Nagu ikka, mida lähemale Nimmitabelist lahkumine jõuab, seda kiiremini aeg lendab. Töö, kodu ja vähemalt kord nädalas plaanitud väljasõidud tekitavad mõnusalt pingevaba rutiini. Ja nagu lubatud sai, nii põgenesime ka sel nädalal Nimmitabeli üksluisusest.
Lappasime parajasti infopunktist haaratud matkaradade brožüüre, kui Julie telefon värises. Stephan! Julie fotograafist tuttav - kes võibolla kuulas meid pealt - keelitas meid temaga fotoretkele tulema. Mööda Snowy Mountaini lumiseid mägesid! Sündinud austraallasena, teadis ta parimaid (turistide poolt avastamata!) paikasid, kus ta talvisel hooajal kaadreid püüdmas käib. Kaks korda mõtlema ei pidanud. Tasub ikka kohalikest tuttavaid tekitada.
Mineku eelsel õhtul korraldasid pagarid väikese istumise, koos rohke alkoholi ja parimate juustu-snäkivaagnatega. Vähmalt kordki olen Nimmitabeli miniatuursuse üle tänulik! Kodust külla minekuks ületa vaid üks sõidutee.
Birgitti Pilvetile kohaselt marssisin enda tee termosega tuppa, mille peale Pabotha ühe sapise pilgu saatis ja sarkastilise kommentaare tulistama kukkus. Itsitasin, upitades termost julgustavalt tema poole.
Minu "mitte alkoholi armastusega" on nad tegelikult juba harjunud, muretsesid teadlikult lausa hunniku erivärvilisi limonaade. Oi, kui vahva mul oli selgitada, et ma tegelikult ei joo limonaade ka… :) Kordki tänasin Caci lobapidamatust, kes oma kõlaval häälel neid juhmarditeks sõimas, kuna olen seda pisidetaili korduvalt maininud.
Pabodhal ja Alecil polnud varajasest kellaajast sooja ega külma (pool kolm päeval). Sättisid end särasilmselt baarilaua taha ning hakkasid pead koos seninägematuid alkohoolseid jooke kokku segama. Nagu kaks isehakanud keemikut.
Pean neid kiitma - võrreldes eelmise korraga on nende vastupanu kasvanud. Meenutades paari nädala tagust aega, olid nad juba kella üheksaks mitu head milliliitrid hinge taha pannud.
Lauda tagasi tulles ei jäänud Pabodhal minu ja Julie pilguvahetus märkamata. Silmad punnis suskas ta sõrmega meie suunas: mida me siis ootame, kui ta nii masendavas kohas elama peab?! Oleks tema teha, jooks ta 24/7, kuniks siit viimaks minema saab. Kemplesime pisut, kuniks tilgatu klaasipõhi ta uuele ringile saatis.
Sitsiiliat taga igatsev Pabodha (ta tegelikult pole seal kunagi elanud, aga armastus on suur ja võimas), on nagu üksinda jäänud kuu - tema planeet oli otsekui hävinud mingis kataküsmilises, katastrooffilmist pärit hävingus, mis jätkas kõigest hoolimata tiirlemist oma väikesel orbiidil ümber nüüdseks tühja koha. Loomulikult eirates kõiki gravitatsiooniseadusi.
Ta isegi ei pea enam arvet mööduvate päevade üle - selleks pole vajadust, sest Pabotha üritab elada ainult praeguses hetkes. Iseenesest ju täiesti õige?
Vähemalt panevad Alec ja Caci - Pabotha Nimmitabeli parimad sõbrad - teda päevast päeva naljatlevalt lobisema, aga lõbus toon näib mulle vaid pinnapealne virvendus. Eks hullumeelne kogus kohvi (6 + shotti päevas) ja hunnik Baci šokolaadikommikesi teevad ka oma töö, täites tema rammestunud keha petliku energia ja rõõmuga.
Istumine oli kõigele vaatamata lõbus. Aina elavamaks muutuvad Pabotha, Alec ja Brandon (Caci abikaasa ) väljaütlemised muutusid aina humoorikamaks, saades iga järgneva lonksuga uusi jututeemasid, mille üle jahvatada. Brandonit põrnitsev Caci näis iga sekundiga aina raevunum.
