Mini-Norra

 

Ärkasin kell viis üle parkla pasundava äratuskella peale, juuksed lehvisid mu näo ümber, kleepusid märjale nahale ja tikkusid silma. Ignoreerisime värskendavat vihmasabinat, mis õnneks liiga tugevaks öövältel ei läinud. Kuid õues valitsev pilkane pimedus tundus sel hetkel igasuguse loogika vastane… olen viimased kuu aega iga päev samal ajal ärganud ja alati koos päikesega. Kui lihtne on unustada, et Austraalias on mitu erinevat ajavööndit – liikusime eile kaks tundi ajast edasi. Pimedus oli veid kõhedust tekitav, kuid valgustatud tänavad tundusid jooksmiseks piisavalt ohutud. Mitte jooksmist ma isegi ei kaalunud – päev otsa autos istumine mõjuks minusugusele liikumishullule äärmiselt muserdavalt. Jooksin kuni päikesetõusuni, olles hiljem pealaest jalatallani positiivsust täis laetud. Hääl õnnest pool oktavit kõrgem, kui tavaliselt, soovisin kõigile tere hommikust! Eemalt lehvitav Martin keetis väliköögis teed, David uuris omaette naeratades meid ümbritsevaid lavendli puid ja Matt plaksutas tunnustavalt käsi. Richardit ma alguses ei näinud, kuid mõni minut hiljem tuigerdas ta rahulolevalt dušširuumist välja, üle parkla mulle tere hommikust röökides. Parem ei mõtle, mitu karavani täit inimesi tema kõmisev hääl üles ajas.  

 

Meie vanakeste kiirreageerimisüksus startis kohe, kui kohvi ja tee joodud sai, jättes meile Mattiga vajalikud juhised järgmisesse punkti jõudmiseks. Perfektne hommiku algus, saime rahulikult enda toimetused lõpuni viia ja hiljem suurema vaevata neile järele sõita.  Oma sõidustiili polnud nad  endiselt muutnud – 110 alal 80ga ja 50 alal 30ga. Muretult kühveldas Matt enne vanakeste jahti kaks konservi tuunikala alla, ise rahulolevalt mõmisedes ja musta teed peale rüübates. Mina krimpsutasin kõrval tühja konservi vaadates nägu, leppides autost leitud viie tärni müslibatooniga (ja veel soodukaga saadud). Vedas, et meil rohkem süüa polnud, kuna peatselt helistas entusiastlik Richard – ta leidis meile suurepärase pagarikoja, kus ühine hommikusöök süüa. Mina, kunagise amatöör-pagarina, juubeldasin varjamatust rõõmust ega jõudnud kohale jõudmist ära oodata. 

Wudina Bakery asus neljakümne minuti kaugusel Wirullast (ilmselt võib nime järgi öelda, et linnad asuvad kõrvuti). Lumivalgete krohvitud seintega majake, kust kohalikud pruunide paberkottidega välja jalutasid, kuldkollased saianupud paistmas. Pisikeses toanurgas asetses päevinäinud diivan, mille ette oli paigaldatud valgeks võõbatud puidust laud. Kui pilgu viimaks küpsetistest lookas letilt ära sain, silmasin nende tipptasemel kohvivarustust. Erikohvioad, kohvitamperid, OCD (kohvikäpa jaoks, et jahvatatud oad ühtlaselt jaotuks)... Mõtiskleisin mitu korda pidi maakera pöörlema, et taoline varustus siia, tikutopsi suurusesse linna, jõuaks. Ka Richard paistis mu elevust jagavat. Lobises teenindajaga väljas kallavast vihmast, ostest lõpuks vist igast valikus olevast saiast ja koogist vähemalt ühe. Kohv oli roadtripi jooksul proovitutest üks parimaid, kuid päris jalustrabavaks ma seda ei nimetaks – tsipa liiga kibe ja piim polnud hästi espressoga segunenud (isehakanud kohvispetsialist on rääkinud xd). 

Läbi kallava vihma jalutasime peale taevalikku hommikusööki tagasi autode juurde. Richard ja Martin hüppasid Vinnysse, David kooserdas sõnagi lausumata enda lemmikrekka juurde ja me Mattiga vastuvaidlemata BMWsse. Kuna keegi juhiseid ei jaganud, olime rohkem kui segaduses, nähes Richardit ühes ja Davidit teises suunas sõitmas. Matt lähtus sisetundest ja järgnes Richardile. Õige otsus – David sõitis 15-minutit vales suunas, enne kui viga taipas ja ümber keeras. Meil oli väga naljakas. 

 

Richard ei palunud meid see kord Vinnyga samas tempos sõita, vaid soovitas kiiremini Port Augustasse sõita ja linna vaadata. Seda ei olnud vaja meile kaks korda öelda.  Linnatuur -  siit me tuleme! Sain terve sõidu põnevamad kohad välja otsida ja Davidi kombel ise giidi rolli üle võtta. 

Milline üllatus – ka selles linnas leidus erikohvi kohvik! Tänasin peas Matti, et ta minu kohvikuhullusega nii muretult lepib. Parkisime auto põhitänavale, otse kohviku kõrvale. Haarasin muljetavaldava latte artiga flat white näppu ja suundusime linna kõige populaarsema järve - Bird Lake - kaldale. Milline vaade tagapool kõrguvatele maroonpunastele mägedele. Proovisime maalilist pilti fotojäädvustada, mis jäi nii masendust tekitavalt tühine, et andsime alla ja proovisime fotode asemel seda mälupilti talletada. 

 

Port Augustast edasine tee oli minu jaoks siiani reisi kõige ilusam. Nii mägine, pisikesed kitsad teed, viies meid mälestustes tagasi Norra. Richard, kellele üle pika aja kaasavõetud raadiosaatjad meenusid, kamandas meid ragiseva asjanduse vahendusel orus asuvasse parkimisplatsile. Kaevas enda suure singikäntsaka ja pehme veniva Brie juustu välja ning kauaoodatud lõuna võis alata! Olen enda reisisellid ka hummuse ja porgandi usku viinud, seega saime võidu paremaid palasid pugida ja veetlevat vaadet imetleda. 

Täislaetuna tabab Richardit alati suur muutmiste maania. Seekord leidis ta, et parim mõte on mind Vinny rooli panna. Suur karavan, käänulised kitsad teed, manuaalkäigukast ja mina Austraalia teedel. :)) Nägin kuidas Matt BMWsse jalutades omaette muigas. Muudatustega äärmiselt rahul olev Richard sättis ennast mu kõrval mugavalt sisse, muretult enda XXL iPadi sukeldudes. Sõit osutus äärmiselt lihtsaks, kitsad teed said peagi otsa, asendudes tavapäraste lõputute sirgetega. Sõitsime peatusteta Yuntasse, veel väiksemasse linna, kui kõik eelnevad, kus peatunud oleme. Linn piirdus ühe baari, tankla ja lääpas motelliga, mille uksest parjasti ilma kingateta koni kimuv härra välja kakerdas. Baarist ületee asus suurem istumisala wc ja katusealusega. Perfektne ööbimiskoht, vedasime enda madratsid katuse alla, pigistades sisse sadava vihma osas silma kinni. Richard tõi karavanist hunniku avokaadosid, tomati, sibula ja suure küüslaugu, mis kõik tuli kokku suureks pudruks segad. Guacamole õhtu! Vedamisi David ega Martin ei söö avokaadot ehk saime kogu hunniku kolmekesi nachodega ära õgida. 

Meestel esimesed õlled peale pikka päeva alla kulistatud, suundusime Davidi õhutusel ületee asuvasse baari. Jalutades rääkis Richard naljaka loo, kuidas Martin kunagi endast nii pildituks jõi, et lõpetas laes pöörleva tuuluti otsas keereldes. Martin, meie kõige tasasem hall hiireke! Ta ei paistnud selle üle kõige uhkem olevat. 

Richardi suureks rõõmuks oli baaris avalikinternet. Loomulikult kukust ta mu vanematele helistamise plaanist jahvatama ning seekord ei jäänud mul kõrvale põlemiseks ühtegi vabandust. Kaootiline kõne, kus kumbki pool teist ei kuulnud, kujunes vähemalt meil siin Austraalias äärmiselt naljakaks. Richard kõkutab siiani selle üle naerda ja loodab, et ühel õhtul same rahulikult uue kõne teha, nii et jõuame mõne sõna vahetada ka. 

 

Vahetult enne magama minekut hakkas jälle sadama. Vaikselt, aga piisavalt, et meie katuse all olev madrats koos linadega niiskeks teha. Heitsime muretult magama, laskmata ennast kesistest tingimustest häirida. 

Keset ööd kargas Matt püsti, ärkasin võpatades üles. Pea kohal norisevad David ja Martin ei liigutanud sõrmegi. Silmad unest pooleldi kinni, nägin eemal Matti suurt kogu midagi otsivat. Piidlesin teraselt enda ümber ringi, kuniks silmasin seinale tekkinud varjust hiiglasuurt mardikat. Olin sekundiga jalul ja valmis vastas suunas jooksma. Vaatasime Mattiga üksteisele otsa, noogutasime ja kihutasime ummisjalu mõlemad BMWsse, haarates kaasa nii palju asju, kui kätte mahtus. Kogu olukord paistis nii koomiline, et ennist magusast unest polnud enam haisugi. Nüüd muretsesime rohkem õues hambad laiali magavate Daividi ja Martini pärast, kes loodetavasti hiigelmardika ohvriks ei lange. 

