Aeg on selline imelik - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama, nagu füüsikatunnis impulsi näitena toodud rongivagunid. Ka meid hakkas see tänapäeva ühiskonna haigus kinni püüdma, sest vaadata oli palju, kuid juba homme pidid meie vahvad reisisellid Singapuri lendama. Selgitab, miks eelmisel õhtul lubas kõik see mees kell seitse kodinatega autos olla. Kokkulepe sõlmitud, kiikas issi veel skeptiliselt empsi poole, veendumaks, et temagi kuulis kellaaega õigesti. Sai vastu vaid ühe põrnitseva pilgu, nagu oleks tal muud varianti üle jäänud.
…
Hommikust sõime Great Ocean Roadi alguses, Torquays, kus kurnatud välimusega teenindaja meie tellimuse aparaati toksis. Tema hooletult hobusesabasse kinnitatud juuksed ja tagurpidi selga sattunud kampsun andsid märku, et kellegi hommik ei alanud plaanipäraselt.
Kui meile hiljem Acai bowli ja juustuga üle küllatud pannakad lauda tõi, vabandas ta ette ja taha, et tema kaastöölist tabas ootamatu haigus. Nagu Hunt Kriimsilm ja üheksa ametit tormas naisterahvas köögi, kassa, kohvimasina ja saali vahet. Aega ajal jõudis isegi sinise lapikesega masinapealset pühkida! Staašika (kui võin nii öelda haha) klienditeenindajana teadsin täpselt, mida ta tunneb. Isegi Nimmitabelis hakkas see tavaks saama, kui üks jooksis nuttes enne avamist minema ja teisel tekkis ebasümpaatset klienti nähes laktoositalumatus… Ütlesime talle toetavalt, et võtku meie jookidega nii palju aega, kui vaja. Nii kiire meil nüüd ka polnud. Tundus, et tema heatahtlikesse silmadesse tekkis tilluke sära, enne kui ta juuksed lehvides kohvimasina poole tormas.
…
Soojad mandlipiimaga chai topsid näpus, astusime õue tibutava vihma kätte. Jätsime kohviku tädi leti taha askeldama, lubasime kõik tema tubliduse eest Googles kõrge hinnangu anda. Isegi issi ja Karl... tingimusel, et ma teen seda nende eest, nende telefonis.
Päevakava otsustasime alustada kõige kaugemast punktist - Twelve Apostles - ja sealt vaikselt tagasi tulla, et oleks selge, palju me külastada jõuame.
...
Twelve Apostli jaoks arvestasime tunni, kuid peale rannaäärsete ja kõikvõimalike nurgataguste uurimist, kulutasime seal tõenäoliselt kauem. Issi ja Karl vaimustusid sealsest suveniiripoest, kus nad nahast meisterdatud kübaraid pähe proovisid. Issi kohendas veidi selga, köhatas hääle puhtaks ja teatas poodi sisenenud empsile, et nüüd on ta õige austraallane valmis. Pidime neid peaaegu kättpidi poest välja tirima... Issi viipas veel välisukse kõrval olevale Honeycombi kommipakile ehk peaksime need maitsmiseks ostma? Emps raputas uskumatusest pead, astudes tagasi vaatamata uksest välja. Numbrite fanaatik Karl viipas suurele hinnasildile - kommid olid ülehinnatud - samal ajal kui mina juubeldasin rõõmust, mõeldes "OH KUIDAS MA ALLES KIRJUTAN sellest" …
...
Sinine rendiauto, mis alguses parim variant näis, näitas meile iga päev aina uusi negatiivseid külgi. Näiteks siis auto klaasid, mis nii tugevalt kuumust läbi lasid, et muutsid auto sisemuse saunaks. Konditsioneer proovis mis ta proovis, kuid teatud momentidel viskas ka tema allaandnult sussid püsti. Okei, eks me siis sõidame saunas. :) Teisalt oleme tänulikud, et ühtegi tõsist tehnilist viperust ta meie teele ei visanud ega meid mõnda konsulaar keerisesse ei seganud.