Pimeduse saabudes liitus meiega "kohviku ema" Kylei, kes ühe hingetõmbega kolm kanget klaasitäit alla kulistas. Endal silm ka ei pilkunud. Isegi Pabotha peatas imestunult suu juurde tõstetud klaasi, enne kui järgmise lonksu rüüpas.
Minu jahmunud näo peale purskas Kylie naerma ja teatas, et on oma kahe vennaga piisavalt treenida saanud.
Kella üheksaks - siinses elurütmis minu puhul erakordselt hilja, khm - kepslesin mööda tähistaeva poolt valgustatud tänavat koju. Külm õhk mõjus virgutavalt, meeled muutusid erksaks ja mõte töötas kiiresti (mitte, et mul seda vaja oleks läinud).
Lahkusin peolt suurte kiidusõnadega, kui uhked nad on, et nii kaua vastu pidasin. Aga eks pidu oli nagunii läbi saamas. Alec kössitas toolil, näost nii kaame, et näis kohe oksele hakkavat. Vihast vahutav Caci pani Brandonil joomise keelu ning Pabotha lösutas maas, saamata ööd ega mütsi aru. Ainsad erksad kujud olid loomulikult treenitud Kylei ja enamikest pakutud jookidest kõrvale laveerinud Julie.
...
Kaks teadatuntud punktuaalsuse armastajat, ei lasknud me ennast pikale veninud õhtust häirida ja ajasime end kokkulepitud ajal üles. Vaim seiklusteks valmis ning Juliele piisas ühest kohvisõõmust, et organismi energiatase lakke lüüa. :)
Tublid ja targad nagu me oleme, tunnistasime, et ühe autoga on tunduvalt mõistlikum sõita. Berridales jäime pisikese Käru kohviku ees seisma, kust teenindaja ootusärevalt meid silmitses. Pidin kõvasti vaeva nägema, teesklemaks, et ma ei märka seda...
Stefan olevat sinna samasse oma auto parkinud. Auto välimusest polnud meil loomulikult õrnaaimugi.
Peadpidi telefonis, tõstsime võpatades pilgud, kui üks ronkmustade õlgadeni juustega mees aknale koputas. Stefan! Tema meeter 190 juures pidi ta kummardama, et Julie maasturi aknast sisse vaadata. Pikemat sissejuhatust tegemata, kutsus meid enda pikapi, mis ees ootava maastiku jaoks tunduvalt parem variant näis olevat.
Stefani puhul on tegemist sõbraliku, veidi kohmetu, noormehega, kes on oma kahekümne seitsme eluaasta jooksul pool maailma läbi rännanud ja viis aastat Kanadas elanud. Lai silmaring õhkust tema igast nahapoorist ja jututeemad ei paistnud kunagi otsa saavat. Pole vahet, mis riiki mainisin, Stefan oli seal käinud. Isegi Eestis! :) Tema järgmiseks sihtpunktiks on Lõuna-Ameerika, kus ta tahab vähemalt pool aastat meiemoodi seljakotiga ringi rännata. Sain terve posu soovitusi Laose, Tai ja Vietnami kohta, kuhu lähitulevikus minna plaanin.
Stefan sõidutas meid paksu koheva lumega kaetud mägialadele. Jindabyne kohviku tädi pidi ära minestama, kui meie eesootavast plaanist kuulis. Hetke ilmastikuolusid arvestades, ei soovitanud ta sinna täna jalga tõsta. Raputas vaid oma halli-pruuni kirjusid kahuseid juukseid, ise vandudes, et torm on tee lumealla matnud.
Näin võibolla sinisilmne, kuid vaatasin sellele soovitusele automaatselt viltu. Viimane kord, kui meid ohtliku lume eest hoiatati, tähendas see kolme sentimeetri paksust kihti ja kergelt langevaid kübemeid. Julie oli kahe käega poolt ja ka Stephan näis äärmiselt muretu.