 

Kaks tundi hiljem ärkasin autoaknast sisse tungiva vihma peale, käed-jalad istudes magamisest kanged. Kell hakkas peaaegu viis saama. Õhtul tibutanud vihm oli asendunud padukaga, mis minu otsustamise väga keeruliseks tegi. Kas proovida pisut veel magada, lootuses, et vihm ükskord vaibub või lihtsalt alustada lõõgastavat hommikujooksu veel avastamata tänavatel. Ebamugav autotool tegi otsuse minu eest – kümme minutit hiljem olin lausvihma käes, naerusuil aina uut ja uut positiivsust sisse laadides. Kuna linn oli sama suur kui minu Vanakuu elamurajoon, jooksin ühte ringi poolteist tundi järjest. Iga ringi lõpus ja alguses sain perfektse ülevaate, mis minu armsad reisisellid teevad. David magas hambad laiali, samal ajal kui unetu Martin mulle igal ringil rõõmsalt lehvitas, kordagi asendit muutmata. Viimasel ringil nägin Vinny ees askeldavat Richardit ja tema kõrval kotte hoidvat Matti, mõlematel pea vihma tõttu õlgade vahele tõmmatud. Kui viimaks nendeni jõudsid, tervitasid nad mind särava naeratustega. Richard lükkas meid kõiki vihmakätte, et me minu läbivettinud olek ja nende jaoks ekstreemne jooksutiir igavesti talletada. Klõps tehtud, suunas Richard vanakesed rooli, jättes mind ja Matti bmwga parklasse. Sain rahulikult end ära kuivatada, riided vahetada ja kõrval olevast bensukast midagi hamba alla osta. Roadhouse letitaga tervitasid mind kaks teenindajat, kes paistsid millegi üle tasandatud häältel vaidlevat. Kui lähemale jõudsin võttis tõmmu nahaga meesterahvas ennast kokku – sina oled see tüdruk, kes viimased poolteisttundi ümber kvartali jooksis? Olin hämmingus. Richardi sõnul oli tankla suletud, kuigi pidin tõdema, et nägin jooksuajal sees kumavat valgust. Ilmselt ei tulnud ta selle peale, et tanklapoes ei avane uksed automaatselt… Naisterahvas, kelle nimesildilt võisin lugeda Ashley, kirjeldas mulle elavalt nende kihlvedu. Tema arvas, et olen maratonijooksja, tõmmu meesterahvas pakkus, et niisama napakas. Itsitasin ja rääkisin et olen amatöörist jooksuhull, kes aegajalt mõne maratoni jookseb ehk mõlemal oli mingil määral õigus. 

 

Kui viimaks Roadhousest välja sain, lõpetas Matt parajasti enda järjekordset tuunikalakonservi, rahulolevalt viimast piiska karbipõhjast kraapides. Nostalgiline kolin, nagu oleksin koju sattunud (tsau issi :D). Rahulolevalt teatas ta, et sõi ka kõik eilsest allesjäänud saiakesed ära. Itsitasin ja keerasin just pilgu aknast välja, kui David meist valge kaubikuga mööda sõitis. Lõpetasime mõlemad toidmälumise, silmis segadus. Kuidas sai David praegu meist mööda sõita ja tulla veel samast suunast, kust eile tulime? Ta oleks pidanud juba vähemalt 60 kilomeetrid teisel pool olema. Levi ei olnud, seega pidime lootma, et saime Richardi antud juhistest õigesti aru ja kohtume Broken Hillis. 

 

Ei tea isegi miks me muretsesime, kuna vähem kui tund aega hiljem jõudsime 70km/h sõitvale Vinnyile sappa. Kui hiljem Broken Hilli kunstimuuseumi ees peatusime, saime teada, et David oligi peaaegu 45-minutit vales suunas sõitnud. Kuidas see võimalik on, keegi ei tea, vähemalt saame ta üle nüüd terve ülejäänud reisi naerda. :D Endiselt muigel suul astusime kunstimuuseumi uksest sisse, rastapatsides lillasse linassse mähitud naisterahvas müüs meile soodukaga piletid ja andis tutvustava kava näppu. Vaatasime Kevin Charles Harti, Broken Hillsi kõige tunduma kunstniku, näitust. Tema teostest ei peegeldunud konkreetset stiili, kuid iga pilt sisaldas kas sipelgat või rohutirtsu - nad olevat talle äärmiselt südamelähedased olnud. Maalis isegi Rolls Royce enda putukaid täis, mis Matti mõistmatult pead raputama pani – kuidas saab midagi nii väärtuslikku lihtsalt üle maalida?? Kunst kunstiks, aga tegemist on ikkagi millegi nii väärtusliku nagu Roll Roace, ei väsinud ta kordamast. Hiljem piknikulaua ääres lõunatades nõustusid nii Richard kui ka David kõvahäälselt tema välja öelduga. Minus ei tekitanud taolised meeste probleemid erilisi emotsioone, ütleks pigem, et päris ilusates helgetes toonides oli värvitud. :D 

