Ma tõesti ei tea, kuhu see aeg kaob, aga ootamatult on kuuaega minu Kellerberrinisse saabumisest möödas. Või noh.. peaaegu kuu. Proovin kuskilt alustada, enda ammu-ammu alustatud mustandi puhtandiks pöörata.
Kelle süda muretseb, võite rahulikult välja hingata - mul on tõesti nii-nii suur rõõm Kellerberrinis tagasi olla! Saabumise päeval kepsutas Quenten ümber auto ja demonstreeris mulle igat äsja soetatud eset. Kõige uhkem oli ta roheliste võrkkottide üle, millesse ta taarat kogub. Demonstratiivselt haaras aiaääres vedeleva Powerade pudeli ja viskas selle kotti - "Iga väike samm on oluline! :)" teatas ta särava naeratusega, hääl kui laulval varblasel.
Varem loodusesse ükskõikselt suhtunud Quentenist on saanud tõeline maailmapäästja - pani isegi päikesepaneelid kodus katusele ja aianurgas haigutavale tühjale kohale plaanib tuulegeneraatori paigaldada.
Esimestel päevadel alustasime tööd kell viis. Nüüd tagasi mõeldes ebanormaalselt hilja. Quenten otsustas sujuvalt kella ühe peale liikuda, et muutus meie organismidele suurt traumat ei põhjustaks. Ütlemata hooliv suhtumine. Ei tunne meie varem nii kaootilist bossi äragi. :)
Eestlasliku täpsusega olid kaksikud, Rait ja Rain, ning üks teine eesti poiss, Henriko, õigeaegselt õues.
Lasin lähemal oleval kaksikul saapa paelad kinni siduda, enne kui uurisin, kas tema oli see, kellega eile kohtusin. Eestlaslikult tõsisel ilmel kaksik vaid noogutas. Kui minut hiljem teine kuuldekaugusele ilmus, tundsin end juba enesekindlamalt. Hõikasin tervituseks, et meie vist eile ei kohtunud. Teine kaksik silmitses mind veel tõsisemalt, väites, et nägime küll…Küsimärgid silme ees, vaatasin segaduses korda mööda kahte ümbervahetamiseni sarnast näolappi. Kummaga ma siis lõppude lõpuks rääkisin?? Henriko itsitas kõrval ega iitsatanud sõnagi.
Ülejäänud Kellerberrini humoorikas plejaad saabus mõne minutilise hilinemisega. Armsad tuttavad säravad näod! :) Zane, Jayden, Xavier, Callum ja Rhyley. Ainuke uus kuju oli keskealine meesterahvas (puusalt visatud oletus), Clayton. Kükitas vaikselt nurgas. Nii märkamatult, et ei pannud teda enne teele asumist tähelegi. Tema asendab ühesilmaga Dylanit, kes oma tarpingukarjääri vanglatrellide taga lõpetas.
Esimestel päevadel oli tiba raske, kuid kihvt! Igatsesin meie igahommikuseid Pie Face (bensiinijaama) peatuseid, kus kõik endale päeva avapauguks midagi head soetavad. Mina piirdun sooja mandlipiima joogiga, kuid farmipoisid pole enda emapiimaga kaasa antud harjumustest loobunud - sausage rollide, lihapirukate ja värviliste energiajookide riiulitel tehakse puhas töö.
Hüpates ühest klimaatilisest äärmusest teise - väga tavapärane Birgitti Pilveti move - oli 10 tundi 33-kraadise päikese all seinu puurida päris kohutav. AGA ebameeldivused korvas üle kullakallis kollektiiv, kellega ka kõige tüütum töö ülemõistuse vahvana näib. Nagunii vajab keha vaid paari päeva, et keha taas aklimatiseeruks (ja nii ka oli).
