Kiirustasin maja poole ja viipasin varikatuse alla jõudes trennist tulnud kaksikutele. Olen õnnelik, et Rasmusega kihlvedu - kas nad jätkavad sama aktiivselt harvesti ajal jõusaalis käimist - sõlmimata jäi. Oleksin selle haledalt kaotanud. Enamasti ei hüljata armsaks saanud Mancave nr 2 isegi peale 12-tunnist tööpäeva.
“Noh… Kuidas muidu siis?” uuris sokki jalast tiriv Rait muiates, teades väga hästi, mida ma sellest küsimusest arvan. Rain, kes parajasti kraanikausi poole lonkas (ta võtab tööd nii südamega, et kukkus värvides tarbi otsast alla :)) ), kiikas üle õla ja küsis, kas mul kõrvitsat ikka oli meeles osta? (Kõrvits jättis talle kustumatu mälestuse, kui see kunagi ammu poole mu külmkapiust hõivas). Minu ammulisuise uskumatuse peale pilgutas ta lõbusalt silma.
Tuttavad hääled ärgitasid ka kõige kaugemas servas pesitsevat Karli koopast välja tulema. Haaras laualt juba valmis hakitud köögiviljad, viskas need pannile ja asus kuldkollast mangot koorima. Nii sai alguse meie -vähemalt kord nädalas - toimuv Põnevate Teemade Debatt. Sellest, kui erinevad inimesed me oleme, oleme juba kõik ammu aru saanud, tehes vestlused veelgi kaasahaaravamaks. Umbes nagu püüaksid minu meeled FM-sagedust, nemad AM-i aga sümbioosist ei saa parasiitlust. Selgitaks hästi, miks iga jutuajamise lõpuks on uued ideed, mõtted minust välja tiritud ja aju pisut vormist välja venitatud.
Detsembri a ka Sünnipäevade kuul on tarpingu kuueliikmelisest eestlaste pundist neljal sünnipäev. Võibolla leiab meie astroloogiat armastav bosshärra end just selles kuus sündinud inimestega kõige paremini klappivat...
Elevus kerkis pinnale, äratades minus peidus oleva organiseerija poole silmapilkselt ellu. Avapaugu andis Karl, kelle kolmekümnenda eluaasta tähistamiseks saime juba mõned nädalad varem plaane hakata septisema. Tundsin end kui tagasi Hetke aegades...
Nagu ikka, just sel päeval, kui lootsime/ ootasime lühikest tööpäeva, kujunes see üheks korralikuks pikaks päevaks. Et ikka õigel päeval tähistada, pigistasime sisse juurdunud režiimi kohapealt silma kinni ja tormasime ummisjalu kööki ettevalmistusi tegema. Mehed viskasid lihakäntsakad karavanpargi väligrillile, samal ajal, kui me Gertrudiga salati ja puuviljadega tegelesime.
Karl saabumise ajaks saime kõik enam-vähem valmis. Tähtsa päeva puhul viisakas triibuline särk seljas, lajatas ta kasti õlut lauale, tõmbas kotist Eestist kaasa võetud pipraviina välja ja pidu võis alata. Viin sümboliseeris rohkem traditsioonilist tervisepitsi, mitte suure joomingu algust. Kohusetundlikud nagu me oleme, arvestasime öösel eelseisva tööpäevaga, olgugi, et juttu oleks ilmselt hommikuni jagunud.
Kollane sünnipäeva torbik veel peas, kepsutas Karl peo lõppedes kaksikute autosse ja näis pisikese üllatusega rahul olevat. Olgugi, et ta juba ammu rääkis, et ta tunneb ennast pisut halvasti, kui keegi tema pärast kokkab ja vaeva näeb.
Sünnipäevade vahele mahutasime QE Contractingu jõulupeo. Ilmselt mingil määral ka hooaja lõpetamine, sest tööplatsidel näeb nüüd rohkem peegelsiledat helesinist tarpi, kui kolmnurkseid katmist vajavaid viljahunnikuid.