 

Viienda päeva ööbimiskoha otsimine osutuks senini kõige keerulisemaks. Vihm, kes otsustas meie roadtripiga jäävalt liituda, ujutas üle kõik varem sobivana näinud ööbimiskohad. Seisime katusega kaetud betoonpõrandal, vaatasime paremale ja vasakule, ise samal ajal naljatledes, et valikus on kas bassein 1 või bassein 2. Martinile ei paistnud see kohe üldse meeldivat, mis tõttu käis ta välja idee üle saja kilomeetri kaugusel asuvasse Cobari välja sõita. Richard, kes oli juba nii valmis enda plaanitud hummust seal lombis meisterdama hakata, komberdas arusaamatult pobisedes Vinnysse. Kuna mina olin sel õhtul Vinny roolis, sain terve tee tema etteheiteid kuulata, kuidas Martin ikka ei suuda mõista, kui pikk protsess on õhtusöögi valmistamine. Kiikasin kella, mille numbrid näitasid 17:09. Pimedaks läheb alles kolme tunni pärast ehk tegelikult ei olnud midagi hullu. Pigem positiivne, et sellest veeaugust pääsesime. Poolel teel Cobari läks Richardi meel rõõmsamaks, ilmselt pakkus talle erinevatesse karavan parkidesse helistamine suurt elevust. Jahvatas kätega vehkides teisel pool toru oleva prouaga, kuniks lõpuks kauples meile suure peretoa Cobari kesklinnas asuvasse golfi hostelli. Võidukalt informeeris, et meile lubati isegi õhtusöök enne sulgemist küpsetada. Jälle rõõmus Richard haaras telefoni, hakates kõiki teeääres ringi kalpsavaid loomi lobisedes filmima. Nägime nii kitsesid, emusid, kängurusid kui ka dingosid. Unustades, et pean teele keskenduma, hakkas ta mulle enda saadud pilte näitama. Ei tea täpselt mis need olid, kuna ei saanud oma silmi teelt ära pöörata. Pull kuju see Richard ikka :D … 

Ennist nii pikana näiv tee möödus linnulennul, kuigi raskem osa algas alles motelli parklas. Vinny on meil alati juhtrollis ja kui Richard tagasi vaatamata autost välja vastuvõtulauda tõttas, jäin selle allumatu asjandusega üksinda. Kiikasin peeglist minu taga ootavad bmwd ja Davidi kaubikut, mõlemad ilmselt segaduses, miks ma terve tee ära blokeerisin. Pidin lihtsalt auto paremale jäävale kohale keerama, kuid kallakule seisma jäänud Vinny lihtsalt keeldus minuga koostööd tegemast. Iga kord, kui piduri lahti lasin ja siduri-gaasi abiga liikuma proovisin saada, hakkas auto taha vajuma. Teised vist aimasid ohtu ja tagurdasid minust eemale, jättes autod mitu meetrit eemale tee äärde. Kui olin valmis juba mootori seiskama ja minema jalutama, ilmus ei kuskilt rõõmsalt muigav Matt, kes minu asemel rooli istus. Vihast vahutades hüppasin Vinnys välja, jättes ta selle asjandusega üksi tegelema. Minut hiljem olid kõik autod perfektselt pargitud … Ilmselt on need autod lihtsalt meestele mõeldud. 

 

Richard, kes juhtunust midagi ei teadnud, ulatas meile toavõtme. Perfektne viie inimese tuba oli täpselt midagi, mida peale läbivettinud lombis ja autos magamist vajasime. Saime lõpuks inimese kombel ennast pesta ja soojas toas magada, muretsemata, et mõni järjekordne hiiglaslik putukas liikvele asub. 

