Lillefestival

 

Nädal täis soojust, lummavaid loodusvaateid ja huvitavaid maitseid. Minu peatsed lahkumist teadvustavad kliendid ja töökaaslased paiskasid mind üle südant soojendavate sõnadega, mis mind positiivsusest pakatades läbi nädala kandsid. Nädalavahetusel lõime lusti Canberra lillefestivalil ja mõned õhtud õnnestus meil Juliega fotograaf Stephaniga matkale sõita. Olin oma äsja leitud sõpradest vaimustuses.

Austraalias alanud koolivaheaeg täitis Nimmitabel Bakery hommikust õhtuni rohkelastelise perekondadega, kes juba enne kohviku avamist kannatamatult uksest sisse piilusid. Kööki varjunud Kylie lasi valla sõnaohtraid tiraade, saates kliendid kõvahäälselt kõige sügematesse kohtadesse (nende kõrvu see õnneks ei jõudnud). 

Kui Warren ratastooliga ust hakkas prõmmima, purskasin üle pagarikoja naerma. Mina, osavõtmatult kohvimasina taga, olin ametis pagarite tellitud kohvisoovidega. Plastikmaskiga Warren - talle meeldib end niiviisi tuule eest kaitsta - põrnitses asteetliku näoga kohvikusse, aru saamata, miks Kylie talle ust avama ei tule. 

Surisin valged plastkaaned kohvitopsidele, lidusin kähku kööki, et siis tagasi tormata ja kannatust kaotav Warren tuppa lasta. Minul pole tema vastu midagi. Kui vestlesime, õhkus temast alati lainetena selget sõbralikkust.

Üleüldse näis kogu nädal minu soovide järgi jooksvat... Alustades avamisest sulgemiseni täistuubitud kohvikust, lõpetades suurepäraste - ootamatute - graafikumuudatustega. 

Võtame kasvõi neljapäeva, mil algsed plaanid nägid ette vahvat tööpäeva Williga, kus pidime mööda põlde heina mürgispreiga pritsima. Nägin kaks päeva sellest õudusunenägusid, kuid töötunde ei tahtnud ka kaotada. 

Lugu võttis ootamatu pöörde, kui eelneval õhtul Tahlialt häälsõnum Whatsappi potsatas. Teda ja tema kaootilist elu teades, tärkas minus lootuskiir juba enne sõnumi kuulamist. Ja nii ka läks - end haigeks kuulutanuna palus, kas saaksin teda homme (kui pidin Williga põllule minema) asendada. Ise suurest õnnest rõõmutantsu lüües, saatsin kirjavigadest pakatava nõusoleku välkkiirusel vastu. Nagu näha, kipun endiselt emotsioonide ajel käituma, teadvustamata, et äkki peaksin enne Caroliniga läbi rääkima? :))

Nägin vaeva, et mitte enda joovastust Carolinile ja Willile liiga ilmselgelt välja näidata. Tänasin Tahlialt siiralt ja südamest. Olgugi, et tunnike hiljem oli ta vist enda haiguse unustanud - saatis mulle video uhkest peost, kus ta parajasti muusika saatel tantsu vihtus… Kuid mina olin selle udujutu üle ainult varvasteotsteni tänulik. :)

Vaimselt oli nädal aegajalt kurnav. Püüdsin, mis ma püüdsin, enda minekut saladuses hoida ei õnnestunud. Jutuveskite pealinnas elades on minust ärmiselt sinisilmne midagi taolist isegi loota. Ehk siis pidin nagu katkine grammofon kõigile sama juttu kordama. Millal lähen, mis ma teen, kellega lähen... samamoodi reageerima, kui paluti ikka kauemaks Nimmitabelisse jääda. Reedeks olin nii väsinud, et soovisin Kylie kombel ennast kööki peita ja neli tundi võileibu vorpida.

