse.

Miski aga ütles, et võtaksin pakkumise vastu. 

Tänavlinna jõudes tabas mind enneolematu soe, kodune tunne. Nagu väike jõulukülake keset Austraalia alpe, kus iga vastutulija mind sõbraliku käeviipega tervitas. Õhus levis äsja ahjust tulnud leiva lõhn ning hämara, udusse mattunud, ilma taustal helkis laternatega kaunistatud pagarikoda. Nagu klipp The Holiday filmist.

Uudishimust pakatades astusin kohvikusse. Saal oli külastajatest pungil ning sooja valgusega lambikesed oli viimane piisake, et Carolinile enda nõusoleku annaksin. Olgugi, et minu tulevases kodus oli sama külm, kui õues, ning ühtegi küttekeha, peale elutoas oleva ahju, ei olnud.

Mäletan enda esimest tööpäeva pagaritega, kui kell neli hommikul hoonesse astudes seitsmekraadine õhutemperatuur mind peaaegu jalust niitis. Puhtalt mõte, enda soojast jopest loobuda, tekitas õudu. Enamgi veel, peale jääkuubikuteks külmunud kätega segatud conesi ja kivikookide tegemist, juhatas Caci mu sügavkülma, kus algas mitmekümneminutiline kookide jahtimine. Sügavkülmas puudus igasugune loogiline süsteem, mis meie aega seal märkimisväärselt pikendas. 

Suutmata Caci juhistele keskeduda, mõtlesin terve aeg erinevaid tsenaariumeid, kuidas Carolinile teatada, et ei suuda taolistes tingimustes töötada. Huuled lillad, ajutöö külmast blokeeritud, ei näinud ma varianti taoline asi üle elada. 

Kuid miski muutus… ja päev kohvikupoolel võttis nii drastiliselt positiivse pöörde, et kaheksa tundi hiljem olin kõik ebamugavused unustanud. Pakatasin positiivsusest, armastades igat sekundit seljatatud tööpäevast. 

Otsustasin kohale uue võimaluse anda. 

Jumal tänatud, et seda tegin. 

Kui talveperioodil tabanud metsik külm välja jätta, oli Nimmitabel justkui minu jaoks loodud. Sain läbida nö “iseka aja”, kus keskendusin korralikule unele, täitsin enda keha kõige tervislikuma toiduga ning hommikustel jooksutiirudel toitsin vaimu harivate podcastidega. Pärastlõunad veetsin enamasti õues jalutades ja raamatut lugedes.

Isegi ennist mainitud kümnekraadine toaõhk, mis mind nii mõnelgi ööl vappudes üles äratas, ükshetk enam ei häirinud. Kui keegi aasta tagasi oleks üritanud mulle väita, et taoliste tingimustega on võimalik ära harjuda, oleksin selle kodaniku terves mõistuses tõsiselt kahtlema hakanud... Nüüd aga tean enda pealt, et on. Isegi pusa väel sügavkülmas kookide kollekteerimine näis ütlemata normaalse tegevusena. Kolmapäevastel pirukapäevadel lausa nautisin seda...

Olgugi, et suurem osa ajast oli mu tööelu tohutult kaootiline, siis sügaval kõhu sopis ei tundnud ma kunagi pagarikotta minnes tõrget ega vastumeelsust. Pigem hoopis elevust - "Mis küll tänasel päeval jälle pakkuda on?"

Sel samal viimasel hommikul, kui aknast mõtlikult välja vaatasin, sai pilt selgeks - äkki tulengi peale tarpingut tagasi Carolini ja Willi juurde. Viimane kuulutas oma müriseval häälel, et isegi, kui neil kedagi vaja pole, siis nad tekitavad mulle ruumi. 

Mu süda paisus suureks, kui nende kaheteistaastane tütar, Izzy, palus pisarsilmi mul pisutki kauemaks jääda. 