Õhtusöögirestoran asus hotellist üle tee, täpselt suure välibasseini ala kõrval. Menüüs leidus nii Hiina kui ka Indoneesia toitu. Endiselt joovastavas meeleolus Richard veenis parajasti Martinit endaga kuute erinevat praadi jagama, kui me ülejäänud kiiruga tehtud valikud teenindajale ette vuristasime. Karri, kui kaua ma olin sind igatsenud. Martin jäi ka viimaks nõusse ehk jätsime ahastuses näiva teenindaja kööki tellimusi viima (restoran sulges poole tunni pärast – võin ette kujutada, mis trall köögis lahti läks xd). Teised ei paistnud midagi märkavat, vaid suundusid kõrvaltoas asuvasse baari - kohustuslik õhtune õlu tuli ära tellida. Mina endiselt vee peal, vaatasin elevil mehi, kes ei jõudnud enda toitude saabumist ära oodata, Richardi iga natukese aja tagant kõvahäälselt enda sticky date puddingist unistades. Kiiruse eest tuleb kokkasid küll tunnustada, vähem kui 15-minutiga saime kõik road kätte ja veel vapustavalt maitsvad. Unistan siiani sellest karrist, mida oleks ilmselt veel kaks portsu sisse pressinud.

Kari kodutuid

Emud

Perthist Wirullani

 

Pisut pikem paus jäi nüüd sisse, aga proovin kaotatud aja tasa teha. 

Teisel roadtripi päeval suskas Richard sõrmega minu suunas - on aeg Vinny rooli istuda. Vaatasin õudusega hiiglaslikku karavani, mõeldes tema logisevale manuaalkäigukastile ja massiivsele kerele. Vasakpoolne liiklus ei teinud olukorda sugugi paremaks, kuid olin ju ometi suure suuga oma manuaalkasti lubadega uhkustanud. Proovisin enesekindlana näida. Kirusin enda filtripuudumist, kui esimese asjana uurima hakkasin, milline neist kolmest pedaalist sidur on...Richardi silmis seadis see automaatselt minu sõiduoskused kahtluse alla. Käis välja idee ise sõitu alustada, mulle autokooliõpetaja kombel igat pedaali ja nuppu tutvustades. Matti naer kajas üle terve kõrbe, mis Richardile hoogu juurde andis. Nüüd pean leppima, et ülejäänud reisi saan ilmselt iga natukese aja tagant mõne tögava nalja enda oskusliku sõitmise kohta. 

 

Võtsime sihiks Lõuna-Austraalia osariigi piiri lähistele jõuda, umbes täpselt 600 km sõitu. Taevas oli peaaegu pilvitu, ainult mõned väikesed hõrevalged tupsud, milles ei saanud piiskagi vihma olla. Enne Austraalia kõige pikema sirge (90-miili) alustamist, tegime kiire lõuna ei kellegi maale ehitatud istumisalas. Sisenesime sinna läbi puust värava. Richard kaevas Vinny safrist mitme kilose singi käntsaka koos kõikvõimalike snäkkidega ja paistis enda organiseeritud rootsilauaga äärmiselt rahul olevat. Martin, kelle kannatus aegamööda katkes, haaras hajameelse Davidi käest suure saianoa ja hakkas vaikides hiiglaslikust pätsist sentimeetri paksuseid viile lõikama. Noa kadumist märkamata, jahvatas David edasi enda märtsis algavast Camino rännakust, eesmärgiks 28-päevaga nii kaugele kõndida kui võimalik. Richard ja Matt kaevasid parajasti peadpidi külmikust turgutavaid jooke, seega pidin ainsa kuulajana eriti teraselt iga sõna tähele panema. Noogutasin, haarates samal ajal äsja lõigatud pehme saiaviilu, millele lahke käega hummust peale kühveldasin. Oi kuidas ma seda igatsesin. Gretega ei möödunud meil päevagi, kus poleks vähemalt ühte hummusega saia söönud… 

Peale kiiret lõunapausi hüppasin tagasi rooli. Richard, kellele see kõige rohkem elevust pakkus, klõpsas enne autosse istumist minust pildi, et saaksin selle kindlasti enda vanematele saata. Kui ma ei saatnud, siis allpool on pilt olemas. :D 

 

Mitu tundi mööda sirget teed sõitmist tundus alguses veidi hirmutav, eriti kui minu kõrval istub kurnatud vanake, kes peale iga loo pajatamist norinal unne suikub. Pärast veel nakkab. Matt rääkis, et temaga sõites oli ta isegi poole sõna pealt magama jäänud. Teisest küljest, olgem ausad, tegelikult panin isegi pisut lootusrikkalt kõrvaklapid valmis, et Richardi uinumise korral mitu tundi enda vapustava playlisti nautida. 