Võibolla teete Eestis nimetissõrmedega meelekohtades ringe, mõeldes, kuidas mul ohutunnetus totaalselt puududa saab... mida ma ka mõistan, sest reageeriksin ise ilmselt samamoodi. Kuid nüüdseks olen piisavalt austraallastega kokku puutunud, et nende ülereageerimine ära tajuda. Umbes sama, et Ameerikas kuulutati meil koolis VIHMAPÄEV, kuna tee näis liikumiseks liiga libe. :))
Nagu arvata võis, polnud hirmsast lumetormist haisugi. Ilm oli tuulevaikne. Isegi soe päike ilmutas end aegajalt pilve tagant, kallates lumised mäenukid üle kuldkollase valgusega. Ümberringi avanes ürgselt ilus vaade. Stephan näitas näpuga kõrguvate tippude suunas, mille otsa pidi jääma Thredbo suusakeskus. Noogutasime, vaikimisi marsruudi osas nõustudes, ning hakkasime selle suunas tatsama, iga paarikümne - või isegi vähem - meetri tagant ahhetama panevat loodust fotojäädvustades. Ma pole kindel, miks ma telefoniga vaevusin üldse pildistama, kui meil professionaalne fotograaf kaasas oli?
Vist olen piisavalt paranoiline - või on usaldusega probleeme- kartmaks, et Stephani fotoaparaat läheb katki või pildid kaovad ära.
Kui Stephan hiigelsuure seljakoti maha pani, teadsime, et nüüd tuleb peatuda. Oma nobedate näppudega vahetas ta kiiresti otsikuid, klõpsutas siin seal paar pilti, ning teekond võis jätkuda. Kiire, kvaliteetne ning minu hing laulis. Kui lumi üks hetk põlvini ulatus, teatas meie teejuht, et olime läbinud kaks miili.
Sammusime veidi aega lääne poole, hüppasime hangedes, nagu näeks lund esimest korda, ja liikusime veidi teist rada pidi tagasi alla. Maastik meie ümber oli samasugune nagu üles ronideski ja mind haaras kerge ärevus, et äkki liigume vales suunas. Sedaenam, et kuidagi olin mina teejuhiks saanud.
Pidin juba mõne protesteeriva sõna piiksatama, kui märkasin puude vahelt kahte lähenevat kogu. Ligemale jõudes kujud selginesid - kaks veidi vanemat meesterahvast, mõlemal tohutusuured matkakotid seljas ja spetsiaalsed, pooleks murtud lumelauda meenutavad, liistud jalas. Midagi taolist, mida Eestis räätsamatkadel jagatakse. Olge mureta, kohalikud proovisid neid meile ka üüratu summa eest maha partseldada, aga jäime euroopalikult jäärapäiseks, usku enda tossudesse kaotamata.
Esimesena meieni jõudev mees minu entusiastlikule tervitusele ei reageerinud - väga ebatavaline austraallase kohta. Julie kõõritas silmi ja proovis ise. Äkki mees lihtsalt ei kuulnud. Kuid ka tema hõikele ei tulnud vastust. Härra tusast nägu vaadates, otsustasime ta rahule jätta.
Teine mees näis veidi sõbralikum, kuid ilme samamoodi kurnatud. Erinevalt oma sõbrast, tervitas ta meid ise. Võttis vaevuks isegi põgusalt peatuda. Kahtlustavalt uuris eesootava maastiku konditsiooni. Keerasime automaatselt pilgud tuldud suunas, kehitasime õlgu ning lohutasime, et vähemalt miil edasi, on samasugune mõnus tuulevaikne ja aegajalt põlvini ulatuv lumi. Hange vajumisega tal probleemi polnud - jalavarjud hoidsid teda edukalt pinnal.
Palju entusiasmi ta vestlusest juurde ei saanud. Poetas vaid enne edasi liikumist, et peavad tänase öö mäe tipus veetma. Judistasin õlgu… öösel pidavat temperatuur alla nulli langema ja tuul keris juba praegu korralikult tuure üles.
Võtsin mehi kui märguannet ja lasin Stephani ette. Pärast olen veel mina süüdi, kui ka vesises hanges öö veedame.
Läbi tiheda võseriku lagendikule jõudes, paistiski kaugustest tuttav helebeež maastur. Stephan viipas uhkelt masina poole.
Lootsin vaikimisi, et teised on pisikesest retkest piisavalt läbi, et tagasi Jindibyne sõita. Mägedes üles korjatud lumi hakkas vaikselt tossudes sulama ja kraevahelt voolasid alla külmad veenired. Trotsides ebamgavusi, tuletasin endale meelde, et ise ma otsustasin napaka inimese kombel lumehangedesse kõhukaid hüpata. Paradoksaalsel kombel näis lumi endiselt joovastav.
Julie, kes oma füüsilise vormiga absoluutselt rahul ei ole, näis minuga samas paadis olevat. Säästes meid mõlemat, käisin välja ettepaneku hoopis sööma minna! Kas keegi üldse saaks nii oivalise plaani vastu olla?
Julie naeratas tänulikult ja Spehanil ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Lisas veel kinnitavalt, et Austraalias ongi kombeks kolme-nelja ajal süüa, mitte nagu Euroopas, kus õhtusöök on kell kaheksa.
Pisut eeltööd tehes, valisime koos välja hubase mehhiko restorani, mis Stephani eesootavate reisiplaanidega suurepäraselt kokku sobis. Pealegi, olime imelikul kombel Juliega mitu nädalat juustust nõretavatest quesadilladest unistanud.
Parkisime auto veidi eemale ning kepsutasime mööda tänavat restorani poole - kõik silmnähtavalt elevil. Minul gps näpus (vähemalt keegi veel usaldab mind teejuhiks). Jõudsime kohale, kuid pettumus oli suur, kui uksel punases paksus kirjas “CLOSED” (suletud) silti nägime.
Uue koha otsimine oli vaevaline. Selgus, et Jindibynes algab iga päev kella 14:00-17:00 vahel vaiknetund ehk kõik restoranid olid suletud. Nagu oleks ootamatult Itaaliasse või Hispaaniasse sattunud ... Tragöödiast päästis meid nurga varju jäänud pisike kohvik, kes veel viimased 45-minutit lahti oli.
Tundsime end ütlemata halvasti, kui klassikalise küsimusega - “kas köök on veel avatud?” - sisse sadasime. Letitaga seisvad noormehed ei näinud ka sugugi vaimustunud. Musta peaga hiiglane läks tühjade laudade taga olevaid toole kokku tõstma - ilmselgelt meile märku andes, et nad on kohe-kohe sulgemas - ning oranži lokkis juuksepahmakaga britt, kellele meie käest pääsu polnud, teatas, et falafele ega hummust enam ei saa. Miski, mis oli pea igasse rooga sisse kirjutatud…
Valisime ainsa alles jäänud valiku ning proovisime pisutki tänulikkust väljendada, kui meile kõigile pisut ära kõrbenud friikad ja veidralt kõverad burgerid toodi. Aioli kaste, mis peaks lumivalge olema, näis hirmuäratavalt hallikas. Lükkasin kahtlustavalt kopsiku kõrvale, pole vaja uut kõhuhaigust külge saada.
Naljatledes kühveldasime toitu sisse, rüübates peale hunnik vett, et protsessi kiirendada. Kümne minutiga tegime sääred ja ennist pahura olemisega poisid hõikasid meile isegi heataega.
Päevale punkti panemiseks sõidutas Stephan meid aiaga ääristatud randa, kuhu mööda salakäike sisse tungisime. Täiesti legaalselt, kusjuures. Turistide poolt avastamata rannariba oli täis hiigelsuuri kive ning seda mööda jalutades oleksime saanud tervele Jindybyne ümbrusele tiiru peale teha. Huvitav, kus kõik jooksuentusiastid nüüd on, et seal ühtegi maratoni korraldatud pole?
Värskes õhus jalutamisest mõnus rammestus keres, oli seekord isegi täitsa tore Nimmitabelisse jõuda. Asja tegi lihtsamaks ka teadmine, et järgmisel reedel võtame jälle midagi vahvat ette. :)
