Ei mäleta millal viimati ärgates sellist ootuselevust tundsin. Aga mis sa teed, kui kuue tunni pärast oleme ilmselt Tully Riveri kiirevoolulise jõe peal looduslikku lõbustusparki nautimas.
Kogunesime austraalia kõige märjemaks kohaks titulleeritud linnas, Tully-s, mille põhivaatamisvaarsus on 7-meetrine kuldne saabas. Linn on ehitatud kunagiste troopiliste vihmametsade aladele, mis selgitab ka pidevat vihma ja niiskust. Saabas näitab 1950-dal aastal rekordiliselt maha sadanud sademete hulka - lööb ikka karbi lahti küll, kui torni tipust alla vaatad. Et teid mitte eksiteele saata, siis seitse meetrit saavutati kogu aasta vältel, mitte ühe korraga.
Kolmekümne minutilise hilinemisega aeti kõik kärmesti bussi, kus lisaks meile veel 10 vaprat erirahvusest aktivisti istusid. Ohutusreeglite ette lugemise asemel vatras grupijuht John terve tee meid ümbritsevatest banaanifarmidest. Ilmselt oli mul vaja seda kuulda, kuna peale õõvastavaid lugusid kriipsutasin kõik banaanifarmid nimekirjast maha. Alles tõelise kriisi ajal läheksin vabatahtlikult 40-kraadisesse kuumusesse 25 kg banaanikobaraid õlal kandma, mille vahelt rotid, ämblikud ja maod üllatusena välja hüppavad. :)) Pika jutu lõpuks käisime kiirelt ka mõned põhireeglid läib - kuidas aeru õigesti hoida, mida vette kukkudes teha ja kuidas seal edasi käituda. Nii muuseas mainis, et selles samas jões elutsevad ka kurikuulsad krokodillid. Eespingis istuv sakslanna vaatas hirmust kahvatuks vajudes enda abikaasa poole, kes teda ükskõikselt rahustada proovis. Mina, kes ma sündides just liiga palju ohutunnetust kaasa ei saanud, uskusin ka bussitoolil istudes, et nad ei laseks meid sinna suplema, kui olukord ohtlik oleks.
Buss jäi mürisedes kruusaga kaetud parkimisplatsil seisma. Hüppasime riburadapidi välja ja valisime maha laotud varustuse hulgast endale sobivad. Jälgisin enda kõrval olevat paarikest, kes nööri abil proovis viise leida, kuidas prillid nii pähe kinnitada, et need ka peale vahutavaid koskesid ja kivide vahel aerutamist püsima jääksid. Miski, mille peale ma pole kunagi isegi mõelnud. Tuleb enda hea nägemise eest tänulik olla.
Bussis kõne pidanud John jaotas meid kuue liikmelistesse gruppidesse. Meie kolmega liitus imearmas vanem paar Rootsist, kes viimased kuu aega on karavaniga läbi Austraalia tuuritanud. Katha elavaloomulisele näole laiali valatud tillukesed tedretähnid, tekitasid kohe äärmiselt sooja tunde. Tema abikaasa Paul ainult noogutas ja naeratas soliidselt, kui tema armas abikaasa maast ja ilmast jahvatas. Hiljem saime teada, et nad mõlemad on Rootsis teadlased, peale mida Mattil ja Paulil jagus jututeemasid reisi lõpuni.
Meie instruktoriks sai erakordselt heas vormis suure kogemustepagasiga raftija (?), Pauly, keda nähes pole kahtlustki, et 95% ajast veedab ta jõgedes lainetega võideldes. Mitu aastat turistidega on talle õpetanud, et läbi käidud ohutusreeglid tuleb praktikas vähemalt neli korda läbi harjutada. Nii me siis harjutasime paremale-vasakule kallutamist ja kuidas erinevate võtmesõnade peale käituda. Richard krimpsutas küll nägu, aga ohutu sõidu tagamiseks, pidi kõik automaatselt käima. Elevus pulbitses mu sees, suutmata ära oodata, kui me kord juba vahutavate lainete vahele pääseme.