Quenten oli minu esimese tööpäeva lõpus nii elevil (tean, ei kõla ühestki otsast loogiliselt), et keeras muusika autos põhja ja esitles enda vanu häid lemmikuid. Muusikaga kaasnenud eufooria nakkas. Playlist, mis oleks justkui minu omast kopeeritud, lasi meil häälepaelad valla ja uirgasime üheskoos üle autokõlarite. Ilmselgelt olime ainsad, kellele taolised vanad hitid peale lähevad. Kui levi ära kadus, võttis Quenten rolli üle ja lõõritas ilma raadio abita edasi.
Nädala armsaima momendi tiitli teenis päev, kui Quenten enne seinte parandamist autokastist suure käru välja tiris. Köhatas häälepaelad puhtaks ja teatas, et oli selle mulle kaasa võtnud, et saaksin kerge vaevaga 25kg värvipotsikud tassida. Kolmerattaga pisidetail teeb minu elus öö ja päeva suuruse vahe!
Pääsesin isegi Kodjist ning läksime Quenteni, Jadeny ja Raidiga (üks kaksik) viljakastide seinu ette valmistama. Hooaeg on uksetaga ehk tuhanded kruvid, mutrid, seinaplaadid jm vajavad kriitilist ülevaatamist.
Kiireks meenutuseks - Kodji on Kellerberrini lähedal asuv hiiglaslik tööhoone, kus käisime eelmise hooaja tarpe parandamas. Sattusin sinna imeläbi vaid kahel korral. Midagi ülemäära hullu seal ei ole - võibolla natuke - lihtsalt töö on siseruumis ja üksluine, mis minusugusele aktiivsele loomule ei istu. Aromaatne pool ka just kiita pole - surnud rotid, hiired ja muud tarpide vahele litsutud laibad on oma töö teinud.
Viis päeva ja sain töö jälle käppa. Quenten lausa kuulutas mind kõige kärmemaks puuri kasutajaks. Mis on ilmselgelt vale... Siiski loodan, et see päästab tulevikus mind nii mõnegi siimi värvimisest. :) (Siim ehk kokku õmmeldud tarpide õmbluskohad)
Nüüd, mitu nädalat hiljem, olen enda eelmisel hooajal saadud sõprade ja uute nägude nägemisest endiselt vaimustunud. Värvikirevasse seltskonda kuuluvad kaheksateist töönarkomaani, kellest kuus on eestlased ja ülejäänud kohalikud austraallased. Ei võtnud nädalatki, kui filtrita farmipoisid mind kui enda sookaaslast võtma hakkasid, hoidmata end ühegi sõnavõtuga tagasi. Õnneks pooltel kordadel peaks mul olema y-kromosoom, et nende jutust midagi aru saada, seega teesklen südamerahuga, et ei oska inglise keelt.
Uutest nägudest on/oli meil kaks eesti tüdrukut, kes saabusid nädal peale mind, ja eelpool mainitud Sakust pärit Henriko, kes oma vagusa olekuga tõelise tööka eestlase olemust demonstreerib. Vaikse pealispinna all on peidus ka humoorikas pool, mis iga päevaga aina rohkem välja tuleb ning mind kõige ootamatumatel hetkedel naerma ajab. Ega kaksikud Rait ja Rain ka maha jää, vaid rabavad nagu homset päeva poleks. Pikkade tööpäevade lõpus leiavad veel energiat, et enda sihtide ja eesmärkide suunas samme astuda.
Tüdrukud, Emilia ja Gertrud, on ütlemata vaprad, et noorele vanusele (19) vaatamata nii suure seikluse ette võtsid. Äsja gümnaasiumi lõpetanuna põhjustas pisike Kellerberrin neis kindlasti omamoodi shoki, kuid alla andmata tulid meiega iga päev tööle. :)
Nüüdseks on olukord küll pisut muutunud ja Emilia jõudis arusaamale, et Austraalia pole siiski talle ning lendas tagasi armsasse Eestisse. Tunnen isegi igatsuse torget, kui instagramist või facebookist teie vihamseid hubaseid küünlasäras tube vaatan.