Nuturalli nakkas nagu koroona, peale hiinlase poolt alla kugistatud nahkhiirt. Kõigi punased silmad, panid nii mõnegi kliendi viltu vaatama... mis selles pagarikojas ometi toimub?

Kes osanuks arvata, et lahkumine niivõrd emotsionaalseks kujuneb. Olen ju seda protsessi korduvalt Austraalias läbi teinud ning enamasti kerge õlakehitusega paratamatuks elu osaks pidanud. Miski aga oli seekord teistmoodi. 

Kui Melbourne elu kõrvale jätta, pole ma vist Austraalias veedetud aja jooksul kusagil end nii armastatu ja hoituna tundnud. Seljakotirändurina uude eluruumi sattudes ei ole nii, et surud enda rohelise murumütsi pähe ja korjad seeni. Ei, sa pingutad iga päev et uude keskkonda sobituda. 

Siin aga kulges kõik nii lihtsalt. Esimeses päevast alates valati mind üle südantsoojendavate sõnadega. Sõnadega, mis mind otses mõttes rõõmust laulma panid. Iga päev, või üle päeva, tabasin end analüüsimast, millega ma selle positiivsuse laviini ära olen teeninud? 

Kindlasti mängis suurt rolli Julie. Kuuaega tagasi saabunud prantslannast majakaaslane, kelle Nimmitabelisse tulek mu elus 180-kraadise pöörde tegi. Tema asjadest pungil maastur avas meile uksed enneolematutele seiklustele.

 

Kui enne Canberra bussile jooksmist viimast korda kõigiga hüvasti jätsin, ulatas Julie mulle pisarsilmi valgesse paberisse mähitud paki. Lisaks pehmetele šokolaaditükkidega küpsistele, oli ta mulle mälestuseks piltidest pisikese raamatu teinud. Millal ta seda jõudis, ma ei tea. Raamat oli viimse detailini läbi mõeldud, olles seljakotti mahutamiseks piisavalt kompaktne.  Perfektne kingitus!

Kes mind tunnevad, teate, et võin kerge vaevaga inimestega lobiseda ja tühjast-tähjast rääkida. Olgem ausad, mulle lihtsalt väga meeldivad inimesed - kõik nende keerukad tahud, isemoodi iseloomud ja veidrused. Kui vaja, suudaksin ilmselt puuhunnikuga ka sõbraks saada...

Kuid kedagi niivõrd omaks võtta, et temaga olles end 100% vabalt ja mugavalt tunneksin, on umbes sama tõenäoline, kui kolmapäevasel Bingo Lottol Jackpot võita. See selgitab, miks enda eluaegsetest sõpradest kümne küünega kinni hoian ja uute tutvuste loomine eriti suurt huvi ei paku.

Pika jutu lõpetuseks, lasen elul ennast kanda. Vaatan, mis töömaastikul peale tarpingut toimub ja kui midagi märkimisväärselt paremat ei leia, siis ehk lähengi tagasi Nimmitabelisse. Juliega plaanime novembris Perthis kohtuda ja kui eriti hästi läheb, liitub ka tema meie tarpingu tiimiga! :) 

Nimmitabelist sõitsin bussiga Canberrasse, kus peatun järgmised kolm päeva. Sellest pikemalt juba järgmises postituses, kuna mu monoloog venis siin oodatust pikemaks… :D

Lynette

Julie üllatus minu lahkumise päeva hommikul

Julie tehtud raamat

Kott oli nii raske - või tasakaalust väljas - et kukkusin bussipeatuses ümber :))

Lillefestival

 

Nädal täis soojust, lummavaid loodusvaateid ja huvitavaid maitseid. Minu peatsed lahkumist teadvustavad kliendid ja töökaaslased paiskasid mind üle südant soojendavate sõnadega, mis mind positiivsusest pakatades läbi nädala kandsid. Nädalavahetusel lõime lusti Canberra lillefestivalil ja mõned õhtud õnnestus meil Juliega fotograaf Stephaniga matkale sõita. Olin oma äsja leitud sõpradest vaimustuses.

Austraalias alanud koolivaheaeg täitis Nimmitabel Bakery hommikust õhtuni rohkelastelise perekondadega, kes juba enne kohviku avamist kannatamatult uksest sisse piilusid. Kööki varjunud Kylie lasi valla sõnaohtraid tiraade, saates kliendid kõvahäälselt kõige sügematesse kohtadesse (nende kõrvu see õnneks ei jõudnud). 

Kui Warren ratastooliga ust hakkas prõmmima, purskasin üle pagarikoja naerma. Mina, osavõtmatult kohvimasina taga, olin ametis pagarite tellitud kohvisoovidega. Plastikmaskiga Warren - talle meeldib end niiviisi tuule eest kaitsta - põrnitses asteetliku näoga kohvikusse, aru saamata, miks Kylie talle ust avama ei tule. 

Surisin valged plastkaaned kohvitopsidele, lidusin kähku kööki, et siis tagasi tormata ja kannatust kaotav Warren tuppa lasta. Minul pole tema vastu midagi. Kui vestlesime, õhkus temast alati lainetena selget sõbralikkust.

Üleüldse näis kogu nädal minu soovide järgi jooksvat... Alustades avamisest sulgemiseni täistuubitud kohvikust, lõpetades suurepäraste - ootamatute - graafikumuudatustega. 

Võtame kasvõi neljapäeva, mil algsed plaanid nägid ette vahvat tööpäeva Williga, kus pidime mööda põlde heina mürgispreiga pritsima. Nägin kaks päeva sellest õudusunenägusid, kuid töötunde ei tahtnud ka kaotada. 

Lugu võttis ootamatu pöörde, kui eelneval õhtul Tahlialt häälsõnum Whatsappi potsatas. Teda ja tema kaootilist elu teades, tärkas minus lootuskiir juba enne sõnumi kuulamist. Ja nii ka läks - end haigeks kuulutanuna palus, kas saaksin teda homme (kui pidin Williga põllule minema) asendada. Ise suurest õnnest rõõmutantsu lüües, saatsin kirjavigadest pakatava nõusoleku välkkiirusel vastu. Nagu näha, kipun endiselt emotsioonide ajel käituma, teadvustamata, et äkki peaksin enne Caroliniga läbi rääkima? :))

Nägin vaeva, et mitte enda joovastust Carolinile ja Willile liiga ilmselgelt välja näidata. Tänasin Tahlialt siiralt ja südamest. Olgugi, et tunnike hiljem oli ta vist enda haiguse unustanud - saatis mulle video uhkest peost, kus ta parajasti muusika saatel tantsu vihtus… Kuid mina olin selle udujutu üle ainult varvasteotsteni tänulik. :)

Vaimselt oli nädal aegajalt kurnav. Püüdsin, mis ma püüdsin, enda minekut saladuses hoida ei õnnestunud. Jutuveskite pealinnas elades on minust ärmiselt sinisilmne midagi taolist isegi loota. Ehk siis pidin nagu katkine grammofon kõigile sama juttu kordama. Millal lähen, mis ma teen, kellega lähen... samamoodi reageerima, kui paluti ikka kauemaks Nimmitabelisse jääda. Reedeks olin nii väsinud, et soovisin Kylie kombel ennast kööki peita ja neli tundi võileibu vorpida.

Ka pagarid võtsid eesmärgiks minu viimane nädal meeldejäävaks muuta. Üle päeva korraldasid õhtusööke ületee asuvas motellis, nii et mu viimane sügavkülma ette tehtud kinoa-köögivilja roog oleks äärepealt halvaks läinud. Üks õhtu risotto, siis pitsa… kuniks nädalavahetusel lõpetasime Canberra lillefestivalil. Elevusest kihevil Caci rääkis alates esmaspäevast, mis ta üritusele selga paneb. 

