Tempo, millega me India pere juurest sääred tegime, pälvis kindlasti reisi kiirusrekordi. Isegi meie öösorr emps seisis enne kaheksat ukse juures, seljakott seljas, tundmata vähimatki huvi kööki külakostiks jäetud küpsiste vastu. Õnneks tegin ma seal aegsasti karbikesega tiiru peale.
Graafik oli tihe. Kiire amps kohvikus ja 9:45 pidime Lady Knox Geysrit ehk kuumaveeallikat vaatama minema. Nuputasime autos, kuidas loodus nii tark on, et iga päev täpipealt sama kell vett purskama hakkab. Islandi geisril küll taolist süsteemsust ei olnud... Kummaline, aga piletid näpus lootsime peatselt sellele vastuse saada. Nööpjate silmadega kassatädi rõhutas, et läheksime tingimata autoga, seda enam, et pilet sisaldas Waiotapu Thermal Wonderlandi. Juu asuvad nad siis üksteisest kaugel.
Näoilmed, mis autos vastu vaatasid, kui me piletikassast praktiliselt üle tee asuvasse parklasse sõitsime, olid oivalised. Kas meid tõesti saadeti siia autoga, et 300m läbida? Ei suutnud issi kommenteerimata jätta. Eriti kärsituks muutus ta siis, kui Salomoni tossudes seljakotirändur meist suurema vaevata mööda patseeris. Seal pidi olema mõni muu selgitus, kui autoühiskonna mugavad harjumused.
Parkimisplats ajas mu nostalgia lainele. Nagu Kõrvemaa Spordikeskus vahetult enne üritusi! Tavaline muruplats, kus värvikirevates dressides aktivistid edasi-tagasi voorivad, autost kähku midagi haaravad.
Kõik olid aegsasti kohal, vähemalt 30-minutit enne algust, ja sättisid ennast amfiteatrit meenutavatele istekohtadele. Issi vaatas kannatamatult kella poole: 15-minutit veel. Justkui teda kuuldes, ilmus välja looduspargi töötaja, kes mikrofon käes külastajate tuju hakkas tõstma. Üks nali teise järel, lõppes sõnavõtt meditatiivse lauluga. Laulu saatel ronis teine töötaja üle aia geisri juurde ja kallas teadmata sisuga kotikese tossavasse avausse. Tõmbasin silmad vidukile - ta ehitaks nagu Mentose pommi. Vaatasin skeptiliselt enda ees istuva pere poole. Kogu see spektaakel hakkas aina enam loogika vastu käima … Kuulsin issit empsile pobisemas, et juu on seda protseduuri kiirendamiseks vaja. Emps ei paistnud teda uskuvat.
Klouni meenutav mehike keerutas tühja kotti nagu lassot pea kohal ning hakkas viiest allapoole numbreid karjuma... Jaaaa kõmaki. Valgest august purskas aina kõrgemale taeva poole pürgivat seebivahtu. Kaks minutit hiljem see lõppes.
Sisemuses pulbitsev eufooria oli nakkav. Mõnesekundiline vaikus lõppes pidurdamatu naerupurskega. Mis nali see nüüd oli? :D Vaatasime aia äärde kogunenud asiaate, kes fotoaparaadid näpus muudkui pilte klõpsutasid. Ma ei taha uskuda, et keegi taolist palagani tõsiselt võtab. Emps, kes juba kahe käega kõhust kinni hoidis, suutis vaevu arusaadavalt lisada, et arvatavasti on geiser ka mõne meistri kätetöö.
...
Edasi kulges kõik tõusujoones. Waiotapu Thermal Wonderland, pakkus oma mitmekülgse loodusega veidi suurema elamuse. Endiselt veel geisri show üle nalja tehes, jalutasime mööda viie kilomeetrist jalgrada, kust avanesid hingematvad vaated maagilistele kuumavee allikatele, mäest alla kobrutavatele ojadele. Siin-seal oli vesi uhtunud suured valge-hallid kraavid, mille põhjas mudased sopid nõiakaevu kombel mulksusid.
Kui läbi kuuma uduaru Devils Bathi ehk rohelise järve äärde jõudsime, tekkis küll tunne, nagu viibiks kusagil mujal, kui planeet Maa. Devil’s Bathil ei pruugi olla nii palju aktiivseid reaktsioone (auramine, mulin, vulin jne), kui teistel läheduses asuvatel objektidel, kuid see on siiski kõige pilkupüüdvam. Erkroheline vesi - täpselt nagu kõrge kvaliteediga matcha pulber - saab oma värvi väävli ladestustest, mis tõusevad pinnale ja hõljuvad peal.
...
Enne Rotoruaga hüvastijätmist peatusime Redwoodi iidses metsas. Seesama, kus eelmisel õhtul pimedas ronisime.
Redwoodi puud on maailma kõige pikimad. Uus-Meremaal nad päris California taset pole veel saavutanud, kuid ligi 72-meetrised monstrumid on ka arvestatava kõrgusega. Iidsed gigandid elavad kauem kui 3000-aastat, infotahvlite sõnul on vanim hetkel üle 3500-aasta (Californias).
Mulle ei mahtunud pähe, et juba niigi üüratuna näivad puud on poole väiksemad, kui Californias asuvad sekvoiad. Seal leidub lausa 115 m pikkuseid, 12.3 m diameetriga hiide. Hullumaja.
Redwood puude koor on äärmiselt paks, ulatudes paljudel isenditel enam kui 60-cm paksuseks. See vastupidav välisilme tähendab, et neil on ülivõimas kaitse metsatulekahjude ja haiguste eest. Kusjuures nende koor ei sisalda tuleohtlikku vaiku nagu paljud teised puud. Seega, kui need metsatulekahjus süttiksid, aeglustaks koor leekide jõudmist sees oleva puiduni ja puud jäävad tõenäoliselt ellu. Käeall tundus kest erakordselt siidine/ pehme.
Geograafia tunniga jätkates, siis California sekvoiad on tuntud kui "ranniku sekvoiad", kes vajavad ellujäämiseks mõõdukat rannikukliimat. Ameerika läänerannikul aitab neid piirkonna sagedane udu, mis kaitseb neid kuivaperioodide eest. Nad võivad tekitada ise "vihma", püüdes enda tohututesse okstesse udu ja imades niiskust. Uskumatu, kas pole?
Uus-Meremaal soosib nende kasvu aastaringne pidev sademete hulk koos suure hulga päikesepaistega. Õige niiskusesisaldusega võivad nad aastaga kasvada ligi meetri võrra kõrgemaks.
Peale korralikku matka, hüppasime autosse ja järgmine peatus on Aucklandis! :)
