Vaatasin Karavan pargi väliköögist tuule käes õõtsuvat viljapõldu, tundes nahal kullakarva õhu sooja puudutust. Ilm oli lämbe ja tuulevaikne - hea, et Cal tööpäeva varakult ära lõpetas. Kolmandat nädalat kanda kinnitanud režiim hakkas juuri ajama – vajasin vaheldust. Pakkisin enda kolm asja kotti ja kõndisin ainsasse kohalikku baari. Robustse mööbli, elunäinud baarileti ja svipsis lauluviisi ümisevate teenindajatega kohake. Letiäärne oli eredalt valgustatud ja jahedam, kui ma loota oskasin. Jäin juhmilt ukse ees seisma. Puki otsas lösutav lokkis juukse pahmakaga punapea ja rebitud t-särgis jässakas meesterahvas uurisid arupidavalt mu nägu. Kolmas naine oli kõhn ja peaaegu sama pikk kui mina. Tema litritega pärjatud kleit oli lühike, tuues välja tema perfektse säärejooksu. Minule vähimatki tähelepanu pööramata rippus ta oma kõrval oleva tätoveeritud mehe küljes - lihaseline nagu atleet, põrnitsedes vaheldumisi mind ja nina ees olevat tühja pitsi. Leti taga oleva teenindaja kõmisev hääl murdis pineva vaikuse, kui ta järgmised joogid janustele välja kallas. Kergendatult kiikasin saali keskel lõunatava pere poole, mis ilmselt sai ka otsustavaks – pigistasin silma kinni, tellisin tassi teed ja sain enne maha istumist ennast igale kuuldekaugusesse jäävale külastajale tutvustada. Aga see-selleks, asume asja juurde.
Neljapäevale järgnes sama meeleolukas reede. Kui ma kell 1:00 öösel Karavan pargi väravast välja sammusin, tibutas tihedat uduvihma, mis järele tulevat autot oodates õnneks katkes. Vihm on praegusel ajal tõeline haruldus - hingasin vihma järgsetest lõhnadest rasket maaõhku, tundes tohutut rahulolu. Endiselt hiljaks jääv kastiauto jõudis mürinal kohale, Cali säravvalge naeratus pimeduses vastu säramas. Vinnasime ennast autosse, veetes päeva tohutute kuumakraadide ja rohkete õmbluste värvimisega. Quenten, kelle läikiv peanupp kuumast pärlendas, oli suure suuga lubanud meile laupäevaks vaba päeva. Tänaseks oleme targemad ja kutsume tema lubadusi omakeskis “Fairytale”ideks (muinasjutt), mis hea õnne korral realiseeruvad. Enamasti on nende aset leidmise tõenäosus sama suur, kui see, et Eestit tabab homme 30-kraadine kuumalaine. Quenteni kaitseks võib öelda nii palju, et meie töö sõltub suuresti ilmast ehk iseenesest mõistetavalt ei saa ta seda rohkem kui paar päeva ette näha.
Sel hetkel veel aga uskusime teda ja tegime suurest rõõmust paljulubavad plaanid, mis sisaldasid nii lauamänguõhtut, veepargi külastust kui ka ühist kokkamist. Aga kuna Mr. Quenten plaane muutis ja 70% seltskonnast pidi töötama, jäid pooled plaanid ära - mu elevus kadus nagu liiv liivakellast. Rasmusel, kes teadis, kui väga ma meie plaane ootasin, hakkas vist minust kahju ja aitas enda suure südamega vähemalt Monopoly õhtu ära korraldada. Kamandas kõik vähegi adekvaatsed poisid (peale tööd jäävad paljud kohe magama) karavan parki ja saime üle pika aja veidi vabamalt võtta, hunniku ebatervilike snäkke pugida ja Keiri totruste üle naerda. Iisraelist pärit Noamil tuiskas adrenaliin üle keha, kui ta agressiivselt majade ja kaartidega kauples – ilmselt see viis ta ka võiduni.
Piltidelt eriti märgata pole, aga esimest korda alates Austraaliasse saabumisest võtsin vaevaks enda juustega midagi ette võtta. Rasmus ja Matt planeerisid minu siia jõudmisest alates end korda teha, seega haarasime võimalusest kinni, lastes Jeffil - meie enda professionaalsel juuksuril – käärid käiku lasta. Ma vaaritasin alles järgmiseks päevaks süüa, kui kõik poisid õue terrassile ritta võtsid, võidu puksides, kes enne juuksuritooli pääseb. Alati muhe Jeff vaid muigas, laskmata end nende rüselusest häirida. Rasmus võitis. Kui ma viimaks välja jõudsin, oli Jeff temaga peaaegu lõpetanud ja Matti hoiak viitas valmisolekule järgmisena pukki hüppama. Alati uimane Kevin lösutas toolis, tundes siirast ükskõiksust, kui temast järjekorras ette trügisin. Pool tundi hiljem ajasin end kangeks jäänud jalgadele, lummatud enda värvivabadest lahti kammitud juustest ja tormasin tualetti tulemust vaatama. Ausalt öeldes, olin kergelt öeldes shokeeritud kui hoolikalt ja korralikult Jeff lõikas. Ma ei mäleta isegi, et Eestis salongis keegi nii hoolikalt igat karva trimminud oleks...mitte, et ma tihti juuksuris oleks käinud.