Laupäeval pressisime end viiekesi Julie autosse ja startisime plaanitust varem pealinna poole. Alabaster kahvatu Caci toppis iga kümne minuti tagant uue kihi päevituskreemi peale, kirudes Darrenit, kes selle kasutuks mürkaineks tembeldas. Caci sõnul saab ta päikesepõletuse isegi läbi autoakna. Kohas, kus diplomaatia on elulise tähtsusega, jätsin küsimata, kuidas see küll võimalik peaks olema.

Lillefestival meenutas mulle lapsepõlves Võrumaal käinud Auka laata, kus pisike tänava äär oli kohalike farmerite putkasid täis puugitud. Igas isemoodi käsitöö nikerdised või hoole ja armastusega kasvatatud loomade saadused. Viimane pakkus mulle kõige enam elevust. Kui ma järgmine nädal Nimmitabeliga hüvasti ei jätaks, oleks mu rahakott mitu head grammi kergemaks jäänud. Õnnelike mesilaste meepotsikud, kodukootud hummused, köögiviljadest kokku blenderdatud määrded, pestod, pähklid, kõiksugused õlid, köögiviljad… Birgitti Pilveti paradiis! 

Pealava ääres lõunasöögiks burgerit pugides, vaatasime eemal swingi vihtuvat gruppi. Teile teadmiseks - jõudsin otsusele Eestis swingi grupiga liituda. Kui keegi veel huvitatud on, andke teada! :)

Peale festivali tiirutasime hiigelsuures ostukeskuses. Kooliekskursiooni meenutavalt komberdasime hanereas Cacil sabas, kes käeviipega meid enda lemmikpoodidesse juhatas. Kammisime läbi kõik raamatupoed , odavad ehtebutiigid ja kosmeetikakorruse. Viimases viskasin peaaegu pildi tasku. Vänge segunenud lõhnapukett ajas silmad vett jooksma ja nina kipitama - nostalgiline põige lapsepõlve, kui lõhnaõlipoodides üle viie minuti aheldatud olin (ma ei süüdista kedagi!).  :D 

Pabodha, kellel rahast endiselt sooja ega külma pole, loopis seda tuulde, nagu Suur Piscou. Lisaks sellele, et meid jäätiste ja lõunasöögiga kostitas, otsits ta veel hingehinnaeest karpide viisi šokolaadikomme, küpsiseid ja soolaseid snäkke, mida hiljem asjalikult autos kõigi vahel ära jagas. Tippude tipp oli hiigelsuur vombat, mida Julie nüüd rõõmsalt igale poole kaasa saab tarida. Caci tõmbus mänguasja kallistavat Juliet nähes morniks. Põrnitses enda kaardusservaga viltkaabu alt kahe kihistaa kolleegi poole- ilmselt end väljajäetuna tundes. Lükkas juuksed seljale ja teatas, et viimane kord oli Pabodha talle teepoti ostnud.

Soovisin neile Pabodhaga mõttes edu - teades Nimmitabelit, lahvatab sellest lahti tornaadosuurune kuulujutt. :)))

Suure shopingu lõpuks hakkas kell õhtusse jõudma. Julie, kes alles tuure üles keris, hüppas kärmelt juhipinki, uurides õhinal meie järgmist sihtpunkti. Vasakul käel haigutava Aleci pilk seadis kahtluse alla tema terve mõistuse. Cacil sõnasabast kinni haarates, oli ju siililegi selge, et aeg on koju minna! Vombati intsidendist endiselt pisut löödud Caci, torkas, et Austraalias pimedas sõitmine on äärmiselt ohtlik.