Eneselegi uskumatult, avastasin keset tühermaad juustu ja frozen jogurti poe. Parkisime auto mudasele liivaplatsile ega olnud endiselt kindlad, kas tegemist ikka on päris kohaga. Teate ju küll austraallasi ja nende Google info uuendamise oskust … Räämas olekuga maja ees mõnules tilluke musta karvaga koerake, kes koheselt Karli südame võitis. Kui minu missiooniks oli endiselt ihaldatud jogurt leida, näis tema selle sootuks unustanud olevat. Jätsime ta koeraga õue. Tänasin peas universumit, et ühtegi eelmise sajandi autot ei olnud garaaži ette pargitud...
Sees võttis meid vastu üks parajalt paks ja parimais aastais mehike, kes laia haigutuse põhjal oli igavusse suremas. Miks ta muidu meie tuleku üle nii rõõmustas. Asjalikult koos uhkete käeliigutustega viis ta meid kurssi kõigega, mida tema poelettidel leidub. Jogurtit seal küll polnud, aga mitmeid erinevaid gelatosid küll. Kõik olevat tema enda farmi loomade piimast tehtud. Põnev, põnev. Maitse viis ka keele alla!
...
Sadu tugevamaks päeva jooksul ei läinud. Ükshetk ilmus hoopis päike pilvepiirilt nähtavale, täpselt enne meie üheksa kilomeetrist matka. Rõõm missugune. Enamgi veel, saime viimaks ometi teha ringi, mitte edasi-tagasi sama marsruuti tampida. Juba esimest kaljurahnu nähes hõõrusime imestusest silmi: mägised künkad, järsud laskumised, üle hiiglaslike kivide ronimised ja 180-kraadi muutev loodus. Sellist matka me tahtsimegi! Karl, kes taolisest ekstreemsusest kohe eriti palju dopamiini imes, nimetas selle lausa reisi parimaks rajaks. Emps vist ei nõustunud, temal on järskudes mäkketõusudest oma seisukoht... See-eest laskumistel tegi ta endiselt meile pikapuuga ära.
Mu vanematel näis matkates endiselt sama sümbioos olevat ehk tõusudel püüdis issi nii sõnade kui ka tegudega teda tiivustada. Tõele au andes, mõne aastaga on ta ergutussõnad silmnähtavalt arenenud. Mõneks mahlasemaks näiteks võib tuua lause “noh, ei jaksa jah?” asendumise “Ainult natukene veel” või “Sa oled ju meist kõige vastupidavam, mäletad küll seda …. “ hõisked. Näib, et hirmpikad Camino rännakud ja Rebastega seiklused on oma töö teinud. :)
…
Hurraaga kiirele pooleteist tunnisele ringile minnes (vähemalt nii kaua me eeldasime end üheksat kilomeetrit läbimas) ei osanud arvatagi, et jõuame finishisse tubli neli tundi hiljem. Internetist leitud rajal vist - üllaülla - polnud koskedeni viivaid põikeid sisse arvestatud. Jaaaa no kõige lühemad need iga kord ei olnud. Samas matkajahinged nagu me oleme, lõime pigem rõõmust käsi kokku, kui päikeseloojangu taustal viimast laskumist tegime.
…
Õhtale jõudvasse päeva pidime sisse põimima ka kohvri ära toomise, mille Grete ja Timi juurde hoiule jätsime ning austraallaste lemmiktoidu - fish and chipsi ehk fritüüritud kala koos friikatega - söömise. Oh seda rõõmu, kui Melbourne CBDs (loe: kesklinn) välja valitud koht meie jaoks ruumi leidis. Restoranidesse niisama peale lendamise õnn pole meile reisil ühtejärge naeratanud, enamasti saadeti sama teed pidi tagasi ning paluti tulevikus broneering teha. Teised süüdistasid selles minu soovi valida kõige enam soovitatud söögikohad … lubasin nad järgmine kord kellegi hütti riisi ja kana näksima viia.
Fish and Chipsi maitsta saamist olime terve reisi edasi lükanud, sama lugu vegemite pirukaga. Üllatus oli suur, kui isegi mulle, kes siiani pole selle fritüüritud kombo võlust aru saanud, pakkus toit piisavat naudingut, et 90% sellest nahka pista. Karli õnnepäev, ma jätsin midagi tema jaoks ka. Lemmiktoitude hulka see kohe kindlasti ei pretendeeri, aga suudan mõista, mis osadele selle juures meeldib.