Ka pagarid võtsid eesmärgiks minu viimane nädal meeldejäävaks muuta. Üle päeva korraldasid õhtusööke ületee asuvas motellis, nii et mu viimane sügavkülma ette tehtud kinoa-köögivilja roog oleks äärepealt halvaks läinud. Üks õhtu risotto, siis pitsa… kuniks nädalavahetusel lõpetasime Canberra lillefestivalil. Elevusest kihevil Caci rääkis alates esmaspäevast, mis ta üritusele selga paneb. 

Laupäeval pressisime end viiekesi Julie autosse ja startisime plaanitust varem pealinna poole. Alabaster kahvatu Caci toppis iga kümne minuti tagant uue kihi päevituskreemi peale, kirudes Darrenit, kes selle kasutuks mürkaineks tembeldas. Caci sõnul saab ta päikesepõletuse isegi läbi autoakna. Kohas, kus diplomaatia on elulise tähtsusega, jätsin küsimata, kuidas see küll võimalik peaks olema.

Lillefestival meenutas mulle lapsepõlves Võrumaal käinud Auka laata, kus pisike tänava äär oli kohalike farmerite putkasid täis puugitud. Igas isemoodi käsitöö nikerdised või hoole ja armastusega kasvatatud loomade saadused. Viimane pakkus mulle kõige enam elevust. Kui ma järgmine nädal Nimmitabeliga hüvasti ei jätaks, oleks mu rahakott mitu head grammi kergemaks jäänud. Õnnelike mesilaste meepotsikud, kodukootud hummused, köögiviljadest kokku blenderdatud määrded, pestod, pähklid, kõiksugused õlid, köögiviljad… Birgitti Pilveti paradiis! 

Pealava ääres lõunasöögiks burgerit pugides, vaatasime eemal swingi vihtuvat gruppi. Teile teadmiseks - jõudsin otsusele Eestis swingi grupiga liituda. Kui keegi veel huvitatud on, andke teada! :)

Peale festivali tiirutasime hiigelsuures ostukeskuses. Kooliekskursiooni meenutavalt komberdasime hanereas Cacil sabas, kes käeviipega meid enda lemmikpoodidesse juhatas. Kammisime läbi kõik raamatupoed , odavad ehtebutiigid ja kosmeetikakorruse. Viimases viskasin peaaegu pildi tasku. Vänge segunenud lõhnapukett ajas silmad vett jooksma ja nina kipitama - nostalgiline põige lapsepõlve, kui lõhnaõlipoodides üle viie minuti aheldatud olin (ma ei süüdista kedagi!).  :D 

Pabodha, kellel rahast endiselt sooja ega külma pole, loopis seda tuulde, nagu Suur Piscou. Lisaks sellele, et meid jäätiste ja lõunasöögiga kostitas, otsits ta veel hingehinnaeest karpide viisi šokolaadikomme, küpsiseid ja soolaseid snäkke, mida hiljem asjalikult autos kõigi vahel ära jagas. Tippude tipp oli hiigelsuur vombat, mida Julie nüüd rõõmsalt igale poole kaasa saab tarida. Caci tõmbus mänguasja kallistavat Juliet nähes morniks. Põrnitses enda kaardusservaga viltkaabu alt kahe kihistaa kolleegi poole- ilmselt end väljajäetuna tundes. Lükkas juuksed seljale ja teatas, et viimane kord oli Pabodha talle teepoti ostnud.

Soovisin neile Pabodhaga mõttes edu - teades Nimmitabelit, lahvatab sellest lahti tornaadosuurune kuulujutt. :)))

Suure shopingu lõpuks hakkas kell õhtusse jõudma. Julie, kes alles tuure üles keris, hüppas kärmelt juhipinki, uurides õhinal meie järgmist sihtpunkti. Vasakul käel haigutava Aleci pilk seadis kahtluse alla tema terve mõistuse. Cacil sõnasabast kinni haarates, oli ju siililegi selge, et aeg on koju minna! Vombati intsidendist endiselt pisut löödud Caci, torkas, et Austraalias pimedas sõitmine on äärmiselt ohtlik.