Gertrud on endiselt siin ning hindame kõrgelt tema julgust ilma sõbrannata teisele poole maakera jääda. :) Elan talle kahe käega kaasa. Enda 27 eluaastaga olen jõudnud veendumusele, et kui karjäärivalikus kindel ei ole, on vaba aasta võtmine ainuõige otsus! See meeletu areng, mis ta siin saab, viib teda veel kindlasti elus kaugele!
Farmipoistest juba natuke rääkisin, aga tean, et palju on ka nende kohta detailsemat informatsiooni uuritud. Nagu aru saite, muutunud nad ei ole.
Jayden endiselt malbe ja oma vanuse kohta äärmiselt täiskasvanulik. Tema rahulikke selgitusi kuulates ja arukatesse silmadesse vaadates, on mul siiani raske uskuda, et ta pole veel kakskümendki... Eelmisel hooajal nõudsin tõestuseks tema dokumenti. Isegi Austraalias tuure koguv mulleti soeng sobib talle üllatavalt hästi.
Jaydeni vend, Rhyley, alati ääretult positiivne, ja üks minu lemmikinimesi siin pisikeses linnas. Iga hommik hüüab üle kottpimega hoovi "Tere hommikust!" ja pisteliselt päevajooksul "Hea Tööö!". Nagu kaks poolearulist kriiskame üle tööplatsi vastastiku "Hea töö" või "Kuidas läheb". Oleme nii mõnegi sügava vestluse tarpe parandades maha pidanud ning annan endast kõik, et järgneva kolme kuuga talle palju motivatsiooni suurte unistuste seadmiseks anda.
Zane, kes oma äkiliste liigutustega endiselt mul hinge kinni tõmbab ja tema elu pärast muretsema paneb, pole karvavõrdki muutunud. Ainuke erinevus on suur must maastur, mille ta eelmise harvesti ajal teenitud kopikate eest ostis. Nüüd kihutab sõgeda kombel 140 km/h mööda kõrbeteid, hoiab pikkade koibadega rooli, et ise samal ajal telefonist snapcahti vaadata. Ehk mõistate, miks ma tema autosse istumist vältida proovin.
Jack, kaalutähtkujus sündinud meestele omaselt rahulik, on endale uue kombe külge haakinud - korrutab nagu katkine grammofon, kui vana ja väeti ta on. Juba 27…Isegi sünnipäeva koogile oli suurest ahastusest 72 kirjutanud. xD Kui nädala algul koju sõitsime, viipas ta tee ääres käsikäes jalutava vanapaari poole ja teatas surmtõsiselt, et see on tema järgmine aasta. Purskasin naerma. :D
Suurima arenguhüppe on minusilmis teinud Xavier. Kahemeetrine kaheksateistaastane koljat, kes eelmisel hooajal ülepäeva sisse magas ja siis tegutsemisvõimetult ringi vahtis. Otsa vaadates näib ta endiselt teisel planeedil viibivat, kuid nüüd on tema alati üks esimesi, kes peale ülesannete teada saamist tegutsema tõttab. Või noh.. loivab.. mis on tema pikkust arvestades õigustatud. Mulle tema uimane olemus meeldib. Võibolla minu energiline loomus vajab taolist balanssi. Hommikuti kannab mulle kohusetundlikult ette, mida ta hommikusöögiks sõi või õhtusöögiks kokkama hakkab. Ilmselt pakkus talle minu shokeeritud ilme piisavalt nalja, kui ta ühel hommikul teatas, et viisteist keedumuna. :)) Kui tema alkoholilembus kõrvale jätta, on temal palju potentsiaali hästi ära elada. Hetkel kulistab viis pokaali õlut nagu oleks see törts vett kerisele...