Julie vakatas. Tema nägu oli nagu kiviskulptuur, ega lausunud tükk aega sõnagi. Oletasin, et tema närvid olid juba niigi läbi, sest Caci ja Aleci “reisimiseviis” erinest tema boheemlaslikust seiklejahingest drastiliselt. Kui Cacil oli kellaajaliselt kogu päevakava paika pandud - ja parem oleks, et kõik vastavalt sellele kulgeb - siis hipikalduvustega Julie oleks meeleldi lasknud päeval end kanda. Kuulsin, kuidas ta Pabothale pobises, et miks me ei võiks lihtsalt festivalil ringi jalutada, mitte TÄPSELT sama trajektoori järgida, nagu nad eelmisel aastal olid teinud. 

Olin tänulik, et olen mina, ja et mul on täiesti ükstakama, kuhu läheme või mida teeme.

Juliega samu emotsioone tundev Pabodha, kribas meile juba samal õhtul, et võtaksime midagi kolmekesi veel ette. Enne, kui ma enda jalgealuse Nimmitabelist puhtaks pühin. 

Öö seedimist ning hommikul käis ta välja idee Coomasse restorani minna. Samal õhtul, kohe peale tööd. Pabodha nimetas selle minu hüvastijätu pidusöögiks. 

Hilise kellaaja - 18:00 - tõttu palju valikut ei olnud. Hüppasime päikeseloojangu taustal helkivasse Mehhiko restorani. Olin õnnelik, sest olime Julie saabumise päevast alates juustust nõretavast quesadillast unistanud. 

Pabodha teadis, et Alec kirus selle koha maapõhja, kuid ma ei võtaks taolist hinnangut liiga tõsiselt... Tema on see, kes tembeldas Lindori totaalseks šokolaadimaailma häbiplekiks! (MU VAIELDAMATU LEMMIK!)

Nii me lõpetasimegi üpriski jubeda helesinise-oranžika valgusega restoranis, kus Mehhikost immigreerunud aktsendiga härra meile parimat teenindust pakkus. Küll tõi vett, vahetas taldrikuid ning täitis niigi üleääre ajavat salvrätitopsikut. Ka toidud olid võrratud! Venivast juustust ja sour creamist nõretav quesadilla oli täpselt miski, mida sel õhtul vajasin. 

Kolm tundi hiljem toidukoomas auto poole loivates, lajatas Pabodha üle tänava, et Aleci hinnangut ei kavatse ta enam kunagi tõepähe võtta. :D 

Arvuti ega internet ei tee minuga koostööd, seega kõik pildid täiesti suvalises järjekorras. I am sorry...

Cascades National Park

Bye bye Dinnerile sõites

Cascades National Park

Flowerfest

Mu lemmikpuu Nimmitabelis 

mina, Julie, Tahlia

Caroline korraldas mulle hüvastijätu õhtusöögi Liibanoni restoranis. Lähtudes minu suurest hummuse ja falafeli armastusest, oli kohavalik naelapihta. :) 

Pabotha viis mind ja Juliet Pakistani restorani

Julie ja Stephan

Cascade

Cascade

Cascade

Üks on modell ja teine amatöör-fotograaf

Cascade

Julie enne tagasiteed rahustavat teed joomas

Mu Nimmitabeli lemmikpõõsas

Cascade känguru

Cascade

Cascade

Nimmitabeli udune hommik

Paodha küpsetas meile koogi

Nimmitabeli ilus põõsas vol 23490

Risotto night

Julie masterpiece

Mina oma eluga väga rahul olemas

Pizza night - Pabodha läks hulluks, nagu issi, kui kellegi sünnipäeva peab õhtusöögiga varustama

Alec ja maailma kõige armsam Nimmitabeli paarike - kutsume neid Walkersiteks. Peavad ületee asuvat motelli, kus Alec ja Pabodha elavad. 

Oleme siin väikekülas hulluks läinud ja panime isegi basiilikutaimele nime

Pabodha-Caci-Alec

Julie -mina

Lillefestival

Caci ja Alec

"Pabodha, kui läheb ühte küpsist ostma"

Julieeee

Vombati situatsioon

Taga: Pabodha, Kylie, Michelle

Ees: mina ja Julie 

Teel Mehhiko restorani

Quesadilla, yummi :)