Kombucha klaaspurke kokku lüües ja palju õnne soovides, olime rõõmsad, et viimase õhtusöögiga nii hästi läks. Enamgi veel, seal kõrval oli frozen jogurti putka! Loomulikult marssisime otse joones sinna, pigistades silma hilisest kellaajast kinni (22:00). Kuhjasime topsikud ääreni täis ja suutsin isegi issi ära veenda, et ta kahtlemata honeycombi ja rockey roadi ruudukesed lisandina valiks. Austraalia klassika siiski ... Krimpsutas küll suure suhkrukoguse peale nina, kuid mis seal salata - ta ei tulnud ometi nii kaugele, et kaloreid lugeda.
Kohver käes, pani õhtule värvika punkti kaootiline Airbnbsse pääsemine. Meilile saadetud kirjeldused teenisid kohe kindlasti kõige segasemate juhiste tiitli. Proovisin olukorda mänguliseks muuta, veendes teisi, et oleme päriselu Escape ruumi sattunud.
Kui kõige tipuks garaaži ka kinni jäime, lubas vihast vahutav Karl kohale ühe tärni panna (meie ülejäänu jaoks oli see muidugi väga naljakas). Aga olgem ausad, negatiivsed mõtted ja lubadused olid samal hetkel peast pühitud, kui enda 18-korruse korterisse astusime ja miljonivaate Melbourne CBD pilvelõhkujatele avastasime. Mis jackpot diili me nüüd välja koukisime… Lugesime seda järjekordseks vedamiseks!
…
Singapuri lennu eelsel hommikul avastasime end justkui Üksinda Kodus filmilindilt. Nii mina, Karl kui ka emps siiberdasime pead laiali otsas mööda tuba, tõestest asju ühest kotist teise ja siis jälle tagasi. Loobusime Karliga pea kõigest, mille maha jätmisest veel mõni nädal tagasi kategooriliselt keeldusime. Käe panin ette alles siis, kui Karl enda ainsat sooja pusa hakkas "Eestise saatmisele määratud" asjade virna viskama. Kontrastiks teistele, suutis issi vaid ärevalt kella vaadata - kartis vist, et Karmbitch näeb meid ja torgib veel autorehvid tühjaks… olgugi, et lennuni oli hea kuus tundi aega.
Kaootilised hommikutunnid seljatatud, kepsutasime mööda linnatänavat kohvikusse ega kadestanud kohe üldse lõpututes ummikutes haigutavaid linnaelanikke, kes uut töönädalat alustasid. Töö … see sõna muidugi tegi seest veidi õõnsaks. Austraalias, eriti CBDs, pikalt ilma tööta vastu ei pea. Aga raputasin pead ja rõõmustasin, et saime hoopis brunchile minna.
Elevandi kohviku meistriteosed lõid meil silmad nii särama, et isegi Karl nõustus kohale viis tärni panema. ISE! Vahtisin talle jahmunult järele, kui ta isiklikult teenindaja - kes oletuste kohaselt oli omanik - juurde marssis ja härra kiitustega üle kallas. Rebitud lihast ning muust heast kraamist pungil croissant olevat ta viimase aasta üks maitsvamaid toite!
Olen temaga päri. Sari Olen-Birgitti-ja-tellin-kolm-toitu-ja-söön-kõik-AUSALT-ära tahtis kangesti jätkuda ning südant kuulda võttes oleksin veel rahakotile kuuma andnud. Teised vaid naersid, arvavad vist siiani, et ma tegin nalja … värske töötuna ei hakanud neid ümber veenma. Pealegi, tuli mu vanemad lennujaama toimetada, enne kui issi päris paranoiliseks muutub (:D).
…
Kuidas seda nüüd sõnadesse panna … aga teate kui väga oleksime Karliga tahtnud ka lennukile hüpata ja Eestisse lennata. Kaine mõistus oli ainuke, kes meid tagasi hoidis ja motiveeris vähemalt suveni kannatama ning mõned lisakopikad kukrusse teenima. Aasias reisimiseks või Eestis ilma tööta teadmata ajaks ellujäämiseks õhust ja armastusest kahjuks ei piisa ...