Peale esimest kahte kivist järsakut kadus viimnegi kõhusopis pesitsev hirmukübe. Suurt rolli selles mängis Pauly, kelle puhul polnud kahtlustki, et ta teab mida teeb ja suudab kõik ohtlikud olukorrad ära hoida.
Teise minikose lõpus näis pilt veidi rahulikum. Peatasime kummipaadi ja kõigile soovijatele anti võimalus paadist välja hüpata ja lasta end veevoolul mõned meetrid kanda. Ühtelugu saime ka praktiseerida üht olulisemat ohutusnõuet - jalad tuleb alati pinnal hoida ja selili, näoga sõidusuunas, liuelda. Kõik hüppasid vette, isegi Richard, nägu lusti ja lapselikku rõõmu täis. Pidime Mattiga naerust püksi tegema, kui ta veest välja ulatuva kivinuki külge kinni jäi. Midagi hullu ei olnud, sai end enne vabaks, kui talle vastuvoolu ujudes appi jõudsime. :D Pauly ootas meid järgmise käänaku taga, lastes kõigil omal jõul paati ronida. Või noh, vähemalt selline plaan tal oli. Ainsad, kes abi ei vajanud olid Matt ja Rootsi Paul. Mina sain kõhuga ääreni, näost pingutusest punane, kuid toome siis vabanduseks raske kobaka vesti, miks sealt edasi enam ei saanud. Pauly, kellele Matti huumor meeltmööda oli, palus mul hambaid ka kasutada. Richardil oli kõige keerulisem, kuid õnneks Matt sai ta üsna ruttu paati tiritud.
Edasi kulges tee mõnda aega rahulikult. Pauly pajatas meile huvitavaid lugusid enda läbielatud seiklustest, lõpetades looga prantslasest, kes kaldal muretult kala püüdis, kuniks ükshetk näljane krokodill veest välja kargas ja oma hiigelsuurte lõugadega ta jalast kinni haaras. Prantslase kõrval klähvivat koera nähes lasi ta mehe jalast lahti ning sõi koera ühe ampsuga ära. Jutu mõte oli, et krokodillid söövad alati pisemad enne. Matt kukkus möirates naerma, vaatas minu poole ja rohkem polnud vaja, naerulaine nakatas kõiki paadis olijaid.
Retke poole peal peatusime kõrgustesse ulatuva kaljuseina juures, mis näis ideaalseks kohaks kaljunukile ronimiseks. Vettehüpped! Vaatasin küsivalt Pauly poole ning tema noogutuse peale viskasin aeru paati ja ronisin mööda kivi tippu, valmis esimesena sealt alla hüppama. Õhutemperatuur oli harjumuspäraselt kõrge, vast 32-kraadi, vesi äkki 29 ja õhuniiskus 100% lähedal. Kaljuserval ootas meid teine abiline, kes lahkelt enne hüppamist enda käe ulatas - ilmselt oli värisevate ja kiljuvate turistidega piisavalt kokku puutunud Enne nii julgelt peale lennanuna, jõllitasin all vahutavat jõge, süda aina tugevamalt puperdamas. Teate ju küll, kuidas taoliste asjadega venitades olukord iga sekundiga aina hullemaks muutub. Kramplikult klammerdusin meie abilise käe külge, peas motivatsioonikõne pidades, et sealt hüpatakse ju iga päev alla! Mattil läks nägu aina rohkem nalja täis, kuulsin, kuidas ta eemal naljatledes uuris, kas ta võib mu alla lükata. Porisesin midagi vihaselt ja hüppasin. Matt mõni minut hiljem minu järel. Adrenaliinisõltlastena tulime naerusuil pinnale ja selle asemel, et paati ronida, läksime mõlemad uuele ringile.
Matka teises pooles ootas meid üks päeva kõige järsemaid koskesid… Vahetult enne kiskus paat tagumist külge ette poole, jättes meid teadmatusse, millal laskumine tuleb. Pauli oi-oi-itamine ei aidanud ka kaasa. Richard proovis murelikult selja taha kiigata, nii palju kui tema pitsitav vest võimaldas. Kuulsin veel viimast hüüet “kõik paati” ja lendasime kogu kupatusega kosest alla. Uskumatu, aga keegi ei kukkunudki välja. Pauly tõstis aeru heakskiitvalt noogutades õhku, raftingu keeles siis austusavaldus, kui grupp millegiga eriti hästi hakkama saab. Richard alles kogus ennast, kui Pauly tagasigoidlikult itsitades mainis, et tegi seda meelega. Ilmselgelt. Ta sõidab seal ju iga päev, tundes viimsetki kivi, mis sellel jõel leidub.