Sõitsime läbi lõõskava kuumuse - milline imeline maaliline loodus ja lummavad vaated. Analüüsisin igat iseärast taime, kes taolises kuumuses on ellujäämiseks oma viisi leidnud, mõne juured väändusid suurest pingutusest ülespoole nagu sajad rabedad haarmed. Olin nii mõtetesse süübinud, et otsekui märkamatult jõudsime teisele poole – pika sirge lõppu – kus iluunest sirguva Richard pildi tegemise peatust nõudma hakkas. Mulle väga meeldib tema entusiasm ja algatus igal pool mälestusi fotojäädvustada - haaras telefoni, kamandas kõik autodest välja ja valis juba silmadega kedagi, kes meid pildistamisel abistada saaks. Jahedast autost välja astudes pidi palavus meid pikali lööma. Termomeeter näitas 44-kraadi. Võimalik, et ma ei olegi kunagi elus nii palavas kliimas viibinud... Richard, kes võidukalt meie juurde sammus, vehkis eemalt kätega, et ennast sildi alla ritta seaksime, kaks ustavat abilist tema kannul sörkimas. Ta vist isegi ei märganud, et meie tasane Martin pole endiselt kohale jõudnud. Kiikasime aegajalt tee poole, kuid autot ei paistnud kusagil.  Esimese fotosessiooni lõpusirgel kuulsime tuttavat kaubiku mürinat, mis liiga järsult mootori seiskas ja kust unise näoga Martin välja komberdas. Richard raputas ohates pead. Vaene paarike, kes üle viieteist minuti seal kuumuses meid pildistama pidid. 

Edasine tee kulges sekeldusteta, tegime mõned peatused autode tankimiseks ja snäkkide ostmiseks. Kes ei tea, siis Austraalias meie moodi rännates tuleb paagi täisoleku eest eriti hoolt kanda, kuna järgmine tankla võib olla mitmesaja kilomeetri kaugusel. Neid lugusid on piisavalt, kui kellegi auto keset tühermaad tühjaks saab. Eks see pigem on inimeste enda rumalus, kuna probleemide ennetamiseks on iga natukese aja tagant suured hoiatavad sildid tee äärde paigutatud, mis täpsed koordinaadid annavad, kus ja millal järgmine tankla tuleb. Vinny on igatahes diislitünne täis puugitud ja ühtegi kriitilist hetke pole teele sattunud. 

 

Teise öö veetsime maanteäärses karavanidele mõeldud parklas – Moodini Bluffis. Ainuüksi koha nimi andis sealsele olustikule maagilise tooni (Harry Potter). Pisikesed, kuid tihedad kidurad puud summutasid maanteel mööda vuravate veokate müra. Parkisime autod ainsa piknikulaua ümber, Richard rahulolevalt käed puusas ümbrust uurides. Matt ja Martin askeldasid kaubiku ukse kallal, meie Davidiga proovisime gaasigrilli karavanist kätte saada. Õhtusöögiks oli plaanis Matti lemmikhommikusöök – shakshuka. Shakshuka on Lähis-Idast pärit roog, mis kujutab endast tomati-köögivilja möksi, kuhu sisse on löödud mitu muna ja peale hunnik mozzarellat. Pidime seda küll hommikusöögiks tegema, kuid Richardi kindlal nõudmisel tegi Matt selle õhtul valmis. Minu vastutada jäi kartuli-porgandipüree  ja vanakesed askeldasid kolmekesi külmutatud lambasteigi kallal. Kõik köögi- ja puuviljad tuli ära süüa, sest home jõuame Lõuna-Austraalia osariiki, kuhu oli keelatud midagi sisse viia. Näete, kui piinlikult ettevaatlikud austraallased on. :)

Päike tegi viimase helgi, enne kui järsult vaateväljast kadus. Pikemat aega karavanis kolistanud Richard ilmus täpselt söögiajaks pudeli punase veiniga välja. Oli siiski Ausrtaalia üks tähtsamaid pühasid – Australian Day. Uhke õhtusöök, klaasike punast veini ja magustoiduks hunnik šokolaadikomme… mida veel tahta. Igapäevaseks söögiks kujunenud tanklavõileivad ja müslibatoonid on pannud meid tervislikku toitu tunduvalt rohkem hindama  – eriti vaimustust pakkus esmakordselt proovitud shakshuka (soovitan teil kodus järgi proovida). 

 

Kolmanda päeval hakkas pidev autos istumine tundma andma. Vaatasin siira tänutundega enda jooksutosse, mis tunnikesega kõik mured lahendasid. Minu lõõgastavat jooksu toetasid üle taeva rühkivad pilved ja tavapärasest jahedam tuuleiil, mis ei lasknud mul riideid liiga läbi higistada - pesemisvõimalust meie luksuslikus parkimisplatsil ei olnud. 