Võrreldes eelmise hooajaga, kus me lõpetamise puhul peale tööd otse (ilma riideid vahetamata) pubisse sõitsime, paar burksi hinge alla panime ja piljardit mängisime, nägi see aasta Quenten ikka korralikult vaeva. Kinnitasime mootorpaadi auto taha, pakkisime end bussi ja sõitsime pooleteisttunni kaugusel asuvate soolajärve äärde - Bally Ballysse.
Päev oli ütlemata vahva. Kui alguses lõdisedes bussi kõrval seisime, hakkasid ootused üpriski madalale langema, kuid iga järgneva tunniga tuul vaibus ja isegi end varjanud päike ilmutas end paksu pilvekatte alt. Küttis õhu nii kuumaks, et isegi mind suudeti selle õhkutäis puhutud tuubiasjanduse peale meelitada (võite uhked olla, kõik kes te mu veearmastusega kursis olete). Klammerdusin käepidemete külge, nii et sõrmenukid tõmbusid valgeks. See oli umbes nagu duššiall käik 97324872 kilomeetrise tunnikiiruse juures, kuid ütlemata lõbus. Isegi Cal, kes rüütellikult mulle “kuhu poole keha pöörata” juhiseid proovis jagada, lasi aegajalt veidi kõrgemaid rõõmuhõiskeid valla. Olen veendunud, et Quenten tahtis meile nimme eriti hullumeelset sõiduelamust pakkuda, et vähemalt üks meist peadpidi soolajärves lõpetaks.
Lendamisest rääkides, tuleb Gertrudile au anda. Esiteks oli ta üks vähestest, kes mitu korda sõitma otsustas minna ja teiseks, jäi ta enda viimasel sõidul vankumatult tuubi külge, kui tema kaassõitja, Jayden, juba ammu minema oli lennanud. Ja no kui Jayden juba ära lendas, pidi see sõit väga pöörane olema. Quenten hiljem itsitas kaldal, olles oma saavutatud eesmärgiga äärmiselt rahul, olgugi, et Gertrudi raugematu jõud pani ta peaaegu missioonist loobuma.
Peale mitme tunnis tiirutamist hakkasid korisevad kõhud end ilmutama - olime söömise totaalselt unustanud. Meeleolu oli lõbus, kohalikud kulistasid õlut ja siidrit nagu oleks see törts kerisele. Cal, kõike hõlmav terviseteadmiste entsüklopeedia, kattis bussiesise kõikvõimalike hõrgutistega ja hakkas hiigelsuurt Wague liha hoolge saagima, kuniks me ülejäänud endale näljahädaliste kombel igast kausist söögikraami kühveldasime. Lihsalt pean mainima, et ta tegi kõik peol pakutud soolased road üksinda ja pani isegi äratuskella, et öösel küpsevat liha kontrollida. Kreemine austraaliapärane kartulisalat viis keele nii alla, et oleksin tahtnud rõõmust nutta.
Toidukoomat ettenägev Rasmus sai viimasel hetkel jaole ja meenutas bussi peidetud koogi olemasolu! Viskasime eelmisel õhtul tema ja Gertrudiga kiire küpsisekoogi kokku, mis küll välimuselt viltu vajunud Pisa torni meenutas, kuid maitse on siiski see mis loeb. Armastust sai sinna palju pandud ja killuke Eestit samuti.
Püüdlustele vaatamata lebas Karl peatselt rannaliival nagu ülesöönud meritäht, tahtmata kooki nähagi. Alates sellest momendist ei ole ma enam kindel, mis rassi alla teda klassifitseerida...
Karli lohutuseks sai kooki piisavalt palju, et ka järgmine päev seda maitsta. Ausalt öeldes kükitab see siiani aia sügavkülmas, kust me aeg ajalt tükikesi murrame.
Unetuse käes vaevlesid sel ööl paljud. Kes oli päikesest põlenud, kes toidukoomas või kes oli lihtsalt möödunud mälestustest liiga elevil. Vähemalt oli järgmise päeva kollektiivne väsimus igati õigustatud ja saime pisut lühema tööpäeva, koos hilisema algusega.
...
Lugemist peaks võtma, kui vennalikku moraalset kohustust lähedaste vastu ... seega võtan selle vastutuse ja jätkan järgmises postituses, et isegi mu vennasugustel midagi sirvida oleks.