Julie vakatas. Tema nägu oli nagu kiviskulptuur, ega lausunud tükk aega sõnagi. Oletasin, et tema närvid olid juba niigi läbi, sest Caci ja Aleci “reisimiseviis” erinest tema boheemlaslikust seiklejahingest drastiliselt. Kui Cacil oli kellaajaliselt kogu päevakava paika pandud - ja parem oleks, et kõik vastavalt sellele kulgeb - siis hipikalduvustega Julie oleks meeleldi lasknud päeval end kanda. Kuulsin, kuidas ta Pabothale pobises, et miks me ei võiks lihtsalt festivalil ringi jalutada, mitte TÄPSELT sama trajektoori järgida, nagu nad eelmisel aastal olid teinud. 

Olin tänulik, et olen mina, ja et mul on täiesti ükstakama, kuhu läheme või mida teeme.

Juliega samu emotsioone tundev Pabodha, kribas meile juba samal õhtul, et võtaksime midagi kolmekesi veel ette. Enne, kui ma enda jalgealuse Nimmitabelist puhtaks pühin. 

Öö seedimist ning hommikul käis ta välja idee Coomasse restorani minna. Samal õhtul, kohe peale tööd. Pabodha nimetas selle minu hüvastijätu pidusöögiks. 

Hilise kellaaja - 18:00 - tõttu palju valikut ei olnud. Hüppasime päikeseloojangu taustal helkivasse Mehhiko restorani. Olin õnnelik, sest olime Julie saabumise päevast alates juustust nõretavast quesadillast unistanud. 

Pabodha teadis, et Alec kirus selle koha maapõhja, kuid ma ei võtaks taolist hinnangut liiga tõsiselt... Tema on see, kes tembeldas Lindori totaalseks šokolaadimaailma häbiplekiks! (MU VAIELDAMATU LEMMIK!)

Nii me lõpetasimegi üpriski jubeda helesinise-oranžika valgusega restoranis, kus Mehhikost immigreerunud aktsendiga härra meile parimat teenindust pakkus. Küll tõi vett, vahetas taldrikuid ning täitis niigi üleääre ajavat salvrätitopsikut. Ka toidud olid võrratud! Venivast juustust ja sour creamist nõretav quesadilla oli täpselt miski, mida sel õhtul vajasin. 

Kolm tundi hiljem toidukoomas auto poole loivates, lajatas Pabodha üle tänava, et Aleci hinnangut ei kavatse ta enam kunagi tõepähe võtta. :D 

Arvuti ega internet ei tee minuga koostööd, seega kõik pildid täiesti suvalises järjekorras. I am sorry...

Cascades National Park

Bye bye Dinnerile sõites

Cascades National Park

Flowerfest

Mu lemmikpuu Nimmitabelis 

mina, Julie, Tahlia

Caroline korraldas mulle hüvastijätu õhtusöögi Liibanoni restoranis. Lähtudes minu suurest hummuse ja falafeli armastusest, oli kohavalik naelapihta. :) 

Pabotha viis mind ja Juliet Pakistani restorani

Julie ja Stephan

Cascade

Cascade

Cascade

Üks on modell ja teine amatöör-fotograaf

Cascade

Julie enne tagasiteed rahustavat teed joomas

Mu Nimmitabeli lemmikpõõsas

Cascade känguru

Cascade

Cascade

Nimmitabeli udune hommik

Paodha küpsetas meile koogi

Nimmitabeli ilus põõsas vol 23490

Risotto night

Julie masterpiece

Mina oma eluga väga rahul olemas

Pizza night - Pabodha läks hulluks, nagu issi, kui kellegi sünnipäeva peab õhtusöögiga varustama

Alec ja maailma kõige armsam Nimmitabeli paarike - kutsume neid Walkersiteks. Peavad ületee asuvat motelli, kus Alec ja Pabodha elavad. 