Pidi küll rahulik hommik tulema, kuid kui tagasi jõudsin, olid mehed kodinad kokku pakkinud, Richard juba Vinny mootori käivitanud ja jagas Mattile viimaseid koordinaate. Vaatasin küsivalt Matti poole, kes uniselt õlgu kehitas - peame nende ootamatute plaanimuutustega ära harjuma. Jooksin kiiresti välikäimla kõrval oleva kraani alla ja hüppasin autosse, lootuses peagi mõni dušsiga varustatud tankla leida. 

Kohtusime vanakestega sada kilomeetrit hiljem tanklas, ukse kohal suur reklaamtahvel kaua igatsetud pesemisvõimalusega. Kui sisse keerasime,  võisin juba kaugelt Richardi näost näha, kuidas ta kibeleb meile midagi ütlema. Eilsest punasest veinist jalad haiged (talle pidi see nii mõjuma.) tuigerdas ta longates meie juurde - siinsamas nurga taga pidi lummava vaatega Nullarbori rahvuspark asuma, suursuguse kaljuga. Tegime kiired pildid ja istusime vastavalt Richardi korraldustele autodesse. Mind saadeti Davidiga BMWsse. Hingasin kergendatult ja tänasin inimest, kes iganes leiutas automaatkäigukasti. Pidime Davidiga 600 km kaugusel asuvasse linnakesse kiirustama, et enne teisi tema pisikest nädala vanust sugulast vaatama jõuda.

 

Davidiga sõitmine mõjub alati rahustavalt, ükskõik kui hästi ta ka öösel ei magaks, mõjub autogasõitmine talle alati tugeva unerohuna. Pidevalt samade inimestega koos olles, kulub natuke vaikselt olemist marjaks ära. Kui David ükshetk ehmatusega ärkas, vaatas segaduses paremale ja vasakule, kartes, et oleme õigest linnast mööda kihutanud.. Pisut kosunult võttis ta näpust põrandale libisenud telefoni ja viis ennast meie lokatsiooniga kurssi – üle poole tee sõidetud, milline rõõmustav uudis. Tegime peatuse järgmises Roadhouses, kõrvetav tuul keerutas pisikesi liivakeeriseid õhku, mis ähvardavalt meie poole liikusid. Sellistes olukordades on targem auto uks võimalikult kiiresti sulgeda. David ei lasknud ennast häirida, vaid askeldas rahulikult enda toimetused lõpuni, uks pärani lahti,  ja läks siis lauluviisi ümisedes jäätist ostma. Musta sisustusega auto sai uue oranžika kuma.

 

Kuus tundi hiljem jõudsime Cedunasse. Imetilluke ookeaniäärne linn Lõuna-Austraalia osariigis, kus pimedal ajal ma üksinda tänavale ei kipuks. Lagunenud majade ette laotatud tuhmunud madratsitel lebasid tardunud nägudega aborigeenid. Mõni tugevam najatus vastu lääpas majaseina, meid ainiti altkulmu põrnitsedes. Elevusest pakatav David ei paistnud oma roosamannamulli sees midagi märkavat, vaid jagas asjalikult mulle juhiseid, kuidas tema sugulasteni jõuda. Parkisime auto pisikese helekollase maja ette. Ukse avas pisut väsinud ilme, kuid sooja säravvalge naeratusega naisterahvas, Kimber, nädalane beebi ühele käele toetatud. Mu süda sulas. Kui tilluke ja habras väike hing. David kaotas oma vanusest veel kolmkümmend aastat, käsi plaksutades magavale beebile nägusid tehes. Pereisa, Thomas, ilmus ka häälte peale nurga tagant välja, meid käeviipega elutuppa juhatades. Algas suur fotosessioon, mina tippfotograafi rollis. Davidil oli vaja äärmiselt hea pilt saada, et enda sõprade grupis uue sugulasega uhkustada. Itsitasin ja nautisin endale saadud ülesannet. 

 

Ilmselt oleksimegi sinna jäänud, kui ärevil Richard poleks meid kõnedega pommitama hakanud. Nad jõudsid viimaks - 1.5 tundi hiljem - kohale ja lubasid meid linna ainsas tanklas oodata. Matti ilmest võis lugeda, et pool päeva koos Richardiga autos istumist, oli temast kogu energia välja imenud. Raputas vaid pead ja ütles, et ta on temaga sõitmisest väsinud. Richard see-eest pakatas energiast, jahvatas midagi elavalt kätega vehkides enda kõrval poksis tankiva härrasmehega. 