Esmaspäevaga algas meie hooaja viimane nädal. Uskumatult, võibolla liigagi ruttu, sai tarpingu periood läbi... olgugi, et kestis plaanitust nädala võrra kauem. Istusime ööpimeduses viljahunniku otsas õmbluskohti värvides, kui Quentenil pirn põlema lõi - meil on viimased kaks päeva täis-töökollektiiviga! Millal siis plaanitud hooaja lõpupidu teha? Kiituseks pean tõdema, et üleväsinud meesterahva kohta suutis ta äärmiselt kiiresti reageerida. Tegi kaks kõnet ja ülejäänud värvimisest polnud tal sooja ega külma, istus autos või jalutas telefon näpus ümber viljahunnikute. Autos viis meid asjaga kurssi, et ilmselt läheme samal päeval peale tööd Corriginisse sööma. Pisike linnake keset Lääne-Austraalia tühermaad, kust tööle minnes alati läbi sõidame.
Kuna normaalsed inimesed ei alusta tööpäeva kell üks öösel ega lõpeta enne lõunat, pidime lühikeseks jäänud päeva tõttu tunnikese aega parajaks tegema. Quentin, keda ma polnud vist kunagi nii elevil näinud, sõidutas meid siinkandis tuntud vaatamisväärsuse - George Rocki - juurde, millest ta mulle juba ammu on auto sõitude ajal jahvatanud. George Rock ehk massiivne looduslik kaljubassein, milleni jõudmiseks tuli läbida liivase pinnaga kaetud põõsastega ääristatud teerada. Olgugi, et tegemist oli praktiliselt kivide ja känduteta teega, suutsin ma ikka siledal maa peal koperdada ja Calile peaaegu oksa silma virutada. :)) Kuigi, iga päev terahunikutes tarpi “sörkides”/ roomates vedades, olen enda tasakaalukeskuse tunduvalt paremini paika loksutanud. Aplaus. Kaljubasseini ääres ajasime natuke juttu, tegime Quentini juhendamisel grupipildi ja kõmpisime autosse tagasi. Sõitsime kohalikku igipõlisesse Corrigini baari, mis oma kulunud roheliste pukkide ja mustvalgete raamitud piltidega mõnd vana Ameerika filmi meenutas. Mängisime piljardit ja noolemängu, pooled rüüpasid kohalike härrasmeestega õlut ja sõime kiiruga kokku klopsitud burxi friikatega. Teist kannutäit õlut rüüpav Quenten maksis kõik kinni.
Ühel viimastel tarpingu päevadel kais Cal välja suurepärase idee tarbirulliga õhus lõbusõitu teha. Miski, millest olin esimesest tööpäevast alates unistanud. Haaras Quenteni kokku keevitatud kaugjuhtimispuldi, sättisin ennast nagu hobuse selga istuma, ise peas rõõmust käsi plaksutades. Alati ettevaatlik Cal jälgis hoolikalt pulti, et ma liiga kõrgele ei lendaks, aga samas keerutas piisavalt, et lõbustuspargi effekt välja lüüa. Rasmus, keda taolised asjad ilmselt külmaks jätavad, ootas meid autos ning sai salaja kõik fotojäädvustada. :) Teine nädala highlight oli loomulikult seotud Keiriga ... lühidalt kirjutades saadeti mind siine (õmbluskohad) värvima, kui mehed rasket tarpi tirima hakkasid. Tundub, et nüüdseks said kõik aru, et minu kohalolu tõmbamise ajal erilist vahet ei tee. Keir, kes juhuslikult veel viimasena auto juures kohmitses, oli lahkelt nõus mu 25kg värvipotti värvimist vajavasse kohta viima (ilmselt lootis tarbi tirimisest pääseda). Hüppasin hunniku otsa, valmis suur pütt vastu võtma. Keir aga tahtis härrasmehelikult ise hakkama saada, upitades triiki täis tünni 175 cm kõrgusele, endal veresoon peas pingutusest välja punnitamas. Samal hetkel, kui ta raskusest kergendatult lahti lasi, paiskas sealt umbes kahe kulbijagu värvi talle otse pähe. Keir seisis paigal nagu raidkuju, unustades sekundiks meid muidu hulluks ajavad pinisevad kärbsed. Mina samal ajal pisarateni naerust vappumas. Kõrvetava päikese all värvimine sai hoopis uue tähenduse. Võite