Oleme siin väikekülas hulluks läinud ja panime isegi basiilikutaimele nime

Pabodha-Caci-Alec

Julie -mina

Lillefestival

Caci ja Alec

"Pabodha, kui läheb ühte küpsist ostma"

Julieeee

Vombati situatsioon

Taga: Pabodha, Kylie, Michelle

Ees: mina ja Julie 

Teel Mehhiko restorani

Quesadilla, yummi :) 

Vaalad, delfiinid ja muud loomad

 

Kui kaua võib ühte postitust kirjutada ... Also mu eelmine potitus lihtsalt kustus ära. :))

Kui kohviku huumor kõrvale jätta, on mul viimased nädalad tohutult tore olnud! Fenomenaalsetel vabadel päevadel nuputame Juliega - kas siis kohalike või interneti abiga - kuhu Nimmitabelist põgeneda. Kui muud mitte, siis autot ja liikumisvabadust olen siin eikellegi maal küll hindama õppinud. Ühistranspordist rääkimata...

Lastes teistel normaalsete inimeste kombel välja magada, jalutasin laupäeva varavalges kohvikusse. Mäetipust silmasin ratastooliga kihutavat Warrenit, sama siht silmeees. Itsitasin ainuüksi mõttest, kui Kylie Warrenit ratastooliga ust prõmmimmas kuuleb. Saite õigesti aru - ta sõna otseses mõttes sõidab vastu ust - tagurdab - sõidab jälle vastu ust. Kuniks keegi, enamasti mina, talle selle avab. :) Oleneb kes tööl on, aga mõni päev kükitab seal päris mitu head minutit.

Aga mis sa teed, kui toolist püsti ei taha tõusta ja avatud ukse vahe on sisse sõitmiseks liiga kitsas. Kylie ei ole ainuke, kes teda ei salli, seega on ka seda ette tulnud, et Warren on sunnitud ise endale ust avama. Jumal tänatud, et meie pagarikojale topeltuks ehitati (teist poolt hoiame lukus ja avame vaid Warreni jaoks).

Minu hommiku eesmärk oli päevakava enam-vähem paika panna. Hüppasin kähku enne klientide (v.a Warren, kes oma keevat kohvi nõudis) saabumist kohvimasina taha, kallasin teekannu keevat vett täis ning sättisin enda armsaks saanud nurgalauda. Vaim keskendumiseks ja süvenemiseks valmis! 

Vaevu sain arvutikaane avatud, kui ukse kell järeleandmatult tilisema hakkas. Rahvast aina vooris sisse. Üks saabuja tuttavam kui teine. Nagu argpüksile kohane, laotasin juuksed kattevarjuna üle parema õla, püüdes oma nägu varjata. 

Äärmiselt sinisilmne minust seda loota. :))

Järge mööda hõigati mulle käega viibates tervitussõnu ja enamus astus uudishimulikult ligi, uurides, mida ma seal arvutis kirjutan. Momendiks kahetsesin, et sinna istuma läksin... Järgmine kord teesklen, et räägin telefoniga.

See-eest valati mind kahe tunniga üle niipaljude soovitustega, et mineku kohti jagub nüüd terveks kuuks. Proovin veidigi tänulikkust välja näidata.

Kell üheksa jõudsid Pabodha ja Julie haigutades bakerysse. Põrnitsesin shokeeritult Pabodha varrukateta topi ja lühikesi pükse. Kas ta on magamatusest täiesti ära pööranud? Õues oli KAKSTEIST kraadi! Ta ei teinud minu kommentaaridest väljagi. 

Julie itsitas ning andis toolilt püsti hüpates oma minekuvalmidusest märku. Emalikult surkas Kylie meile äsja valmistatud kohvid näpu, nõudes igast hetkest palju pilte klõpsutada. Panen vaimu homseks küsimustevooruks valmis.  

Vande hittide saatel põrutasime mööda Bambola Highways ranniku suunas. Tihe tilvekiht muutis atmosfääri lausa oivaliseks. 

Päris ausalt, ma ei oleks osanud uneski näha, et päev nii toredaks kujuneb! Ainuüksi esimestel kilomeetritel hakkasin elevusest autotoolil käsiplaksutama. Mägiste servade peal kõikuvad puud viisid meid käänulist teed mööda lõputuna näiva džungli vahele. Metskitsed ja punahirved kepslesid mänglevalt puuderägastiku vahel, pannes nii mõnegi puhkava opossumi neid altkulmu põrnitsema. Kes oleks võinud arvata, et meist vaid mõned kümned kilomeetrid eemal, elutseb taoline loodus!

250 km - Austraalia mõistes sama, mis Viimsisse sõita - alla mäge ja saabusime suvitajatest pungil rannajooneni. Lasime aknad alla, lasime soojal tuulel enda nägu paitada ja nautisime aknast avanevat merevaadet, kus surfarid ammuilma laineid võtsid. Merimbula pisikestel tänavatel käis meeletu sagimine - kes tellis vahvast värvilisest putkast jäätist, kes rüüpas jääkuubikutest pungil külma jooki. Lastega pered proovisid erisuunas tormavaid järeltulijaid ohjeldada. Soovisin neile mõttes edu.

Julie keeras muusika põhja - otsustasime päevast maksimumi võtta!

Võite meie kolme elevust ette kujutada, kui õue astudes soojaõhu pahmakas meid piltlikult öeldes jalust niitis. Kraadiklaas näitas 21-kraadi! Pabotha kõõritas mu kaasa võetud (kuid autoistmele visatud!) sulejope poole. Silmad punnis peas, kas ma tõesti ei võtagi seda kaasa? Ilmselt ootas ta pikisilmi, et mu hommikuse kommentaari eest kätte maksta. :D

Rannaliivale astudes kiskusime tossud jalast. Isegi Pabotha, kes väidetavalt pole kunagi paljalu murule, muudest pinnakatetest rääkimata, astunud. Juu on rannaliiv erand, eriti tema suurt merearmastust arvestades. Lubas autos enda jalad desinfitseerimisainega üle pihustada. 

Meri oli jahe. Ütleks, et lausa jäine. Kuid see ei takistanud kohalike nappides päevitusriietes või lühikestes shortsides lainetesse hüppamast. Vaatasin kõhuli kummirõngapeal mõnulevate laste poole ja väristasin õlgu. 

Pabodha oli juba põlvini vette jooksnud. Teesklesin et ei kuule tema järjest kõvemini kõlavaid hõikeid, et me Juliega peaksime sama tegema. Keerasin hoopis merele selja ja imetlesin oraži-kullakarva kaljurahnu, mille vastu lained end mühisedes viskusid. 

Merimbulast üldse mitte kaugel asub New South Walse üks suurimaid vaalavaatlus platvorme. Olen taoliste nimedega tõmbenumbreid varemgi kohanud, kuid enamasti tähendab see lihtsalt sillerdava mere vaatamist. 

Parkisime auto tihedale metsaservale, kasutades edasiliikumiseks kondimootorit. Kes osanuks arvata, et täna on see päev, kui minu kauaaegne unistus täitub ja näen armsaid suuri vaalasid! Tegid kordamööda vette hüppeid ja lehvitasid elegantselt oma massiivse sabaga! 

Nad olid küll kaugel ning lähemale saamiseks peaksime mõned kopikad paadituuri alla panema, kuid distants oli piisav, et nende õhus kaarduvaid kehasid näha, mis suure plärtsatusega vette maandusid. Sellele järgnes suur veevahune purse - nagu Islandi Geisri allikas. Keksisin ja kilkasin nagu viieaastane. 