 

Kui autode janu kustutatud sai, suundus Richard ostunimekirjaga poodi. David haaras meid sappa ja lubas seni linnatuuri teha. Oi kui palju puid ta hiljem sai, kui tema paljulubav tuur ainult 100m promenaadini ja tagasi jalutamist endast kujutas. :D Kuna saime viie minutiga selle tehtud, jõudsime isegi Richardit toidupoes aidata. 

Matti nõudmisel panime seal samas parklas järgneva plaani paika, et mitte jälle sihitult ringi tiirutada. Richard, kes ilmselgelt ei viitsinud sellega tegeleda, käskis meil ööbimiskoht välja valida ja BMWga teejuhiks asuda. Avasin kämpingu äpi, parim variant paistis 100 km kaugusel asuvas linnas – Wirullas – olevat. Reklaamisin uhkelt, et meid ootab luksuslik öö hiiglaslikus pargis, mis on nii tualeti kui ka dušširuumiga varustatud. Lisaks katusega piknikulaud ja grillimisala. Richard kepsutas karavani, pakatades elevusest juba õhtusööki grillima hakata. 

Jumal tänatud, et vanakesed nii aeglaselt sõidavad ja me neist 10-minutit varem Wirullasse jõudsime. Lubatud luksusliku ööbimiskoha asemel vaatas meile vastu maanteäärne tühi parkla, kus üks triikitäis prügikast tuulekäes kolises ja ainsa piknikulaua tool oli puruks. Põrnitsesin sõnagi lausumata enda ette, kuniks Matti mürisev naer vaikuse katkestas. Haaras käeulatuses oleva telefoni ja kukus pilte klõpsutama, ise olukorraga äärmiselt rahul. Mind päästis Wirulla linnas olev karavanipark, mis tõepoolest oli meie eelnevate ööbimiskohtadega võrreldes luksuslik. WC, dušširuum ja isegi suur väliköök! Surusin läbi hammaste endiselt itsitavale Mattile, et ta peab Richardi ees teesklema, et siia me plaanisimegi algusest peale tulla. Loomulikult jooksis ta esimese asjana talle minu välja valitud parklast pilte näitama, andes meile kogu õhtuks jututeemat. 

 

Wirulla karavanpargist üle tee asus kohalik pubi. Suured õllesõbrad Martin ja David vedasid meid kohe peale autode parkimist jooke tellima. Kui viiekesi krigisevast uksest sisse marssisime, pöörasid kõik baarileti taga istuvad kohalikud pilgud meie poole. Jõuline lühikest kasvu barman segas parajasti viinakokteili, tema kõrval askeldav turske naisterahvas viipas meile tervituseks käega. Jahe konditsioneer ja kärbeste vaba ruum mõjus väga lõõgastavalt. Uurisime menüüd, visates eelnevalt tehtud lamba steigi grillimise plaanid peast –  miks mitte lasta vahelduseks teistel endale süüa teha. Haarasime joogid ning istusime pika laua taha.

 

Alati jutukas Richard vist tüdines meie seltskonnast ja hakkas kõrvallauas oleva pereemaga tutvust tegema. Nende auto oli ülekuumenenud, mis tõttu pidid nad teadmata ajaks baari hotellis peavarju otsima. Teravate näojoonte ja karmi  kõnepruugiga naine, Marta, oli sündinud Poolas. Mattil läksid silmad suureks, vuristades ette mitu poola keelset lauset, Richard noogutas kaasa, teeseldes, et mõistab igat tema sõna. Marta kolis Austraaliasse kui ta oli kuue aastane, kuid mäletas keelt piisavalt, et lihtne vestlus maha pidada. Mulle ta meeldis, pani korralikult puid Poolale ja poola meestele – lõpuks ometi ei olnud ma ainuke, kelle pihta sarkastilisi nalju tulistati.  

 

Ülejäänud õhtu veetsime baaris. Richard, kes juba mitmendat päeva tahab mu vanematele helistada, tuletas mulle seda järjepidevalt meelde. Äkki on täna see päev, kui meil õnnestub nad kätte saada? Vaatasin enda olematut levi ja kehitasin tema poole õlgu – pole midagi teha, kui sellises pärapõrgus peatume. Lõbusas meeleolus jalutasime õhtupimeduses tagasi autode juurde, viskasime madratsid autode kõrvale maha ja veetsime öö lageda taeva all. Tähtede sire valgus, mis mõned tunnid hiljem paksude vihmapilvede alla mattus. Esimene öö ilma telgita ja loomulikult hakkas sadama. 

Matt-David-Richard-Martin- mina

Nii rahul oma tuunikalakonserviga