ette kujutada mis puude vabrik poiste poolt järgnes, kui ta üleni valge värviga kaetult nende ette ilmus. Tean mida ta tunneb, kuna ega ka mind viimase nädala puhul naljadest ei säästetud. Tippude tipp oli kui harjumuseks kujunenud punast nööri üle hunniku hakkasin viima, enne mida Matt mulle rulliku viskas, paludes see teisel pool ootava Cali kätte viia. Mina, olles nii enda missioonile keskendunud, ei pööranud kätte ulatatud jubinale vähimatki tähelepanu. Kui hingetuna viimaks teisele poole jõudsin ja võidukalt rullikut Calile üle hakkasin andma, vahtisid kõik seal pool olevad poisid mind juhmistunud ilmel. Calil võttis sekund aega, enne kui üle õue mürinal naerma kukus, kogu poiste kari tema järel. Viimaks jõudis läbi minu pikkade juhtmete ka kohale tõdemus, et Matt oli taaskord mind oma naljaga õnge tõmmanud. Uskumatusest pead raputades marssisin tagasi, vaatevälja ilmudes prahvatasid nii Matt kui ka Rasmus mind nähes naerma, olles enda naljaga ilmselgelt äärmiselt rahul.
Mida nädala lõpu poole, seda toredamaks päevad muutusid. Reedeks oli Quentenil ammu plaanitud puhkusereis, mis kinkis meile kõigile põhimõtteliselt vaba päeva. Enamus backpackeritest lahkuvad sel pühapäeval, seega tundus neljapäeva õhtul kõige mõistlikum üks korralik sööming ja koosviibimine karavan pargis maha pidada. Mina ja Noam võtsime köögitoimkonna enda peale. Ekstreemse režiimi all elanutena alustasime varakult ehk kell 15:00 olime kõik platsis - meie jaoks on see hetkel hilisõhtu. Enne käisime veel Noamiga poes, et õhtusöögiks puudu olevad komponendid ära osta ja Matti, Rasmuse koju minnes peale võtta. Loomulikult kaasneb karja umbkeelsetega alati mingisugune segadus. Rampväsinud Noam, kelle ma vahetult enne poodi minekut üles ajasin, kaotas praktiliselt kogu oma inglise keele kõnevõime, mis tõttu ei saanud me lõpuks keegi midagi aru, kes kuhu mida ja millal järele läheb või teeb. Ühel hetkel seisin IGA toidupoes, jalge ees triiki täis ostukorv ja vaatan uksest välja tormavale Noamile järele. Käigupealt küll pobises mulle midagi heebrea keeles, kuid kahjuks ma nii andekas veel keeltes ei ole. Jooksin talle järele, nähes tema kaugenevat kuju, mis ainsasse kohalikku lihapoodi sisenes. Eeldasin, et läks liha otsima ehk ootasin teda mõnusalt jahedas poes, kuniks ta tühjade kätega tagasi tuli. Peale pikaks veninud shoppingut võtsime kogu kamraadi peale ja sõitsime tagasi Karavan Parki.
Viskasin loaded nachod ahju, hakkisin salati, Noam tükeldas ahjuplaaditäie kartulit ja bataati ning viilutas hoolikalt suure käntsaka liha. Grillmeistri rolli võttis enda kanda Jeff. Teised hoidsid meeleolu üleval, näljahädaliste kombel lauale ilmuvaid snäkke pugides ja meenutasid erinevaid naljakaid läbielatud sündmuseid. Alustasime küll juba kolmest, kuid vaatamata sellele venis õhtu peaaegu kella kaheni öösel välja. Sõitsime veel hiljem Matti, Kevini ja Keiriga Roadhouse, kus kohalikud töötajad automaatselt meile ilusat tööpäeva sisse juurutatud harjumusest soovima hakkasid. Mis siin imestada, kui iga päev sel ajal tööle snäkke ostma tuleme. Olles ainuke sõiduvõimeline liige, viisin Kevini, Keiri ja Matti nende autoga koju, plaaniga võtmed sinna jätta ja Karavan parki jalutada (Rasmusel läks järgmisel hommikul autot vaja). Mõte minust üksi läbi pimedate Kellerberrini tänavate koju kõndimas tundus Mattile vastuvõetamatu, seega saatis ta mind rüütellikult karavan pargini, kust sai tuldud teed sama targalt tagasi kõmpida.