Vaaladele tulid seltsik mitmekümne liikmeline delfiini perekond, kes meile üpriski lähedal sünkroonujumist demonstreerisid. 

Pabotha, kes minu kõrval kõige emotsioonituma inimesena näib, purskas üks hetk naerma. Väidetavalt pidi mu entusiasm tema ka varsti napakaks muutma. Ei teagi kohe, kas peaksin seda komplimendina võtma?

Et me täisloomaaia elamuse saaksime, tulid delfiinidele seltsiks mustjashallid hülged, kes kivirahnu ääres mõnulesid. Kriiskavad kajakad nende kohal jahti pidamas. Delfiinid ei paistnud neist eriti huvituvat, vaid jätkasid enda edasi tagasi hüplemist neist veidi eemal. 

Veetsime sellel vaateplatvormil vähemalt tunni. Pöördusime just minekule, kui üks täiesti eriülbaline perekond võsastiku vahelt välja ilmus. Neljaliikmelise grupi hulka kuulus tüsedam särtsakas pranstuse  proua, tasane naeratav Kambodžast pärit meesterahvas ja keäsikäes kiviservale maha istuv paarike, kes hoidis viisakalt kõrvale. Tütarlaps näis aasiapäritolu ja poiss austraallane. 

Lobamokast prantsuseproua viis meid kõigega kurssi, kes kellega abielus on, mis nad teinud on ja kuhu suunduvad. Kui ta viimaks aru sai, et tuleme Nimmitabelist, vajus tal suu lahti. Ilma mõtlemata prahvatas, mida me selles inimtühjas külas teeme? See pidi ju puhta väljasurnud koht olema. 

Purskasime naerma. Enam tabavamalt Nimmitabelit kirjeldada ei saanud. Igal juhul lubas meile pühapäeval külla tulla, saia osta ja tass kohvi juua. :) 

Sotsiaalse tunni lõpuks hakkasid meil kõigil kõhud korisema. Valisin meile ühe mõnusa mereäärse restorani, kuhu jooksusammul tõttasime. Malbe prillitatud proua juhatas meid lauda, tegemata teist nägugi, et astusime äärmiselt viisakasse restorani nagu kari metslasi. Ühel teksad kruusa-tahmased (Julie koperdas kännu otsa), teine riides nagu gängster, nokamüts viltu peas ja kolmas kulunud töö jalanõudes ja spordiretuusides. 

Ole sa Austraalia tänatud, kus taoline nähtus on täiesti normaalne. :) 

Enne toitude lauda toomist ilmus köögiseinte tagant välja triibulise põlle ja valges kokarüüs peakokk. Tervitas, viis kurssi peagi saabuvate toitudega, luues sellega juba enne söömist nii positiivse õhkkonna. Pabotha sai lausa nii palju indu, et tellis endale barramundi kala, mida ta siiamaani jälestanud on. Ega ennastki selle suurimaks fänniks ei saa pidada... enamasti vesine ja maitsetu filee on mind alati külmaks jätnud. 

Üheskoos loopisime ettevaatuse tuulde ja otsustasime rooga proovida. Ilmselt üks parimaid otsuseid, mida kunagi restoranis teinud olen. 

Barrammundi, mis nii minu kui ka Pabotha silmis uue tähenduse sai - lausa sulas suus. Need maitsed, mis selle ümber puistatud olid, viisid sõna otsese mõttes keele alla. Mitte keegi ei lausunud sõnagi, enne kui taldrikud läikisid. Ma isegi ei liialda, kui ütlen, et see sai kindlasti minu top viie parima restorani elamuse hulka. Kirss tordil oli passionfruiti creme brulee, mida süües ma tahtnuks rõõmust nutma hakata. Nii mõnusalt kreemine, piisavalt hapukas ja kõrvale asetatud gelato viis mind tagasi Itaaliasse, kust vaieldamatult enda parimat gelatod promenaadil jalutades limpsisin. 