Callum a ka Cal on endiselt Callum. Üks inspireerivamaid tegelasi, kes jõusaalis enda vormi eest hoolt kannab ja hommikustel sõitudel harivaid podcaste kuulab. Oma tervise ja kvaliteetse elu eest hoolitsemises sama vääramatu, kui Brandenburgi väravad. Sarnaselt eelmisele hooajale, kokkas ta ka selleks harvestiks enda sügavkülma kolme kuu jagu toitu. Äkki mäletate - ta ostis spetsiaalselt uue sügavkülma, et kogu see kupatus sinna ära mahutada. Käiku läks terve kalkun, kilode viisi köögivilju ja rohkem kana, kui ma ilmselt aasta jooksul ära tarbiks.
Quenten Cali tervislikku food prepi (toidu ettevalmistamist - ei oska sobivat sõna siia leida..) ei poolda. Tema arust on meie kohustus bensiinijaama kohvikut (Pie Face) toetada. Nagu laps kommipoes, valib ta iga hommik mõne fritüürist läbi kastetud ahvatluse, koos XXL suuruses kohvitopsi ja liitrise piimapakiga. Jahvatas terve tee Kodjisse, et asendas tavapiima mandlipiima vastu. Nüüdsest kannab ta enda tervise eest hoolt. Kindlasti palju ambitsioonikam unistus, kui "ma tahan endale uut kruvikeerajat osta". Ampsas vaid proteiinist pakatavat kanatiiba ning lehvitas lõunaks friikate kõrvale soetatud salatitopsikuga (20g). Palus mul sellest kindlasti Erinile rääkida. :D
Elamise koha pealt nii palju, et oleksin äärepealt neljaks kuuks Quenteni aeda jäänud, kuid kui Henrikot karavan parki sõidutasime, võttis olukord ootamatu pöörde. Majutuse perenaist Wikit nähes täitus mu süda nii suure rõõmuga, et Quenten lausa pidi pakkuma, et ehk tahan ikka ka sinna kolida. Lubas Rasmuse ka sinna elama paigutada, ise säramas nagu tuletorni tala. Teadatuntud kosjamoor on siiani veendnunud, et meie Rasmusega hakkame peatselt abielluma. Karavan parki kolimise osas ei lasknud kaks korda küsida ja nii me kihutasime pool tundi hiljem mu asjadele järele. Sain 10-minutit, et kogu varandus kokku pakkida.
Miks muudatus üldse toodi, oli tegelikult seotud uute tüdrukute saabumisega, kuid kuna üks neist lahkus, siis nüüd seisab minu tuba aias tühjana. Eks me näe, kes lõpuks sinna tagasi kolib, kui Rasmus ja veel mõned töötajad kohale jõuavad. Midagi hullu seal ei ole, ainult aiaköök jääb oma räsitud kaasipliidi ja grilliga veidi vajaka. Võite all olevate piltide põhajal omapoolse hinnangu anda.
Enda sünnipäeva suutsin vapralt kõigi eest üle poole päeva varjata. Aga nagu ikka elul kombeks, tuli viimasel töötunnil Jack eikusagilt lagedale küsimusega - millal mul sünnipäev on. Tal olevat kuskil mälusopis mõlkunud, et oleme mõlemad oktoobris sündinud. Tõmbusin näost punaseks ja kokutasin midagi arusaamatut, kuniks alla andsin ja sosistasin: “täna”. Sõnasabast kinni haarates, keelasin tal kategooriliselt seda teistele öelda. Teate ju küll, kui väga ma taolist tähelepanu kardan... Kui ma elan siiski väikelinnas, kus miski ei jää saladuseks. Quenten, kes sellest päevalõpus alles kuulis, tundis vist nii suurt piinlikkust, et ei saanud ööotsa magada. Kinnitasin talle kaks päeva, et laupäevane tarpimise päev on piisavalt oivaline kingitus. Ta ei jäänud seda uskuma …
Proovin teid siinsete sündmustega nii tihti kursis hoida, kui pikkade päevade kõrvalt on võimalik!