Et paat tagasi õiges suunas keerata, kasutas ta jõeääres oleva kivi abi. Mida ta aga ei plaaninud, oli aeru kivisse kinni jätmine, tuues välja ka Pauly inimliku poole. Vool kandis meid jõudsalt edasi, kollane aer uhkes üksilduses maha jäämas. Matt, kes juhtumisi täpselt õiges kohas asetses, sirutas enda pika käe ja sai aeru viimasel hetkel kätte. Ulatas selle surmtõsiselt, pisutki pead raputades, Paulyle, esitades siiralt tarpingus läbi käinud küsimuse “First day?” (esimene tööpäev). Ja sellest hetkest sai nende sõprussuhe loodud. Pauly, kes taolist huumorit lausa jumaldab, lagistas üle Tully järve naerda, nii et puude latvades pesitsevad linnud parvena minema lendasid. Algas korralik vastastiku puude ladumine ja naerulihaste treenimine. 😃
Olgu siinkohal öeldud, et nüüdsest alates kuulub rafting ühe mu lemmikspordialade hulka. Gryll Bearsi meenutav instruktor andis sellele kindlasti oma panuse. Enamasti ma veesporte ei naudi, puhtalt külma vee tõttu, kuid siinses troopilises kliimas muutub veesport ka minusugustele nauditavaks. Kirss tordil oli viimastel kilomeetritel algav vihmatorm - nagu otsekaader mõnest ellujäämis filmist.
Õhtu lõpetasime Tully linnakeses asuvas baaris, kus meid soe söök ja kuum aurav tee juba ootasid. Richard, kes polnud päev otsa piiskagi söönud, kugistas enda burgeri ja friikad silmapilgutamata alla. Ei tea kuidas ta küll päeva ilma söögita vastu pidas.
Tunduvalt jutukama ja rõõmsamana hüppas Richard üle pika aja rooli ja sõitsime 40km eemal asuvasse Tree House. Koht oli nii uskumatult ilus, et on väärt selle pika postituse lõpuks mainimist. Koht asus keset paksu vihmametsa ja juba kaugelt võis näha pimeduses helkivaid kuldkollaseid tulukesi, mis meid mööda pisikest teed vastuvõtulauani juhatasid. Toa võtit oodates silmasin paremat kätt jäävat imearmsat kohvikut ja teisele poole paigutatud raamaturiiulit. Noored seljakotirändurid vaaritasid ühisköögis süüa, osad rüüpasid kohvikus jahutavat jooki ja rahuarmastajad lebasid teisel korrusel avatud terrassil, mugavalt võrkkiikedes raamatut lugedes. See koht oleks nagu mulle loodud! Matt oli kahe käega nõus ning nentis nukralt, et sellises kohas tahaks vähemalt mõne päeva veeta. Suurest lummusest ei märganudki kohe, et Richardi nägu tema lumivalgete juuste all on pisut hapu võitu. Ruttas tuppa ja rohkem ta sealt välja ei tulnud. Kobises ainult telefonis kellelegi, et peab öö veetma vaibasuuruses toas, kus isegi vetsu ei ole! Itsitasime omaette, vabandavalt Richardi poole kiigates. Tuleb teda mõista, ilmselt keegi meist ei tahaks 65-aastaselt seljakotirändurite hostellis lõpetada. :D
Hommikul sain vaevu jooksutiirult tagasi tulla, kui Richard oma kodinatega autosse marssis. Vabandas end välja peatselt algava ralli ülekandega, hiigelsuurt Ipadi minu poole lehvitades. Kehitasin õlgu ja proovisime enda hommikutoimetused pisut rutem tehtud saada. Haarasime hommikusöögiks kohvikust lõhe bagelid ja päästime Richardi sealsest ebamugavustundest.