Keegi meist ei tahtnud veel päeva lõppenuks kuulutada, seega Nimmitabelisse sõitmise asemel võtsime suuna hoopis Edenisse. Pisike küla Merimbula lähedal. Tegime pikema jalutuskäigu mööda rannapromenaadi, tundes siirast rõõmu lummavast päikeseloojandust ja soojast tuuleiilist. Siiani ei mahu pähe, et elasime selle pimeda jäise aja üle!

Kuid loojuv päike andis viimase hoiatuse, et aeg on end autosse pakkida ja tagasi teed alustada. Pabotha, kes kohe üldse ei tahtnud selle mõttega leppida, palus poe peatust - ka tankla oleks sobinud - et ta endale hunniku šokolaadi saaks osta. Tema viis end positiivsust täis laadida. 

Mis seal ikka, lõpetasime Merimbula Aldis - seljakotirändurite lemmikpood - kust Pabotha väljus kuue šokolaadikarbiga, millest neli meile Juliega laiali jagas. Ausalt, selle inimese soontes voolab vere asemel šokolaad ja kohv...

Tagasitee oli vaatamata pimedusele nii mõnus! Panime Disney laulud autokõlaritest huugama, mida kõik kõvasti ja valesti kaasa lõõritasime. Tänu kooriminutitele säilitasime ka valvsuse - metsloomade päev alles algas. Pideval pilguga paremale ja vasakule manööverdades, nägime terve posu kepsutavaid kängurusid, kahte uimaselt vantsivad vombatit ja ühte - ebanormaalselt suurt - kitse. 

Väljasõit pani mind Pabodhat hoopis teises valguses nägema. Kas ma pole varem tema inglise keelest aru saanud või ta pole seda maininud, aga meie “mitte kunagi magav” kolleeg on tõeline maailmarändur! Lisaks Euroopale ja muudele riikidele, on ta käinud ka eksootilisemates paikades nagu näiteks Afganistaan või Madagaskar!  Mis mind veelgi enam imestama paneb, kuidas ta endiselt Nimmitabelis on?! 

Varem mõtlesin, et äkki sõprade pärast, kuid päevajooksul tehti pilt korralikult selgeks, et ei Caci ega Aleciga pole ta üldse mitte nii lähedane, kui esmapilgul paistab. Pabodha taipas kähku, et säärases pisikeses tänavas, nagu Nimmitabel, on diplomaatia elulise tähtsusega. 

Sellel teemal lähevad meie arvamused lahku, kuid Pabodha on siiani suutnud nii Caroline ja kõigi teiste eest varjata enda meeletult suurt annet, kooke ja kõike muud nikerdada! Hoidsin kahe käega peast kinni, kui ta ennast avas ja minevikus tehtud kunstiteoseid näitas. Me lausa nõudsime Juliega, et ta selle teatri lõpetaks ning ennast rohkem esile tooks. Olgugi, et teame kõik, kuidas Caci selle peale reageeriks. Siiani on tema nagu Mona Lisa Maal Louvre muuseumis säranud, kogu kiituse ja au endale saanud, isegi, kui kunstiteose autor oli keegi teine. Uskumatu ebaõiglus! 

Järgmisel päeval juhtusime kolmekesi tööl olema. Pabotha lausa juubeldas rõõmust. Sisustas kogu enda päeva uhkes üksilduses küpsetades, nautides vaikust ja puhtust, millest Aleci ja Caciga töötades vaid unistada võib. 

Kui meil esimene klientide laine üle oli käinud, tuli ta meie juurde - peaaegu paludes - et võtaksime kähku jälle midagi kolmekesi ette. Tal pole nii tore siin kunagi olnud, kui eilne päev. Meil Juliga süda sulas ja asusime uusi plaane genereerima. :)

Julieee

Pabodha - mina - Julie