Kolm tundi hiljem kutsus välja puhanud Rasmus meid kõiki hommiku jooksule. Ei tea isegi miks, ilmselt on režiim nii sisse jäänud, et vaatamata lühikeseks jäänud unetundidele, tõusin ilma äratuseta enne seitset - täpselt mõni minut enne Rasmuse sõnumit. Tundsin kehas rammestust, kuid pigistasin silma kinni ja veeretasin ennast voodist alla. Tirisin silmad kinni tossud jalga ning jooksin varajasse hommikujahedusse, kerge tuul nägu paitamas. Jooksime enda tavapäraseks saanud Kellerberrini künka otsa, minul hing paelaga kaelas, proovides elu eest Rasmusega sammu pidada. Minek oli seda väärt - sain Rasmusele kiire ülevaate möödunud õhtust teha (ta läks varem ära) ja känguruga võidu joosta.
Kella kümneks sõitsime Matti ja Rasmusega Mederrinisse, imepisike linnake Kellerberrinist tunniaja kaugusel. Astusime autost välja, suundudes ainsale põhitänavale, kus väikesearvuline rahvasumm möirates ellu ärkas. Mederrinisse mineku põhjus oli tegelikult Rasmuse vaktsineerimine, seega patseerisime Mattiga mööda linna, kuniks Rasmus oma toimetused lõpetas. Sattusime kohaliku sõjaväe muuseumi otsa – eemalt tanke nähes lõid Mattil silmad paugupealt särama. Ilmselgelt veetsime kogu Rasmuse eemal oldud aja seal. Õhinal kirjeldas ta mulle kõikide tankide ja relvade märkimisväärsemaid detaile, muutes isegi minusugusele võhikule muuseumi külastuse ootamatult põnevaks.
Kui Rasmus pettunult muuseumi ette tagurdas, viisime auto parklasse ja alustasime kiire linnatuuriga. Vaktsiini ta ei saanud, vajas selleks mõnda spetsiaalset tõendit, kuid õnneks ei lasknud ta sellest end heidutada. Jalutasime mööda päikese eest varjatud tänavaid, hoolikalt parimat hommikusöögi kohvikut valides. Ilmselt tänu minimaaliseeritud valikule, olid Rasmus ja Matt naerusuiselt nõus kõik olemasolevad kaks kohvikut üle vaatama, enne kui kuskile maha istume. Kepslesin rõõmust mööda tänavaid, tundes, kuidas minus peidus olev suur kohvikute armastus taas õide puhkeb. Pildistasin lette, uurisin seal pakutavaid kooke ja hindasin sisustust – Matt ja Rasmus kannatlikult kõrval seistes. Valituks osutus Wild Madness kohvik, mis nii oma tumehallika fassaadi kui ka seestpoolt maroonpunastest kividest laotud seinaga meeletult Mister and Missisi kohvikut meenutas (Melbournes käisin proovikal, kes mäletab). Tellisime bruschettasid, tacosid, bataadifriikaid ja milkshake. Võtsin hindamiseks ka ühe flat white, mis erilist emotsiooni ei pakkunud. See-eest sealsetest bataadifriiikatest näen siiamaani ilusaid unenägusid, suutmata ära oodata, millal jälle taolist maitseelamust kogeda saaks (mu standardid on siin vist väga alla langenud). End taas 13-aastastena tundes, hüppasime avatud ustega mängukeskusest läbi, kus saime nii rallit, püssimänge kui ka korvpalli mängida.
Pidu pikaks ei jätkunud, kuna Quenten palus mind appi autosid koristama. Hooaja lõpp, pluss ta pidi kell 15:00 puhkusele startima. Mis mul kauaigatsetud tolmuimeja kasutasmise vastu olla sai - lasin end poistel sinna visata. Andsime üheskoos ka enda lahkumiskingi üle, mis Quenteni rõõmust helkima pani. Koristamine ise oli tore, tervitasin tuttavat kohustust rõõmuga. Nii ära retsitud autosid on lausa lust puhastada, kui ainuüksi iga tõmme vapustava tulemuse annab. :D Järgmisel hommikul said kõik nagu uhiuute autodega ringi vurada.
Selle nädalaga panime Tarpingu hooajale punkti. Minu jahmatuseks ei kipugi ma siit nii ummisjalu pagema, kui siia sõites arvasin. Isegi ei välista, et tulen järgmisel hooajal tagasi. Nüüd aga algab uus peatükk - Roadtrip! Haarasin võimalusest kinni ja hakkan Mattiga mööda Austraaliat seiklema. Vaatame kuhu teed viivad ja mis hetkel sobiv farm minuni jõuab. Hetkel tundus, et olen juba piisavalt need viis kuud töötanud, et vahelduseks kerge paus teha. Hoian teid kursis!
