Mälu läheb häguseks nende juba peaaegu kahe kuu taguste asjadega, kuid olge te piltidest pungil nutitelefonid tänatud ...
Vaatasin vabandavalt meie erksinise maasturi poole ja tänasin teda vastupidavuse eest. Vatti on ta saanud kõvasti, hägune võhikust automehaanik mu peas julgeb väita, et mootor on pidanud taluma väga kõrgeid temperatuure ja meie poolt pealesunnitud offroad teid, mis tõesti olid siin-seal väga huvitavas konditsioonis. Meie suurest Kosciuszko mäe vallutamise plaanist (mis oli ka sinna kanti minemise põhjus) ei tulnud midagi välja. Selgus, et ainuke sinna viiv tee on rattavõistluse tõttu suletud.
Sellegipoolest lugesime tõeliseks vedamiseks, et Mehhiko restoranis töötav tütarlaps taipas meid selle eest hoiatada... Muidu oleksimegi rõõmsalt kell seitse startinud ja avastanud, et kõik väljapääsud on blokeeritud. Olnuks see alles päev, seltsiks vaid matkaks soetatud müslibatoonid ja termos sooja teega.
Kiire ajurünnaku tulemina sai langetatud otsus, et põrutame varavalges Great Ocean Roadi poole. Kaalukausil kõlkus ka mõte jääda kaheks ööks mägedesse ning hommikul enne kuut blokeerimisele määratud teedest mööda sõida. Sellisel juhul oleksime Kosciuszko tippu ka jõudnud.
Aga kuna vaevlesime reisi algusest peale ajahädas, mägedes matkamisi on olnud palju ning Austraalia kõrgeimasse punkti rühkimine polnud meist kellegi põhieesmärk, tundus edasi liikumine vahva mõte.
Mõeldud-tehtud! Pakkisime asjad kokku ja panime Melbourne poole ajama. Otse loomulikult tuli emps lagedale sooviga Nimmitabelist kohvi kaasa haarata, mida issi ja Karl vandeseltslikult takka kiitsid. Päisepäeva ajal, kui kogu linnarahvas on kohal.. ja uskuge mind, seljakotirändureid nad juba ei unusta, eriti, kui asumisalal elab umbes kümme inimest. Seega, kui teised ületee kohvikusse keksisid, peitis Birgitti Pilvet ennast autos. Vajusin veel toolil nii alla, kui sain, et jumala eest keegi mind ei näeks.
Teile teadmiseks, kustutasin just eelmist lõiku kaks korda ära, kuna endalgi tekib juba kahtlus, kas ma ehk peaks mõnd arstiasutust külastama. Alles jäi ta lootuses ehk on see esimene samm arengu suunas?
...
Matkaisu rahuldamiseks ja tagumiku kergitamiseks, peatusime poolel teel Melbourne Gippslandis, Lake Discovery Trailil. Levi raja lähistel polnud ning teeviidad olid ütlemata kehvasti tehtud. Või noh, me tegelikult ei näinudki neid. Ehkupeale jätsime auto ühte kämpingu alasse, kus üks vanapapp oma karavani ees norisedes põõnas. Issit ja Karli muutis see paranoiliseks, seega langetati otsus auto ümber parkida, võimalikult puu vastu, et tukkuv papp kohe kindlasti meie pagasnikut röövida ei saa. Ei tea kuidas need kaks nii sarnased juhtusid… Me empsiga loomulikult pööritasime naljatades silmi.
Neljateist kilomeetrine rada lookles mööda iidset metsarada. Oli väga mõnus, puhus pisikene briis, paistis peaaegu päike ja ilma jopeta matkatamine näis nauditav. Interneti põhjal populaarses matkakohas olime täiesti ihuneljakesi, peale meie ainult värvikirjud papagoid ja rohu sees krabistavad sisalikud. Edasi-tagasi rada pakkus meile ilusaid vaateid ja tõi pinnale kõiksugu huvitavaid jututeemasid, nagu näiteks miks me ühtegi känguru reisi jooksul näinud ei ole.
Ööbimiskoha valisime kaks tundi matkarajast Melbourne suunas, et homset sõitmist paari tunni võrra vähendada. Armastagu Karl sõitmist palju tahes, peale taolist reisi oli ta selle teadmise üle kindlasti rõõmus. Õhtustasime Aasia restoranis, mis küll meenutas rohkem koolisööklat, aga issi tellitud supp ajas see-eest esimest korda teda nina nuuskama. Karl, kes spetsiaalselt ekstrateravat toitu palus, vaatas veidi kadetalt enda vastas lurisevat issit, sest tõenäoliselt ajas kokku "extra tšilli soovija" taldrikud segamini.
…
Selle tundmatu pisikese linna, Traralgongi, hommikusöögi kohvik mõlgub mul siiani meelel. Kaks korda mõtlemata hinnati see pjedestaalil esikohale. Millised maitsete kombinatsioonid. Mu tellitud avokaado smashiga toodi kaasa ahjus röstitud ja soolaga üle puistatud kõrvits! Nämmuu… Oleksin tahtnud veel ühe portsu tellida, kui vaid aega ja kõhuruumi oleks jagunud.
Toidueufoorias pupsutasime oma sinise kaarikuga Great Ocean Roadile. Mõtlesime, et käime poes ära, varustame ennast paari joogi ja müslibatooniga, ning asusime edasi teele. Aeg ei teinud endiselt meiega koostööd ehk päikese loojanguni polnud palju jäänud. Tuli kiirustada, kui tahtsime väljvalitud rannikumatka valges läbida.
Parkisime auto "üleöö parkimine keelatud" sildi ette. Kuna see autoga matkamise kultuur on Austraalias juba ammuilma väga levinud, on enamikes kohtades öösel parkimine ja magamine keelatud. Miks? Noh, ilmselt on väga paljud matkajad lärmakad ja räpased.
Ei teagi nüüd, kas võime seda ringkäiku matkaks nimetada. Issi, kes matkasid enda nutikella järgi defineerib, väitis raudpoltkindlalt, et seda ta oli. Minu arust pigem õhtune jalutuskäik mööda mereäärt, kus maaliline türkiissinine India ookean loksub vastu valge liivaga kaldaid ja tervisesportlased koerad näpus päeva samme täis vantsivad.
Nii, kui me esimese kurvi ületasime, võttis päike meid sihikule ja kukkus kütma. Karl, kes end liiga paksult riidesse pani, tiris iga kilomeetriga kihte vähemaks, kirudes end, et nii läbimõtlemata teele asus. Mina temaga ei nõustunud. Kas kihiline riietus pole mitte ehe näide läbimõeldusest? Igal juhul lõpetas ta kaheksa kilomeetrise tiiru üles kääritud püksisäärtega, mida ma itsitades fotojäädvustasin.
Ja et küll küllale liiga ei tee, siis lõppu veel üks popurrii piltidest:
