Kaks tundi hiljem avasin silmad. Väljast kostuv autode mürin ja kukkede kiremine oleks ilmselt ka kõige suurema unekoti üles ajanud. Paberõhukestest seintest siinmaal nagunii kasu pole. Vaatasin sügaval hingavat Gertrudit - ta oli taiplikult kõrvatropid ööseks kõrva pannud.
Uuesti uinumine ei näinud enam variandina, seega mida muud Birgitti Pilvet ikka teeb, kui läheb jooksma! Riided olid mul juba seljas, nii tundus siin tolmulesta paradiisis vähemalt vaimselt lihtsam magama jääda. Vaatasin, et ka Gertrud oli mitu kihti riideid selga toppinud. Isegi sokid.
Denpasaris jooksmine… ma kohe ei tea, kust alustada. Kogu üritus sarnanes rohkem Ameerika suurima telesarja - Ninjasõdalastega, kus julged võistlejad hullumeelseid takistusradasid läbivad. Multitaskimine tuleb tohutult kasuks... Alsutame lõputust liiklusest, mis ei näi ühelgi kellaajal lõppevat, lõpetades olematutest kõnniteedest. Kui viimaseid kusagil olema juhtub, üllatavad iga paari meetri tagant sügavad (vähemalt meetrised) augud. Rollerid/ autod tuututavad ja puuduvad liiklusreeglid muudavad kitsa sõidutee viie realiseeks maanteeks, kus sobiva sõidusuuna valib igaüks omavoliliselt. Milline vahva arvamismäng. :)) Et veel vunki juurde anda, lisagem terve trobikond hulkuvaid koeri, keda jooksev inimene kohe erakordselt ahvatleb. Nii ma lõpetasingi seitse kilomeetrit ümber tillukese parkla joostest.
Tagasi jõudes oli Gertrud üleval. Uuris oma punaseks puretud jalgu ja oli valmis kasvõi kohe meie uhkest mansionist lahkuma. Veevärgist võisime vaid unistada, seega kasutasime värskendava duši asemel beebidele mõeldud niiskeid salvrätikuid. Võtsin nende kotti unustamist hea endena - järelikult saab päev ainult ülespoole minna!
Kollektiivne unetus oli järgmine positiivne piisk karikasse - saime ilma kedagi ootamata hommikusööki sööma jalutada! Rasmus, Gertrud ja Karl on ainuüksi sellepärast suurepärased reisikaaslased, et nad näisid igast mu väljavalitud kohvikust vaimustunud olevat. Minusuguse kohvikuhullu unistus. Õnneks nad ei teadnud, et teekond sinna tähendab mitu kilomeetrit mööda lagunevat sõiduteed. Auslat öeldes ma ise ka ei teadnud ... Aga tunnike erikohvile suunatud majakeses saiakesi ja granola bowle mugides, oli seda väärt. :) Lühike, kuid tabav menüü juba näitas, et koht on tasemel.
Kell kaksteist peatus suur kolmerealine maastur hotelli ees. Välja hüppas pisike, kuid laiaõlgne, mustade juustega mehike - Dika. Tema silmad lõid Rasmust nähes särama ja oli omamoodi humoorikas vaatepilt, kui Rasmusele vaevu puusani ulatuv mees teda tugevalt emmata püüdis. Suures rõõmujoovastuses kukkus meie kotte enda kätte haarama. Kõik abipakkumised lükkas jõuliselt tagasi ja pakkis neid hoolikalt pagasnikusse, suutes veel samal ajal meid küsimustega pommitada.
...
Rasmus rääkis juba eilsest peale, et tema tahab "kätega süüa". Kehitasin vaid juhmi näoga õlgu, nõustudes plaaniga, ilma täpselt aru saamata, mida ta sellega mõtles. See-eest Dika vajas vaid paari kirjeldavat sõna ja juba oli koht teada, kuhu meid viia.
Tunnike hiljem peatusime bambustest kokku klopsitud avatud restorani ees. Teeserv, kuhu parkisime, ei näinud ühestki otsast parkimiskoht välja, kuid juu neil siin käib niimoodi. Pole vist arukas nii iidsele riigile oma arvamusavaldustega peale lennata. Pealegi, alles mõni minut tagasi nägin, kuidas kaubalaadija auto keset teed peatas ja rahuliku südamega juurikaid tädikesele ulatas. :) Küll see segasummaliiklus hakkama saab.
Dika soovitusel tellisime portsu Babi Gulingi - ei vaevunud isegi guugeldama, millega tegemist on, vaid otustasin soovitusi kuulda võtta. Nüüd olen targem: Baba Guling ehk seapraad, mille tegemiseks grillitakse tervelt vardasse löödud siga ära ja lisatakse hiljem tükikestena roale peale. Ühestki Bali roast ei puudu ka peotäis idusid ega hunnik vürtse.
Kui kahvli veel säriseva lihatüki sisse lõin, haaras elevusest trillerdav Gertrud telefoni. Lubas kõik "Birgitti on vegan" kuulujutud ümber kummutada, asudes asjalikult pilte klõpsutama. Olin talle tänulik, püüdsin veel kohe eriti rõõmsalt naeratada.
Tänu lauas toimuvale showle näisin lausa rõõmujoovastuses. Teenindajal läksid ilmselt toidud vahetusse. Rasmus, kes meist kõige vähem tšillit armastab, tõmbus peale paari ampsu näost punaseks ja tupsutas salvrätikuga otsaeest nirisevat higi. Ühtelugu hingetõmbepause tehes sirutas ta viimases hädas mu hiiglasliku kookospähkli suunas ja tõmbas nägu krimpsutamata suure sõõmu vett. Teame, et olukord on hull, kui Rasmus joob kookosvett. Muidu pidas ta seda iiveldama ajavaks hallitusveeks. :)
Teine pool sõidust möödus kähku. Analüüsisin aknast paistvat vaatepilti ning tänasin mõttes, et sündisin Eestis. Juhheii, mu "Olen Igavesti Eesti Patrioot" ajas veel mõne lisa juure alla. Isegi Tallinna alati remondis teed näivad siinse kaose kõrval paradiisipuhkusena. Kohalikud vuravad päevinäinud rolleritega täispuugitud teedel, kogu pere - mõnikord lausa viis inimest - kitsukesele sadulale sätitud ja paljudel neist on veel toidukorvid peas või suured toikad/ tööriistad käe otsas tilpnemas. Räämas majadest paistavad muldpõrandaga kaetud eluruumid, mille ees enamasti peremees mesiterdab käsitsi turistidele mõeldud kaupa. Nii palju tööd ja vaeva ning kõige raskem osa pole veel eeski (ei taha isegi mõelda, mis väljakutse on meiesugustele, turistidele, neid puukujukesi või riidehilpe maha partseldada).
...
Brown Sugari surfilaager asus Medewis, saare Lääne küljel, otse ookeani kaldal. Roomasin autost välja. Ringutasin kangeks jäänud liigeseid ning lasin merekohinal kõrvu paitada - no nii rahustav! Palmipuude vahele ehitatud laagriplats oleks nagu Söö Palveta Armasta joogalaagrist inspiratsiooni saanud- kusjuures, seal sai kaks korda päevas joogatunde ka võtta. Kuldsete tähtedega maalitud laagrinime tagant paistsid korrektselt üksteise peale sätitud surfilauad. Elevus minus kasvas, olgugi, et olin kõigile tuhandeid kordi enda suhtest veega rääkinud. Ei hakanud isegi täispaketti võtma, vaid lubasin iga korra eest eraldi tasuda (saime valida, kas võtame kohe igapäevaste treeningutega paketi või maksame korra haaval). Olin rohkem, kui kindel, et peale esimest tundi on elevus lahtunud ja viisakuse mõttes võtan võibolla ühe treeningu veel. Kuidas saaks mulle külmas, soolases ja üpriski mustas vees laua peal sõudmine meeldida…
Kuid Birgitti Pilvet ei ole enam endine ja pidin enda finantsilise ämbrisse astumises positiivseid külgi hakkama genereerima.
